3-2-1-55-97 · Riigikohus

3-2-1-55-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 30. aprillil 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja A. Kull, hagejate

K. Liinjärve ja M. Liinjärve, nende esindaja vandeadvokaat Ä. Rodi, kostja Hiiumaa Haigla esindaja

vandeadvokaat A. Koitveri ning kolmandate isikute M. Turo ja A. Rajangu osavõtul, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 21. aprillil 1997. a.

Maret Liinjärve ja Kaido Liinjärve esindaja vandeadvokaat Äili Rodi kassatsioonkaebuse

alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. jaanuari 1997. a. otsuse Kaido Liinjärve

ja Maret Liinjärve hagis Hiiumaa Haigla vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju

hüvitamiseks.

15. novembril 1994. a. esitasid Kaido ja Maret Liinjärv Hiiu Maakohtule hagi Hiiumaa Haigla vastu.

Hagiavalduse kohaselt sündis hagejatel 23. jaanuaril 1991. a. poeg Matis. 1993. a. märtsis haigestus

laps mädasesse ajukelme- ja ajupõletikku, millega kaasnes keskkõrva- ja kõrvakoopa põletik. Põetud

haiguse tagajärjel laps invaliidistus ning talle on määratud invaliidsuspension. Hagejad palusid

põhiseaduse § 28 ning TsK §-de 448 ja 449 alusel kostjalt nende kasuks välja mõista igakuiselt 5000

krooni nende poja Matise tervisekahjustusega tekitatud materiaalse kahju katteks. Hagi põhjenduste

kohaselt invaliidistus hagejate poeg Matis Liinjärv raviarstide tegevusetuse ja ravivõimaluste

kasutamata jätmise tõttu. Kostja kui raviarstide tööandja on kohustatud hüvitama oma töötajate süü

läbi nende töökohustuste täitmisel tekitatud kahju. Matis on täielikult halvatud, ta vajab pidevat

erihoolt ja järelevalvet, mistõttu hagejad ei saa kasutada kõiki võimalusi perekonnale elatise

teenimiseks. Matis ise vajab pidevalt kalleid ravimeid ja erihooldusvahendeid, suured on sõidukulud

arstide juurde. Kostja peab hüvitama lapse hooldamisega seotud kulutused ning vanemate

teenimisvõimaluste äravõtmisega tekitatud kahju.

Hiiu Maakohtu 9. oktoobri 1996. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei

ole tõendatud arstide süü ja põhjusliku seose olemasolu arstide tegevusetuse ja lapse invaliidistumise

vahel, mistõttu ei saa TsK § 448 alusel hagi rahuldada. Ekspertiisiakti p. 7 järgi vajas meningiidi kulg

täpsemaid diagnoosimise ja ravi tulemuste hindamise meetodeid. Akti p. 12 kohaselt tuleks piisavate

eelduste korral meningiidi ravi määramisel teha tingimata lumbaalpunktsioon. Ei ole selge, kas

Matisele lumbaalpunktsiooni tegemiseks olid olemas piisavad eeldused. Hiiumaa Haiglas olid olemas

võimalused lumbaalpunktsiooni tegemiseks, kuid selle tegemata jätmise ja saabunud tagajärje vahel

puudub põhjuslik seos. Vastavalt ekspertiisiaktile oli mädane keskkõrvapõletik avastatav üksnes

operatsioonil. Vereanalüüsid näitasid haige paranemist ja arstid ei võinud ette näha lapse tervise

järsku halvenemist. Tõendatud ei ole, et arst 1993. a. 25. märtsi öösel last vaatama ei läinud. Kuna

arstide süü kahju tekkimises ei ole tõendatud, siis ei kuulu kohaldamisele ka TsK § 449.

Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohus leidis, et väide, nagu

oleks lumbaalpunktsiooni tegemine lapsele Hiiumaa Haiglas võinud mõjutada ravi kulgu, on

meelevaldne. Hagejad ei ole tõendanud, et Matis Liinjärve tervisekahjustus oleks tekkinud Hiiumaa

Haigla arstide süül. Millegagi ei ole ümber lükatud vastustajate väide, et lumbaalpunktsiooniga

diagnoositakse meningiiti, ei ole aga võimalik diagnoosida keskkõrvapõletikku. Ekspertide arvamuse

kohaselt ei oleks lumbaalpunktsiooni tegemine Hiiumaa haiglas esmast ravi muutnud. Mädane

meningiit ei ole alati väljaravitav invaliidistumiseta, seda eriti alla 3-aastastel lastel. Tagantjärele ei

ole võimalik kindlaks teha, kas lapsel oli primaarselt keskkõrvapõletik või meningiit. Ka ei ole

millegagi tõendatud apellatsioonkaebuse väide, et Hiiumaa Haigla arstid ravisid Matis Liinjärve

oskamatult ega saatnud teda õigeaegselt Tallinna Lastehaiglasse. Kuna hagejad ei ole hagi alust

tõendanud, ei oma kahju suurus asja lahendamiseks tähendust. Peale selle on hagejad esimese astme

kohtus nõudnud lapse invaliidistumisega neile endale tekitatud varalise kahju hüvitamist,

apellatsioonkaebuses aga lapsele tervisekahjustusega tekitatud kahu hüvitamist. TsKS § 289 mõtte

kohaselt aga ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud.

Pealegi ei ole vanemad õigustatud nõudma lapsele tekitatud kahju hüvitamist, vaid oleksid võinud

sellise nõude esitada lapse huvides tema seaduslike esindajatena.

Kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks

läbivaatamiseks. Kaebuses leitakse, et kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi. Arstide

süü asjas on tõendatud, kuna on tõendamata nende süütus TsK § 448 mõttes. Arstid on omandanud

kõrghariduse ning peavad haigete ravimisel teadma, millised tüsistused võivad konkreetsete

haigustega kaasneda. Hiiumaa Haigla arstide süü seisnes nende tegevusetuses olukorras, kus neil oli

võimalik valida mitmete käitumisvariantide vahel: haiguse retsidiveerumisel teha lumbaalpunktsioon,

et välja selgitada tüsistuste esinemine; teha kõrvaoperatsioon; konsulteerida spetsialiseeritud

ravikeskustega või saata laps õigeaegselt sellisesse keskusesse ravile. Oma haigla ravivõimaluste piir

loeti saabunuks alles siis, kui haigus oli võtnud pöördumatu kulu ning last sai päästa vaid surmast.

Arstide süü on leidnud tõendamist ka ekspertide arvamusega. TsK § 448 paneb kahju hüvitamisest

vabanemiseks oma süütuse tõendamise kohustuse kohustatud isikule, mitte ei kohusta hagejat

tõendama kostja süü olemasolu. Hagejad tõendasid nii esimese kui ka teise astme kohtus

ammendavalt kahju olemasolu kannatanul, kahjutekitanu teo õigusvastasust ja põhjuslikku seost

tekitatud kahju ja kahjutekitanu teo vahel. Hagiavalduse esitasid teovõimetu Matis Liinjärve

vanemad, kes on TsÜS § 96 ja PkS § 50 kohaselt tema seaduslikud esindajad. Asjaolu, et hagejaid ei

olnud sõnaselgelt nimetatud Matis Liinjärve seaduslikeks esindajateks, ei anna alust

apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmiseks.

Vastustajad paluvad jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Vastuses peetakse ekslikuks kassaatori

väidet, et arstide süü on tõendatud, kuna on tõendamata nende süütus TsK § 448 mõttes. TsK § 448

lg 2 kohaselt vabaneb kahjutekitanu vastutusest kui tõendab, et kahju ei tekkinud tema süül. Asjas

kogutud tõendid kinnitavad, et arstidel puudub süü M. Liinjärvel tervisekahjustuse tekkimises.

Maakohus ei pannud arstide süü tõendamise koormust hagejale. Kostja tõendas oma süütust.

Kolleegiumi istungil palusid kassaator ja hagejad kassatsioonkaebuse rahuldada selles toodud

motiividel, kostja esindaja ning kolmandad isikud pidasid ringkonnakohtu otsust õigeks ning palusid

jätta kaebuse rahuldamata.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse

tühistamiseks.

Vastavalt TsK §-le 448 lg 1 on kahju tekitanudisik kohustatud täies ulatuses hüvitama kannatanu

isiksusele või varale tekitatud kahju. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt vabaneb kahju tekitanu kahju

hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Seega on väär ringkonnakohtu

seisukoht, et Hiiumaa Haigla arstide süüd Matis Liinjärvel tervisekahjustuse tekkimises oleksid

pidanud tõendama hagejad. See aga ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Kahju

tekitamisest tuleneva kohustise tekkimise üheks vajalikuks tingimuseks on põhjuslik seos tekkinud

kahju ja kahjutekitanu käitumise - mis võib seisneda nii tegevuses kui ka tegevusetuses - vahel.

Esimese astme kohus leidis, et põhjuslik seos Hiiumaa Haigla arstide tegevusetuse ja Matis Liinjärve

invaliidistumise vahel ei ole tõendatud. Apellatsioonikohus pidas maakohtu otsust õigeks. Kuna

kohus ei tuvastanud põhjuslikku seost Hiiumaa Haigla arstide käitumise ja Matis Liinjärvel

tervisekahjustuse tekkimise vahel, siis puudus kohtul juba ainuüksi seetõttu alus TsK §-de 448 ja 449

kohaldamiseks.

Kassatsioonkaebuses leitakse, et hagejad on ammendavalt tõendanud põhjusliku seose olemasolu

Matis Liinjärvel tervisekahjustuse tekkimise ja Hiiumaa Haigla arstide käitumise vahel. Sellest

järeldub, et kassaator ei ole nõus sellega, kuidas kohus on tõendeid hinnanud. TsKS § 336 lg 1

kohaselt kontrollib kassatsioonikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti

kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ja järginud protsessiõiguse norme.

Kassatsioonikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid (TsKS § 349 lg 2) ega anda tõenditele

teistsugust hinnangut, kui alama astme kohus seda on teinud. Kassatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud

protsessiõiguse normide järgimist tõendite hindamisel.

Ekslik on kassaatori seisukoht, et hagi teovõimetule Matis Liinjärvele tekitatud kahju hüvitamiseks

võivad Matis Liinjärve vanemad kui tema seaduslikud esindajad esitada enda nimel. Alla

viieteistkümne aasta vanusele isikule tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise nõudeõigus

kuulub kannatanule endale (TsK § 469). Vastavalt TsKS §-le 68 lg 5 kaitsevad kuni 15-aastase

lapseealise õigusi ja vabadusi kohtus tema seaduslikud esindajad - vanemad, lapsendajad või

eestkostjad. Tulenevalt TsKS §-st 80 lg 2 peab seaduslik esindaja tegema protsessitoiminguid

esindatava nimel. Seega tuleb ka teovõimetu kannatanu seaduslikul esindajal esindatavale tekitatud

kahju hüvitamise hagi esitada esindatava nimel. Hagi Matis Liinjärvele tervisekahjustusega tekitatud

kahju hüvitamiseks asjas esitatud ei ole ning seda ei ole kohus ka arutanud. Kohus on läbi vaadanud

Matis Liinjärve vanemate hagi neile endale tekitatud kahju hüvitamiseks.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. jaanuari 1997. a. otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed H. Jõks, A. Kull