3-1-1-29-97 · Riigikohus

3-1-1-29-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. märtsil 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

G. K. ja O. T. süüdistuses KrK § 140 lg 3 p 1 järgi

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa O. T. kaitsja vandeadvokaat Andres Gorkin ja Riigiprokuratuuri

prokurör Marge Püss.

Harju Maakohtu 15. oktoobri 1996. a otsusega mõisteti G. K. ja O. T. süüdi KrK § 140 lg 3 p 1 järgi ja

mõlemat karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks kinnises vanglas.

Kohtualused mõisteti süüdi selles, et nad ööl vastu 24. augustit 1995. a Harju maakonnas X maantee ääres

asuvas aktsiaseltsi L. kämpingus varastasid avalikult H. P.-lt 550 krooni raha ja E. V.-lt mobiiltelefoni

Motorola 8200 väärtusega 12 196, 80 krooni, kuldkella Braums Mercier väärtusega 73 180, 80 krooni,

fotoaparaadi Canon väärtusega 15 720, 32 krooni, kullast kaelaketi 18 K väärtusega 51 372, 92 krooni koos

selle küljes ripatsina olnud teemandite ja smaragtidega kaunistatud kuldrahaga 338 077, 04 krooni väärtuses,

11 700 soome marka (31 753, 38 EEK) ja 3800 USA dollarit (45 156, 16 EEK), põhjustades vargusega kahju

kokku 568 007, 42 krooni ulatuses.

Varguse toimepanemiseks G. K. ja O. T. lisasid kannatanutele joogi hulka kindlaks tegemata ravimit, mille

manustamise tagajärjel viimased uinusid ja kohtualused hõivasid neilt raha ja vara. Maakohus leidis, et teise

isiku teadvusse tungimine tema tahte vastaselt ja sellel isikul ootamatu ja raske une esilekutsumine on

käsitletav vägivallana, mis pole ohtlik elule ja tervisele.

Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused G. K. kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland ja O.

T. kaitsja vandeadvokaat Andres Gorkin.

Apellant A. Neiland taotles G. K.-le inkrimineeritud kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 139 lg 1 järgi ja

talle mittevabaduskaotusliku karistuse mõistmist.

A. Gorkini apellatsioonkaebuses taotleti O. T.-le inkrimineeritud kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 139

lg 3 p 1 järgi ja talle mõistetud karistuse tingimuslikku mittekohaldamist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 1996. a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus

muutmata täpsustusega karistuse tähtaja alguse osas, arvestades seda alates 29. maist 1996. a .

Ringkonnakohtu otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebused G. K. kaitsja vandeadvokaat A. Neiland ja O.

T. kaitsja vandeadvokaat A. Gorkin.

G. K. kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist, sest ei ole tõendatud G. K. poolt muu kui kuldketi

vargus. Veel leiab kassaator, et Harju Maakohus ei ole karistuse mõistmisel küllaldaselt arvestanud G. K.

isikut.

O. T. kaitsja taotleb jätkuvalt kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 139 järgi salajase vargusena ja mõistetud

vabadusekaotuse tingimuslikku mittekohaldamist. Kassaator väidab, et kannatanute suhtes

kohtumeditsiinieksperdi arvamuse kohaselt vägivallana hinnatavaid objektiivseid tagajärgi kindlaks tehtud ei

ole ja kannatanute vara hõivamine kämpingus polnud avalik ei objektiivse ega subjektiivse kriteeriumi

alusel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s:

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Harju Maakohtu otsuses toodud ja Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi poolt aktsepteerimist leidnud seisukohaga, et kindlaks tegemata ravimi lisamine teise

isiku joogi hulka ja sellega ootamatu ning raske une esilekutsumine on tungimine teise isiku teadvusse ja

organismi seisundisse tema tahte vastaselt ja on käsitletav vägivallana.

Kriminaalasja materjalidest ei nähtu tõsikindlalt, millist ravimit kohtualused lisasid kannatanute joogi hulka

ja seetõttu ei saanud kohtud hinnata, kas tegemist oli elule või tervisele ohtliku vägivallaga.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et tegemist on spetsiifilise vägivallaga isiku kallal,

mis on seotud kuriteo toimepanemisega nii ajaliselt kui vahendina.

Esiteks kasutati vägivalda vahetult enne vara äravõtmist. Teiseks kasutati vägivalda vara hõivamisele

osutatava vastupanu halvamiseks vara omaniku tahte ja aktiivsuse paralüseerimisega.

Kuigi vägivalda kasutatakse avaliku varguse puhul tavaliselt avalikult, ei ole välistatud, et kannatanu ei taju

vägivalda. Tervisele mitteohtlik on ka selline vägivald isiku kallal, millega ei kaasne kehavigastuste

tekitamist. Vägivalla kasutamise vahendiks võib olla ka isiku tahte vastaselt manustatud ravim, mürk jne.

Kuna vägivalla aste ei ole leidnud tõendamist, on kohtud, lähtudes süütuse presumptsioonist, õigesti

välistanud kuriteo kvalifitseerimise röövimisena, sest vägivalla ulatus on oluline kriteerium avaliku varguse

piiritlemisel röövimisest. Samal ajal nähtub kohtuotsustest, et on usaldusväärselt tõendatud vägivalla

kasutamine kohtualuste poolt kannatanute vara hõivamiseks ning seetõttu ei saa kuritegu kvalifitseerida

salajase vargusena, sest salajane vargus eeldab vara vägivallata hõivamist.

Karistuste mõistmisel kohtualustele ei ole rikutud karistuse mõistmist reguleerivaid kriminaalseaduse sätteid.

Karistuste mõistmisel on lähtutud KrK § 140 lg 3 p 1 sanktsioonis ettenähtud alammäärast. Toimepandud

kuriteo asjaolud ei võimalda kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga kohaldada süüdimõistetute suhtes

KrK §-de 39 või 47 sätteid.

Seega on Tallinna Ringkonnakohus õigesti kohaldanud kriminaalseadust ja puuduvad AKKS §-s 64 toodud

kohtuotsuse tühistamise alused.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 1996. a otsus G. K. ja O. T.

süüdistusasjas muutmata.

2. Kaitsjate kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 18. märtsil 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep