3-2-1-2-97 · Riigikohus

3-2-1-2-97

K O H T U O T S U S

Eesti vabariigi nimel

Tartus 10. jaanuaril 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, hageja

H. Kaldre esindaja vandeadvokaat H. Lepiku ja kostja M. Uustali esindaja vandeadvokaat M. Mägi

osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 6. jaanuaril 1997. a.

Helma Kaldre esindaja vandeadvokaat Hasso Lepiku kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. septembri 1996. a. otsuse Helma Kaldre hagis Milvi

Uustali vastu eluaegse ülalpidamise tingimusega elamu võõrandamise lepingu lõpetamiseks.

24. jaanuaril 1992. a. sõlmisid H. Kaldre ja M. Uustal Tallinna Esimeses Riiklikus Notariaalkontoris

elamu võõrandamise lepingu eluaegse ülalpidamise tingimusega. 12. oktoobri 1995. a. hagiavalduses

palus H. Kaldre eelnimetatud lepingu lõpetada ja tagastada talle Tallinnas Kuristiku 3 asuv elamu.

Hagi põhjenduste kohaselt ei orienteerunud hageja oma ea (77-aastane) ja vähese hariduse (3 klassi)

tõttu lepinguga seotud juriidilistes küsimustes ja terminoloogias. TsK § 432 sisu talle ei selgitatud.

Tegelikult ta oma elu ajal elamut võõrandada ei soovinud, vaid arvas, et omandiõigus läheb kostjale

üle peale tema surma. Lepingu sõlmimisest möödunud nelja aasta jooksul on kostja vähesel määral

täitnud ülalpidamise kohustust ning 1995. a. 16. augustist lõpetas igasuguse abistamise ja

lepingujärgsete kohustuste täitmise.

Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt on kostja selgituste, hageja osalise

omaksvõtu ja tunnistajate ütlustega tõendatud, et kostja täitis lepingujärgseid kohustusi. Hageja väide,

et ta oli vaidlusaluse lepingu tegemisel eksitusse viidud ning tegelike asjaolude teadmisel või neist

ettekujutuse omamisel ei oleks tehingut teinud või oleks selle teinud teistel tingimustel ei saa olla

aluseks lepingu lõpetamisele, vaid lepingu tühiseks tunnistamisele, seda aga hageja ei ole taotlenud.

Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata ja H. Kaldre esindaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et linnakohtu otsus on piisavalt põhjendatud ning täiendavat

põhjendamist ei vaja. Nii hagiavalduses kui ka apellatsioonkaebuses on märgitud, et 24. jaanuaril

1992. a. sõlmitud leping kuulub lõpetamisele. Lepingu lõpetamiseks alused puuduvad. Lepingu

tühiseks tunnistamist ei ole taotletud.

Kassatsioonkaebuses palub H. Kaldre esindaja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada. Kassaator leiab, et kohtud on vääralt kohaldanud materiaalõiguse ja

protsessiõiguse norme. Kassaator leiab, et tunnistajate ütlustega ja dokumentaalselt on tõendatud, et

kostja ei pidanud hagejat ülal, ei võimaldanud kogu vajalikku toitu ning ei varustanud elamut vajaliku

küttega. Seega on täielikult tõendatud vaidlusaluse lepingu mittekohane täitmine, mis annab õigusliku

aluse nõuda lepingu lõpetamist. Kohus on rikkunud TsKS §-de 229 ja 232 lg 4 norme, jättes võtmata

seisukoha hageja väite suhtes, et kostja lõpetas 16. augustil 1995. a. ühepoolselt lepingu täitmise.

Vastustaja kaebusega ei nõustu ning leiab, et ringkonnakohtu otsus on õige.

Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja kaebuse rahuldada selles toodudmotiividel. Kostja

esindaja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKS § 347 p. 2 alusel

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

12. oktoobri 1995. a. hagiavalduses nõudis hageja eluaegse ülalpidamise tingimusega elamu

võõrandamise lepingu lõpetamist. Oma nõuet põhjendas hageja muu hulgas ka väitega, et alates

16. augustist 1995. a. on kostja lõpetanud hageja igasuguse abistamise ja lepingust tulenevate

kohustuste täitmise. Linnakohus oma otsuses nimetatud asjaolu kohta seisukohta ei võtnud ning seda

rõhutas hageja esindaja ka oma apellatsioonkaebuses, paludes ringkonnakohtult hagi rahuldamist

hagiavalduses esitatud põhjustel.

TsKS § 301 lg 1 kohaselt pidi ringkonnakohus apellatsioonkaebuse alusel kontrollima linnakohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Apellatsioonikohus oleks pidanud esitatud tõendeid hindama

ning andma õigusliku hinnangu ka hageja väitele, et kostja on alates 1995. a. 16. augustist lõpetanud

lepingust tulenevate kohustuste täitmise. Kuna ringkonnakohus seda ei teinud ja hageja (apellandi)

väidetele ei vastanud, siis rikkus kohus TsKS §-s 232 lg 4 sätestatud nõudeid. Praegu puudub

kohtuotsus, milles oleks võetud seisukoht kõigi hagi alusena esitatud asjaolude suhtes.

Kassatsioonikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid (TsKS § 349 lg 2) ning seetõttu tuleb asi saata

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Juhindudes TsKS § 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. septembri 1996. a. otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Helma Kaldrele 15. oktoobril 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed A. Kull, L. Laarmaa