3-1-1-6-97 · Riigikohus

3-1-1-6-97

KOHTUOTSUS

Eesti Vabriigi nimel

Tartus 21. jaanuaril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

M. J. süüdistuses KrK § 1411 lg 1 ja § 161 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Jõgeva Maakohtu 11. septembri 1996. a otsusega tunnistati M. J. süüdi KrK § 1411 lg 1 järgi ja karistati

rahatrahviga 200 päevamäära - so 2000 krooni - ulatuses. Sama kohtuotsusega tunnistati M. J. süüdi ka KrK

§ 161 järgi ja karistati rahatrahviga 100 päevamäära - so 1000 krooni - ulatuses. Mõistetud karistused liideti

KrK § 40 lg 1 alusel ja lõplikuks karistuseks mõisteti M. J. rahatrahv 3000 krooni. Lisakaristusena võeti

temalt kolmeks aastaks ära õigus töötada materiaalsete väärtuste liikumise korraldamise ja materiaalse

vastutusega seotud ametikohal.

Jõgeva Maakohtu 11. septembri 1996. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses taotles M. J. kaitsja

vandeadvokaat Anne Tammer maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist

kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 1996. a otsusega, tuginedes KrMK § 26 lg-le 3

ning AKKS § -le 33 ja § 39 lg 3 p-le 2, saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Jõgeva Maakohtule.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et maakohus oli rikkunud KrMK § 26 lg-s 3 sätestatut, mille

kohaselt kriminaalasja teistkordsel arutamisel esimese astme kohtus ei või kohtu koosseisu kuuluda isik, kes

juba varem on kohtunikuna osa võtnud selle kriminaalasja arutamisest. Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium tõdes, et kriminaalasja M. J. süüdistuses KrK § 1411 lg 1 ja § 161 järgi oli 4. detsembri

1995. a määrusega saatnud täiendavale eeluurimisele Jõgeva Maakohus koosseisus eesistuja Ü. Raag ning

kaasistujad E. Sepp ja M. Simpson. Sama kohtukoosseis arutas kriminaalasja ka täiendava eeluurimise

järgselt ja tegi 11. septembril 1996. a ka kohtuotsuse.

Riigiprokuratuuri prokuröri Inna Tegova kassatsioonprotestis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

Kassaator väidab, et kohtuliku arutamise mõte saab väljenduda vaid selle lõppresultaadis, kriminaalasja kui

terviku suhtes tehtud lahendis - kas kohtuotsuses või kriminaalasja lõpetamise määruses. Kassaator on

seisukohal, et kohtu poolt kriminaalasja täiendavaks eeluurimiseks saatmine on võrreldav kohtu poolt

kriminaalasja arutamise edasilükkamise või peatamisega, mis teadupärast ei too kaasa kohtukoosseisu

uuendamise vajadust. Kassaator väidab ka seda, et kriminaalasja teistkordse arutamise keeld peaks kehtima

vaid juhtudel, mil esimese astme kohtu lahend on kõrgema astme kohtu poolt tühistatud ja kriminaalasi on

saadetud uueks arutamiseks otsese nõudega, et uus arutamine peab toimuma teise kohtukoosseisu poolt.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse,

milles toetati protestis sisalduvat taotlust,

l e i d i s :

Kassatsioonprotest on põhjendatud, kooskõlas kriminaalmenetluse seaduse mõttega ja kuulub rahuldamisele.

Kooskõlas KrMK §-s 20 sätestatuga ei või kriminaalasja arutada kohtunik:

1. kes ei ole tema enese sisetunde kohaselt erapooletu (kes on isiklikult otseselt või kaudselt sellest

kriminaalasjast huvitatud) või

2. kelle erapooletuses on mingite väliste asjaolude tõttu piisavalt alust kahelda.

KrMk § 26 lg 1 p-des 1-3 ning lg-s 3 täpsustatakse teist ülalnimetatud taandamise alustest ning

esitatakse loetelu juhtudest, mil on igal juhul piisavalt alust kahelda kohtuniku erapoolestuses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonprotestis esitatud tõlgendusega, et kohtuniku varasem

osavõtt kriminaalasja arutamisest või selle läbivaatamisest on käsitatav tema taandamisalusena

KrMK § 26 lg 3 mõttes vaid juhtudel, mil kohtukoosseis selle kohtuniku osalemisel jõudis vastava

kriminaalmenetluse staadiumi lõpplahendini - st mil tehti kas kohtuotsus või kriminaalasjas menetluse

lõpetamise määrus. Seega võib kohtukoosseis, kes saatis kriminaalasja täiendavaks kohtueelseks

uurimiseks, jätkata täiendava kohtueelse uurimise järgselt kohtulikku arutamist.

Esitatud seisukoht lähtub tõdemusest, et vastavalt KrMK § 19 lg-s 1, § 210 lg-s 4 ning § 219 lg-s 1 ja 2

sätestatule on seadusandja otseselt taotlenud esimese astme kohtu enese initsiatiivikat tegevust kuriteo

asjaolude selgitamisel. Seetõttu ei saa ka kohtu initsiatiivika tegevuse üks ilminguid - kriminaalasja saatmine

täiendavaks kohtueelseks uurimiseks - tekitada kahtlusi kohtu erapooletuses.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 39 lg-le 4, § 63 p-le 2, § 64 p-le 2 ja § 65 lg-le 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 1996. a otsus M. J.

süüdistusasjas KrK § 1411 lg 1 ja § 161 järgi ning saata kriminaalasi apellatsioonikorras arutamiseks

samale kohtule.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

Riigikohtu otsus jõustub 21. jaanuaril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep