3-2-1-34-97 · Riigikohus

3-2-1-34-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. märtsil 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 10. märtsil 1997. a.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 5. detsembri 1996. a. otsuse AS-i Agro-Est hagis Eesti Liikluskindlustuse

Fondi vastu 19 824 krooni nõudes.

3. augustil 1995. a. toimus Tallinnas Tulika tänaval liiklusõnnetus, kus Georgi Gavrilovile kuuluv

sõiduauto VAZ 21011 riikliku registreerimismärgiga 988MAZ sõitis tagant otsa hagejale kuuluvale

sõiduautole Toyota riikliku registreerimismärgiga 928LAB. G. Gavrilovile kuuluvat autot juhtinud

isik jäi kindlaks tegemata, sest auto lahkus sündmuskohalt. Mõlemad avariisse sattunud

autoomanikud olid oma tsiviilvastutuse kindlustanud ASA Kindlustusseltsis. Hageja maksis oma auto

remontimise eest 16 520 krooni ning pöördus ASA Kindlustusseltsi poole liikluskahju hüvitamiseks.

ASA Kindlustusselts keeldus hüvitise maksmisest ning selgitas, et juhul, kui liiklusõnnetuse

põhjustanud autojuht jäi kindlaks tegemata, siis hüvitab liikluskahju Eesti Liikluskindlustuse Fond.

ELKF omakorda leidis, et kahju peab hüvitama kindlustusandja ASA Kindlustusselts.

23. aprillil 1996. a. esitatud hagis palus AS Agro-Est ELKF-lt välja mõista liikluskahju hüvitise

16520 krooni ja viivise 3304 krooni, s.o. kokku 19824 krooni 1995. a. kehtinud liikluskindlustuse

seaduse (LKS) §-de 12 lg 3 ja 33 lg 5 alusel, mille kohaselt liikluskindlustuslepinguta sõidukiga ja

tundmatuks jäänud sõidukiga tekitatud liikluskahju hüvitamisel toimib ELKF kindlustusandjana ning

liikluskahju hüvitamisega viivitamisel maksab kohustatud kindlustusandja viivist 0,5 % hüvitise

summalt iga viivitatud päeva eest, kuid mitte üle 20 % hüvitise summast.

Tallinna Linnakohtu 5. septembri 1996. a. otsusega hagi rahuldati LKS §-de 12 lg 3, 13 lg 2, 27 lg 6

ja 33 lg 5 alusel. Kohus pidas tuvastatuks, et avarii põhjustanud autot ei juhtinud G. Gavrilov. Kohus

leidis, et asjas ei oma tähtsust, kas G. Gavrilovi auto oli enne avariid ärandatud või mitte.

Liikluskindlustuse seadus ei reguleeri kahju hüvitamise korda juhul, kui liikluskahju on tekitatud

ärandatud sõidukiga või kui ei ole võimalik kindlaks teha isikut, kes sõidukit juhtis. TsKS § 9 lg 3

kohaselt rakendab kohus vaidlusalust suhet reguleeriva seaduse puudumisel seadust, mis reguleerib

vaieldavale suhtele lähedasi suhteid. Kohus asus seisukohale, et vaidlusalust juhtumit tuleb käsitleda

LKS § 12 lg 3 järgi kui lepinguta sõidukiga tekitatud liikluskahju, sest ei ole tõendatud, et autot oleks

juhtinud kindlustatu (auto omanik või volitatud isik), ja sellisel juhul peab toimima kindlustusandjana

ELKF.

Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 1996. a. otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonikohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega.

Kassatsioonkaebuses palus ELKF apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, jättes hagi

rahuldamata.

Kassaator leidis, et AS-i Agro-Est hagi on esitatud vale kostja vastu. G. Gavrilov oli oma

tsiviilvastutuse kindlustanud ASA Kindlustusseltsis ja tema eest vastutab ASA Kindlustusselts LKS

§ 27 lg 5 järgi. Kindlustusandja vastutust välistavad asjaolud on toodud ammendava loeteluna LKS §-

is 34 liikluskahju hüvitamisest keeldumise alustena. Nimetatud loetelus ei ole märgitud juhtu, kus

puuduks sõidukit juhtinud isikul vastavasisuline volitus. Seega tekib kindlustusandjal kohustus

hüvitada kannatanule tekitatud kahju kindlustuslepingu nr. A04-100767T alusel, mis on sõlmitud

ASA Kindlustusseltsi ja G. Gavrilovi vahel.

Kostja leidis, et asja lahendamisel omab olulist tähtsust, kas G. Gavrilovi auto oli ärandatud või mitte

ja sellele peab rajanema kogu lahend. G. Gavrilovi auto ärandamist ei olnud Lilleküla

Politseijaoskonnas registreeritud. G. Gavrilov pidi olema teadlik ja heaks kiitnud sõiduki kasutamise

temale teadaolevate isikute poolt. Kui omanik ei olnud seda vastavalt kehtivale korrale teinud,

vastutab ta tagajärgede eest TsK § 458 ja liiklusseaduse § 17 (omanik on kohustatud tagama talle

kuuluva sõiduki eeskirjadekohase kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise) alusel.

Kassaatori arvates on dokumentaalselt tuvastatud, et avarii põhjustanud sõiduk ei olnud väljunud

omaniku valdusest tema tahte vastaselt.

Kostja leidis, et vastuolus TsKS §-ga 84 lg 2, mille kohaselt protsessi käigus tunnistajana esinenud

isik ei tohi olla hiljem esindaja, oli tunnistajana linnakohtus esinenud J. Kildvee volitatud AS-i Agro-

Est esindajaks ringkonnakohtus.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et liikluskahju tuleb hüvitada liikluskindlustuse seaduse

alusel ning neid organisatsioone või ametiisikuid, kes seni on takistanud hagejale hüvitise maksmist,

tuleks karistada.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise

tõttu.

Liikluskindlustuse seaduse § 6 kohaselt on liikluskindlustusleping kindlustusvõtja ja kindlustusandja

vahel kirjalikult sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt kindlustusvõtja kohustub tasuma lepingus

märgitud kindlustusmakseid ning kindlustusandja kohustub kindlustusjuhtumi saabumisel hüvitama

kannatanule liikluskahju. Liikluskindlustus on seatud sundkindlustusena selleks, et liiklusõnnetuse

tõttu kannatanule tagada kahju hüvitamine võimalikult kiiresti ja täielikult (LKS § 1).

Mõlemad avariis osalenud sõidukiomanikud olid liikluskindlustuslepingu sõlminud ASA

Kindlustusseltsiga. Seega oli sõidukitega tekitatud kahju hüvitamine kindlustatud. Kohtud leidsid, et

vaatamata kindlustuslepingule on kindlustusandjaks ELKF, sest kahju tekitanud sõiduki juht jäi

tundmatuks. Kohtute selline järeldus ei ole õige ega kooskõlas seadusega.

Liiklusõnnetuse ajal 1995. a. kehtinud LKS § 12 lg 3 ja 27 lg 6 kohaselt pidi ELKF hüvitama

kindlaks tegemata jäänud sõidukiga või kindlustamata sõidukiga tekitatud liikluskahju. LKS § 34

kohaselt võis kindlustusandja liikluskahju hüvitamisest keelduda, kui kannatanu ise on vastutav kahju

tekkimise eest või kui pole tegemist liikluskahjuga või kui hüvitamine oleks vastuolus LKS § 27

toodud kahju hüvitamise põhimõtetega. Muid aluseid, mis välistaksid kindlustusandja kohustuse

hüvitada kannatanule liikluskahju, seaduses ei loetleta. Kuna kahju tekitanud sõiduk oli teada ja selle

sõidukiga tekitatud liikluskahju hüvitamine oli kindlustatud, siis ei lasunud ELKF-il 1995. a.

kehtinud liikluskindlustuse seaduse järgi kohustust hüvitada hagejale liikluskahju. Kannatanul on

õigus nõuda kindlustusjuhtumi käsitlemist kindlustusandjalt ASA Kindlustusseltsilt. Seega ei olnud

hagi esitatud õige kostja vastu ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

Kohtud leidsid, et ei ole tähtis, kas sõiduk oli ärandatud või mitte, sest seadus nagunii ei reguleeri

liikluskahju hüvitamise korda juhul, kui ei ole teada, kes sõidukit juhtis. Selline seisukoht ei ole

kooskõlas kindlustusjuhtumi ajal 1995. a. kehtinud liikluskindlustuse seadusega.

LKS § 4 kohaselt mõisteti liikluskahju all isiku- või varakahju, mis on tekkinud liiklusõnnetuse

tagajärjel. Liikluskahjuga on tegemist ainult siis, kui samaaegselt esinevad seaduses sätestatud

tingimused. Üheks selliseks tingimuseks on, et sõiduki omanikul või seda juhtinud isikul on tekkinud

tsiviilvastutus (sealhulgas juhul, kui kahju on tekitanud sõidukit juhtinud tundmatu isik). LKS § 4

lg 4 kohaselt võib liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juht olla liiklusõnnetuses süüdi osaliselt või

täielikult, tema süü võib puududa või ta võib jääda kindlaks tegemata. Liikluskindlustuslepingu alusel

hüvitatakse kindlustatu poolt tekitatud liikluskahju vastavalt tema vastutuse ulatusele, arvestades

käesoleva seaduse teiste sätete ja muude õigusaktidega.

Sundkindlustuse põhimõttega (kannatanule võimalikult kiire ja täielik kahju hüvitamine) on

kooskõlas, et sõiduki omanik kindlustab oma vastutuse sõidukiga tekitatava kahju igasugusteks

juhtumiteks, sealhulgas selleks juhuks, kui sõidukit satub juhtima tundmatu isik, näiteks ärandaja.

See oligi sõnastatud eeltoodud paragrahvis nii: "sõiduki omanikul või seda juhtinud isikul on

tekkinud tsiviilvastutus (sealhulgas juhul, kui kahju on tekitanud sõidukit juhtinud tundmatu isik)".

Seega kaeti kindlustatud tsiviilvastutusega ka kahju, mille tekitas tundmatu juhiga sõiduk.

Kassatsioonkaebuses on ekslikult asutud seisukohale, et esimese astme kohtus tunnistajana esinenud

isik ei tohi olla juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks apellatsioonikohtus.

TsKS §-is 84 lg.2 on loetletud isikute ring, kes ei saa olla esindajaks kohtus, sealhulgas asjas olnud

tunnistaja. TsK § 279 lg 1 kohaselt on esimese astme kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata pooltel ja

teistel protsessiosalistel. Pooleks käesolevas asjas on hageja (kannatanu), kellel on õigus esitada

apellatsioonkaebust. Juriidilise isiku AS Agro-Est seaduslikul esindajal (TsÜS § 43) oli õigus esitada

apellatsioonkaebust ja olla esindajaks kohtus nii nagu füüsilise isiku seaduslikul esindajal (TsKS § 80

lg 1, § 84 lg 2) ja asjast osavõtt tunnistajana seda ei piira. See tuleneb TsKS §-st 6, mille kohaselt

õigusemõistmisel on tsiviilasjades kõik isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed.

Arvestades eeltoodut leidis kolleegium, et kuna kohtud olid kohaldanud materiaalõigusnormi vääralt

ja selles protsessis ei ole vaja täiendavalt tõendeid koguda, siis saab apellatsioonikohtu otsust

tühistades teha kohe uue otsuse.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 4, kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. detsembri 1996. a. otsus.

Jätta rahuldamata AS-i Agro-Est hagi Eesti Liikluskindlustuse Fondi vastu 19824 krooni

nõudmiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile kautsjon 208 krooni (kakssada kaheksa) 20 senti,

mis oli tasutud 19. detsembril 1996. a.

Eesistuja J. Luik

Liikmed H. Jõks, T. Vernik