3-2-1-42-97 · Riigikohus

3-2-1-42-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. mail 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa,

J. Luik ja T. Vernik, hageja A.-E. T ja tema esindaja vandeadvokaat V. Kaasiku osavõtul, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 5. mail 1997. a.

A. - E. T esindaja vandeadvokaat Viktor Kaasiku kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 1996. a. otsuse A. - E. T hagis Tallinna

Linnavarade Ameti vastu lapsendamise tühistamise määruse tühiseks tunnistamiseks,

lapsendamise kehtivaks tunnistamiseks ja majavaldusele omandiõiguse tunnistamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et A. - E. T sündis 13. detsembril 1925. a. Tallinna

Vaeslastekohtu 17. augusti 1932. a. otsusega tunnistati lõpetatuks tema isa Artur Tedre seaduses

ettenähtud vanemavõimu teostamise õigused alaealise poja A. - E. T suhtes ja pandi need õigused

eestkostja peale. Rakvere-Paide Rahukogu tsiviilosakonna 26. novembri 1932. a. määrusest nähtuvalt

olid isalt vanema võimu teostamise õigused ära võetud BES § 227 põhjal ning A. - E. T tunnistati

lapsendatuks A. - H. ja L. - H. J poolt eestkostjate kirjalikul nõusolekul. Isa A. T avalduse alusel

tühistas Tallinna Linna Rahvahariduse Osakond 10. mai 1941. a. määrusega Vene NFSV abielu,

perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi § 65 alusel A. - E. J lapsendamise ja andis talle isanimeks

tagasi A ja perekonnanimeks T. Määruse kohaselt toimus lapsendamine ilma vanema nõusolekuta

tema välismaal viibimise ajal ja lapsendamise tühistamine vastab lapse huvidele. Lapsendamise

tühistamisega olid nõus ka lapsendajad.

5. jaanuaril 1994. a. pöördus A.-E. T hagiga Tallinna Linnakohtusse, nõudes Tallinna Linna

Rahvahariduse Osakonna 10. mai 1941. a. määruse õigustühiseks tunnistamist, lapsendamise

kehtivaks tunnistamist ning omandiõiguse tunnistamist A. J - lt õigusvastaselt võõrandatud

majavaldusele Tallinnas Tartu mnt. 39. Hagiavalduse kohaselt oli lapsendamise tühistamine näilik,

mille eesmärgiks oli päästa lapsendatu lapsendajate võimaliku represseerimise korral. Samuti leidis

hageja, et kuna tema isalt olid vanema võimu teostamise õigused ära võetud, ei võinud neid pärast

lapsendamist taastada.

Tallinna Linnakohus rahuldas 2. mai 1994. a. otsusega hagi osaliselt. Kohus tunnistas kehtetuks

lapsendamise tühistamise ning hagejale isanime A ja perekonnanime T tagasiandmise määruse.

Samuti annulleeriti sünniaktis vastav märkus. Otsuse põhjenduste kohaselt ei kaasnenud

lapsendamise tühistamisega tegelikke muudatusi asjaosalise elus. Kokkulepe lapsendamise

tühistamiseks sõlmiti sooviga päästa laps võimalikust represseerimisest. Hageja tegelik isa ei ole

tegelnud lapse kasvatamisega enne ega pärast lapsendamise tühistamist, avalduse lapsendamise

tühistamiseks andis ta kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. Näilik avaldus ei saa olla aluseks

lapsendamise tühistamisele. Omandiõiguse tunnistamise hagi jäeti rahuldamata, kuna õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamine toimub omandireformi reguleerivates õigusaktides ettenähtud korras.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. juuni 1994. a. otsusega linnakohtu otsuse lapsendamise

tühistamise tühistamise ning sünniaktis nr. 16 II märkuse annulleerimise osas ja uue otsusega jättis

hagi rahuldamata.

Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 10. oktoobri 1996. a. otsusega hageja kohtuvigade parandamise

avalduse alusel ringkonnakohtu otsuse protsessinormi rikkumise tõttu ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 1996. a. otsusega tühistati linnakohtu 2. mai 1994. a. otsus

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ning hagi jäeti rahuldamata. Otsuse põhjenduste

kohaselt tühistati lapsendamine tol ajal kehtinud Vene NFSV abielu, perekonna ja eestkoste seaduste

koodeksi järgi. Kohtule on esitatud A. T ja lapsendajate J. - te avaldused, milles kinnitatakse, et

lapsendamine toimus ilma isa nõusolekuta tema välismaal viibimise ajal. Lapsendamise tühistamiseks

oli ka lapse enda nõusolek, kes soovis tagasi endist isa- ja perekonnanime. Hageja poolt esitatud

tõenditest - Tallinna Vaeslastekohtu 17. augusti 1932. a. istungi protokoll ja Rakvere-Paide Rahukogu

26. novembri 1932. a. määrus - ei nähtu, et hageja adopteerimise ajal oleks olnud olemas A. T

nõusolek või et seda ei oleks vaja olnud. Vanema nõusoleku puudumine on lapsendamise tühistamise

aluseks olenemata sellest, mis motiivil lapse vanem seda taotleb. Peale selle on hagi aegunud. Hageja

seletuste kohaselt ei ole talle mingeid uusi asjaolusid lapsendamise tühistamise kohta teatavaks

saanud.

Kassatsioonkaebuses palus hageja esindaja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud materiaalõiguse norme ja

oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme. A. - E. T lapsendamine toimus 1932. a. kooskõlas tol ajal

kehtinud seadustega. A. T nõusolek lapsendamiseks ei omanud mingit juriidilist tähendust, sest

temalt olid ära võetud vanema võimu teostamise õigused ning sellega oli A. T kaotanud kõik õigused

oma lapse suhtes. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli lapsendamise tühistamise määrus tehtud

kooskõlas 1941. a. kehtinud Vene NFSV abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksiga, kuid

otsusest ei selgu, milliste sätetega on määrus kooskõlas. Peale selle ei sisalda otsus viidet

õigusnormile, mille kohaselt hagi on aegunud. Kuna esimese astme kohtus sellist hagi rahuldamata

jätmise motiivi ei käsitletud, on ringkonnakohtu otsus vastuolus ka TsKS §-de 301 lg 2 ja 289

sätetega. Hagi ei ole aegunud, sest aegumise tähtaeg hakkab kulgema alates 13. juunist 1991. a., kui

kassaator sai teada, et 10. mai 1941. a. määrus ei võimalda tema tunnistamist ORAS § 8 kohaselt

omandireformi õigustatud subjektiks.

Vastustaja pidas ringkonnakohtu otsust õigeks.

Kolleegiumi istungil kinnitas hageja, et tema isa ja lapsendajad on surnud.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub TsKS § 347 p. 1 ja 2 alusel tühistamisele

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Kohus on leidnud, et hagi on aegunud. Sellist järeldust tehes pole kohus järginud TsKS §-s 232 lg 4

sätestatut, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse seadused, mida kohus kohaldas. See

rikkumine on viinud matriaalõigusnormi väärale kohaldamisele. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu,

millise seaduse järgi ja milliseks ajaks oli hagi aegunud. 1. septembrist 1994. a. jõustunud TsÜS

§ 115 p. 4 kohaselt ei kohaldata aegumist perekonnasuhetest tulenevale nõudele, kui

perekonnaseadusest ei tulene teisiti. Hagi aegumine ei laienenud üldjuhul perekonnasuhetest

tulenevatele nõuetele ka 1. jaanuarist 1970. a. kuni 1. jaanuarini 1995. a. kehtinud ENSV abielu- ja

perekonnakoodeksi § 11 kohaselt. Sama põhimõte oli kehtestatud 1. oktoobrist 1968. a. jõustunud

NSV Liidu ja liiduvabariikide abielu- ja perekonnaseadusandluse aluste §-s 8.

Ekslik on kassaatori väide, et esmakordselt ringkonnakohtus hagi aegumise kohaldamise nõue on

TsKS §-des 301 lg 2 ja 289 sätestatu rikkumine. Tsiviilkolleegium jääb oma 21. juuni 1995. a. otsuses

tsiviilasjas III-2/1-40/95 avaldatud seisukoha juurde, et nõue hagi aegumise kohaldamiseks ei ole

TsKS §-s 289 sätestatud uus põhjendus ega §-s 301 lg 2 sätestatud uus nõudmine.

Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Vaeslastekohtu otsusest ja Rakvere-Paide Rahukogu

tsiviilosakonna määrusest ei järeldu, et lapsendamise ajal oleks lapsendamiseks olnud isa nõusolek

või et isa nõusolekut poleks vaja olnud. Küsimuse selline asetus on väär. Kui isal olid vanema võimu

teostamise õigused lõpetatud, siis tuleb kõigepealt selgitada, kas lapsendamise ajal kehtinud seadus

nõudis lapsendamiseks nõusolekut isalt, kelle vanema võimu teostamise õigused olid lõpetatud. BES

§ 183 kohaselt oli vanema nõusolekut lapsendamiseks vaja siis, kui lapsendatav oli veel vanema

võimu all. Kuna vanema võimu teostamise õigus oli hageja suhtes lõpetatud, siis isa nõusolekut

lapsendamiseks vaja ei olnud ning asjas ei oma tähtsust, et esitatud tõenditest sellise nõusoleku

olemasolu ei nähtu. Kuna lapsendamiseks isa nõusolekut vaja ei olnud, siis ei oma tähtsust ka see,

kus isa lapsendamise ajal viibis.

1941. a. kehtinud Vene NFSV abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi § 65 kohaselt võisid

eestkoste- ja hooldusorganid vanemate palvel tühistada lapsendamise, kui see 1941. a. kehtinud Vene

NFSV abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi § 65 kohaselt võisid eestkoste- ja

hooldusorganid vanemate palvel tühistada lapsendamise, kui see oli teostatud vanemate äraolekul või

ilma nende nõusolekuta, kui lapse tagasiandmine vanematele oli kooskõlas lapse huvidega. Seega

lapsendamise tühistamise eelduseks eestkoste- ja hooldusorgani poolt oli vanema - s.t. isiku, kelle

vanema võimu teostamise õigusi polnud lõpetatud - avaldus ja lapsendamine ilma vanema

nõusolekuta või tema äraolekul, millele pidid lisanduma lapse huvid. Osundatud koodeksi § 66

kohaselt võisid teised isikud taotleda lapsendamise tühistamist kohtus hagimenetluse korras. Seaduse

järgi oleks hageja isa pidanud lapsendamise tühistamist hagema kohtus. Hageja isa avaldas 1941. a.

rahvahariduse osakonnale soovi lapsendamise tühistamiseks ja sellega olid nõus ka lapsendajad. Nii

hageja isa kui ka lapsendajad vaikisid sellest, et isal olid vanema võimu teostamise õigused lõpetatud.

Asjaosaliste esitatud andmete alusel kuulus lapsendamise tühistamine rahvahariduse osakonna

pädevusse. Seega lahendas rahvahariduse osakond asjaosaliste soovil ja nende esitatud andmete

kohaselt tema pädevusse kuuluvat lapsendamise tühistamist. Tulenevalt Vene NFSV abielu,

perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi §-dest 59 ja 65 tekitas lapsendamine eestkoste- ja

hooldusorgani määrusega lapsendamise õigussuhte ka siis, kui lapsendamisel oli seadust rikutud.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb samadest põhimõtetest lähtudes otsustada, kas ekslike asjaolude tõttu

lapsendamise tühistamine eestkoste ja hooldusorgani poolt lõpetas lapsendamise õigussuhte. Kui

lapsendamise õigussuhe lõppes, siis võimalus saada uuesti lapsendatuks endiste lapsendajate poolt

saab toimuda vaid uue lapsendamisega seaduses sätestatud tingimustel.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 1996. a. otsus tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada advokaadibüroole Kaasik & Co 21. jaanuaril 1997. a. tasutud kautsjon 200

(kakssada) krooni.

Eriarvamusele jäid J. Odar, J. Luik, L. Laarmaa ja T. Vernik.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik

J. Odari eriarvamus

1941. a. Eestis kehtinud VNFSV APEK-i § 65 kohaselt kuulus eestkoste- ja hooldusorganite

pädevusse üksnes vanemate palvel lapsendamise tühistamine, kui see oli teostatud vanemate

äraolekul või ilma nende nõusolekuta, kui lapse tagasiandmine vanematele on kooskõlas lapse

huvidega.

Ei A. T nõusolek ega tema äraolek saanud takistada lapsendamist, kuna temalt oli ära võetud vanema

võimu teostamise õigus. Lapse ema oli surnud. Samal põhjusel puudus A. Tl õigus taotleda

lapsendamise tühistamist ja Tallinna Linna Rahvahariduse Osakonna 10. mai 1941. a. lapsendamise

tühistamise määrus, kui rahvahariduse osakonna pädevuse piire ületades ja tegelikult ilma selleks

õigustatud vanema avalduseta tehtu, on õigustühine. Seepärast jääb muutmatuks hageja lapsendamise

otsus sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Järelikult ei ole alust väita, et isa ja poja vahelised

õigused ja kohustused taastusid.

Eelmärgitud põhjusel ei teki tegelikult lapsendamise tühistamise tühistamise probleemi. Küsitav on

seepärast VNFSV APEK-i §-dele 59 ja 65 viitamine lapsendamise tühistamise õiguspärasuse

hindamiseks seoses 1941. a. toimunuga, kui asjaosalised taotlesid teadlikult asjaolusid varjates

rahvahariduse osakonna määruse tegemist, et kaitsta last.

J. Odar

L.Laarmaa, J. Luige ja T. Verniku eriarvamus

Leiame, et apellatsioonikohtu otsus hagi rahuldamata jätmises oli lõppjärelduses õige. Otsust tulnuks

aga muuta põhjenduste osas.

Hageja taotles lapsendamise tühistamise määruse õigustühiseks tunnistamist ja lapsendamise

kehtivaks tunnistamist.

TsÜS § 1 kohaselt sätestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses tsiviilõiguse üldpõhimõtted. See

seadus on kohaldatav perekonnaseaduse üldosana. TsÜS § 58 lg 1 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja -

kohustused seaduses sätestatud sündmustest ja õigustoimingutest. TsÜS § 60 lg 1 mõtte kohaselt on

lapsendamise tühistamine õigustoiming, mis on suunatud lapsendamisest tulenevate tsiviilõiguste ja -

kohustuste lõpetamisele. Selles toimingus on oluline isikute tahe, mis on väljendatud tahteavalduses

(TsÜS § 61 lg 1). Lapsendajad, isa ja laps soovisid 1941. a. lapsendamise tühistamist ning sel ajal

kehtinud seadus lubas lapsendamist tühistada. Eestkoste- ja hooldusorgan tegi määruse lapsendamise

tühistamiseks. Selle määruse alusel saabusid õiguslikud tagajärjed, sealhulgas taastus A. T isadus

tulenevalt lapse põlvnemisest ja lapse sünnikandes tema nimi. Lapsendajad teadsid, et nende ja lapse

vahelised õigused ja kohustused on lõppenud. Sõltumata sellest, kas lapsendamise tühistamise

otsustas 1941. a. eestkoste- ja hooldusorgan või kohus, ei taastu lapsendamise õigussuhe

lapsendamise tühistamise õigustühiseks tunnistamisega, sest see ei ole kooskõlas lapsendamise

tühistamise ajal lapsendajate poolt avaldatud tahtega. Seetõttu ei ole ka lapsendamise kehtivaks

tunnistamine võimalik. Lapsendamise õigussuhe saab uuesti tekkida perekonnaseaduses sätestatud

alustel ja korras.

L. Laarmaa

J. Luik

T. Vernik