3-2-1-12-97 · Riigikohus

3-2-1-12-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 30. jaanuaril 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik, U. Reidla

ning tema ja K. Moori esindaja vandeadvokaat M. Lusti osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

20. jaanuaril 1997. a.

Küllike Moori ja Urmas Reidla esindaja vandeadvokaat Mare Lusti kassatsioonkaebuse alusel

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. oktoobri 1996. a. otsuse Aivi Paavo hagis

Küllike Moori ja Urmas Reidla vastu isaduse fakti tuvastamiseks, pärimisõiguse tunnistuse

kehtetuks tunnistamiseks ja pärandvara jagamiseks.

27. novembril 1992. a. suri Madis Reidla, kelle seadusjärgseteks pärijateks on tema lahutatud abielust

sündinud lapsed Küllike Moor ja Urmas Reidla.

Aivi Paavo hagi alusel tuvastas Tallinna Linnakohus, et A. Paavo põlvneb M. Reidlast. Kohus

tunnistas kehtetuks M. Reidla pärandvara kohta 28. mail 1993. a. kostjatele väljaantud seadusjärgse

pärimisõiguse tunnistused.

Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt tuvastab

kohus perekonnaseaduse (PkS) § 42 lg 2 järgi põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldavad

meest lapse isaks pidada. Kohus on tõendeid kogumis hinnanud ja põhjendanud seisukohta, et hageja

ema ja pärandaja vahel oli kooselu, sealhulgas ka hageja eostamise perioodil. M. Reidla võttis osa

lapse kasvatamisest ja tunnistas isadust hageja suhtes. Samuti on kohus põhjendatult arvestanud, et

hageja sünni registreerimisel tema ema kandis sünniakti lapse isa ees- ja isanime, mis langesid kokku

pärandaja omadega.

Apellatsioonikohus leidis, et hageja avaldas TsK § 551 lg 2 järgi soovi pärandit vastu võtta, kuna

pöördus enne kuue kuu möödumist pärandaja surmast isaduse tuvastamise ja pärandvara jagamise

nõudega kohtusse.

Kuivõrd linnakohus tuvastas, et õigeaegselt hagi esitanu kuulub kõrvuti kostjatega samuti M. Reidla

pärijate hulka, on põhjendatud ka hageja õigusi rikkuvate pärimisõiguse tunnistuste kehtetuks

tunnistamine.

Kassatsioonkaebuses palus kostjate esindaja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi

väära kohaldamise tõttu. Kaebuses leiti, et kohus ei saa viidata kandele sünniaktis kui tõendile, mis

kinnitab pärandaja isadust lapse suhtes, kuna perekonnaseadusest tulenevalt selline kanne ei tõenda

lapse põlvnemist isast. Apellatsioonikohus tuginedes ebaõigesti TsK §-le 551 lg 2 luges pärandi

hageja poolt vastuvõetuks, kuna ta pöördus enne kuue kuu möödumist pärandaja surmast isaduse

tuvastamise ja pärandvara jagamise nõudega kohtusse.

Vastustaja ei ole seisukohta kaebuse suhtes esitanud.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS § 347 p. 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu.

Kassatsioonkaebuses leiti põhjendatult, et kannet sünniaktis ei saa käsitleda tõendina, mis kinnitab

pärandaja isadust lapse suhtes. Väljaspool abielu sündinud lapse isa nime kohta kande tegemist

reguleerib PkS § 43, mille lõige 1 sätestab, et ema nõudel kantakse lapse sünniakti isa

perekonnanimena ema perekonnanimi, isa eesnimena aga nimi ema ütluste kohaselt. Nimetatud

paragrahvi 3. lõike kohaselt ei tõenda sel alusel tehtud isa nime kanne lapse põlvnemist isast.

Apellatsioonikohus on ebaõigesti tõlgendanud TsK §-i 551 lg 2, asudes seisukohale, et kuna hageja

pöördus enne kuue kuu möödumist pärandaja surmast isaduse tuvastamise ja pärandvara jagamise

nõudega kohtusse, siis on ta avaldanud soovi pärand vastu võtta. TsK § 551 lg 2 näeb ette kaks

võimalust pärandi vastuvõtmiseks: pärija asub vara faktiliselt valdama või valitsema, või annab

pärandi avanemise kohta notarile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks.

Enne 1997. a. 1. jaanuari avanenud pärandit päritakse pärimisseaduse rakendussätete §-st 164 lg 2

tulenevalt ENSV tsiviilkoodeksi sätete kohaselt, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. 27. novembril

1992. a., mil Madis Reidla suri, reguleeris pärandi vastuvõtmist TsK § 551.

Apellatsioonikohus ei lähtunud seadusest, kui leidis, et pärija tuleb lugeda pärandi vastuvõtnuks ka

siis, kui ta pöördus enne kuue kuu möödumist pärandaja surmast isaduse tuvastamise ja pärandvara

jagamise nõudega kohtusse, avaldades nii soovi pärand vastu võtta.

Kolleegium on seisukohal, et kohtul ei ole õigust luua täiendavaid pärandi vastuvõtmise aluseid,

lisaks seaduses sätestatuile, kui sellist õigust kohtule seadusega ette nähtud ei ole.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. oktoobri 1996. a. otsuse ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada kostjate esindajale vandeadvokaat Mare Lustile 11. novembril 1996. a. tasutud

kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed A. Kull, T. Vernik