3-1-1-136-96 · Riigikohus

3-1-1-136-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. detsembril 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Jüri Ilvest ja Lea

Kalm vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Roland Tera süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3; § 141 lg 2 p 3, 4; § 195 lg 2; § 197 lg 2 p 2 ja

§ 101 p 7 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

R.Tera mõisteti Tartu Maakohtu 17. aprilli 1996.a otsusega süüdi KrK § 139 lg 2 p1, 2, 3; § 141 lg 2

p 2, 3, 4; § 195 lg 2; § 197 lg 2 p 2 ja § 101 p 2, 6, 7 järgi ning vastavalt KrK §-le 40 karistati teda

kuritegude kogumi eest 14-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega mõisteti

süüdi ka A. Undrits, kelle suhtes kassatsioonkaebust ega -protesti esitatud ei ole.

R. Tera mõisteti KrK § 101 p 2, 6, 7 järgi süüdi selles, et ta 6. juunil 1995. a kella 20 paiku Tartu

maakonnas, Rõngu vallas Lapetukme külas huligaansel ajendil ning eriti julmal ja piinaval viisil

tappis tahtlikult raugaealise Richard Ermuse. R. Tera peksis R. Ermust peaga vastu ahju ning seejärel

lõi lauanoaga neli korda kannatanu rindkerevasakusse poolde ja kaks korda selja paremasse poolde.

Saadud vigastuste tagajärjel suri R. Ermus kohapeal. Tartu Maakohus karistas R.Tera selle kuriteo

toimepanemise eest 11-aastase vabadusekaotusega.

Apellatsioonkaebuses vaidlustas R. Tera muu hulgas talle tapmise eest mõistetud karistuse selle liigse

karmuse tõttu ning väitis, et ta tappis kannatanu armukadeduse motiivil.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 1996. a otsusega tühistati osaliselt Tartu

Maakohtu otsus R. Tera süüdimõistmises ja karistamises KrK § 101 p-de 2, 6, 7 järgi. R. Tera

mõisteti süüdi KrK § 101 p 7 järgi ja teda karistati 9-aastase vabadusekaotusega. Lõplikuks

karistuseks KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti talle 11 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Kriminaalkolleegium leidis, et R. Tera tuleb süüdistuses KrK § 101 p-de 2 ja 6 järgi õigeks mõista,

kuna huligaanne ajend ja kannatanu raugaealisus pole kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal leidnud

kinnitust.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 1996. a otsuse peale esitas

kassatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör Tatjana Vassilevskaja.

Kassatsioonprotestis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise ning kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti R. Tera

süüdistusest välja KrK § 101 p-d 2 ja 6.

Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuse tegemisel on rikutud KrMK § 274 p 4 sätteid ja

jäetud motiveerimata, millistel kaalutlustel luges kohus mitteusaldusväärsekstõendid, millel süüdistus

põhineb. Samas ei nõustu prokurör ringkonnakohtu järeldustega sellest, et kuna rauga

kriminaalõiguslik mõiste on täpselt määratlemata, ei saa isikut, kes saab normaalselt hakkama oma

igapäevase eluga, käsitleda raugana KrK § 101 p 6 mõttes. Prokurör on seisukohal, et isiku

käsitlemisel raugana tuleb lähtuda vanuselisest kriteeriumist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri, kes

taotles kassatsioonprotesti rahuldamist,

l e i d i s :

Ainsaks tõendiks, millele tuginedes maakohus on tuvastanud R. Tera käitumises kannatanu tapmisel

huligaanse ajendi, on tema enese poolt eeluurimisel ning I astme kohtus antud ütlused, milles ta on

oma teo motiive erinevalt seletanud. Analüüsides tõendeid, nendib kohus et "Kuna kohtuistungil jääb

kohtualune endale kindlaks, et tappis ilma põhjuseta ja vastupidist tõendatud ei ole, siis tuleb lugeda

tapmine toimepanduks huligaansel ajendil - ilmne lugupidamatus ühiskonna vastu". Ringkonnakohtu

istungil on kohtualune seletanud, et tappis kannatanu armukadedusest. Kaudselt on sellise motiivi

olemasolu kinnitanud ka tunnistaja I. Õkva, keda varasemates menetluse staadiumides selles

küsimuses üle kuulatud ei ole. Seetõttu sai ringkonnakohus oma otsuses motiveerida vaid seda, miks

võeti aluseks nimetatud tunnistaja ja kohtualuse II astme kohtus antud ütlused ning seda on

ringkonnakohus ka teinud. Lähtudes süütuse presumptsiooni printsiibist, on ringkonnakohus asunud

põhjendatult seisukohale, et I. Õkva ütlustega on kinnitust leidnud R. Tera apellatsioonkaebuses

toodud väide, nagu tapnuks ta R. Ermuse armukadedusest, aga samuti, et millegagi pole ümber

lükatud R. Tera väide, et kannatanu ise avaldas talle oma intiimsuhtest I. Õkvaga.

Siinkohal rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium asjaolu, et kehtiv KrMK annab kohtualusele

õiguse kas üldse mitte ütlusi anda või anda omavahel vastuolus olevaid ütlusi. Juhul kui kohtualuse

hilisemad ütlused pole ilmses vastuolus formaalloogika reeglite või muude üldteadaolevate

asjaoludega, võib kohus neid eirata ainult juhul, kui nad on ümber lükatud teiste asjas kogutud

tõenditega nende kogumis.

Raugaiga määratletakse gerontoloogias inimese 75. ja 89. eluaasta vahelise eana, mil toimub

organismi järjest kiirenev taandareng. Nagu rõhutatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

15. detsembri 1995.a. otsuses Z. K. süüdistusasjas, ei ole üksnes eakus iseenesest aluseks isiku

raugaks tunnistamisel. Selleks on vaja tuvastada ka isiku organismi taandareng, mis sisaldab

psüühilist, tihti aga ka füüsilist võimetust tavakohaselt käituda. Antud kriminaalasjas pole midagi

sellist tõendatud ning seega puudub piisav alus kvalifitseerida R. Tera käitumist R. Ermuse tapmisel

KrK § 101 p 6 järgi.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 1996. a otsus jätta muutmata.

Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 17. detsembril 1996. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Lea Kalm, Jüri Ilvest