3-1-1-117-96 · Riigikohus

3-1-1-117-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 11. detsembril 1996. a.

Riigikohtu üldkogu koosseisus: eesistuja Rait Maruste ning liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Lea

Kalm, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Lea Laarmaa, Herbert Lindmäe, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld,

Hele-Kai Remmel, Harri Salmann ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

T. E. süüdistuses KrK § 110 ja § 113 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa T. E. kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus ja Riigiprokuratuuri

prokurör Toivo Vee.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Järva Maakohtu 22. detsembri 1995. a otsusega mõisteti T. E. süüdi

KrK §107 lg 2 p 5 järgi, karistati viieaastase vabadusekaotusega ja vabastati KrK § 47 lg 1 alusel

tingimuslikult ühe aasta ja kuuekuulise katseajaga karistusest. Sama kohtuotsusega tunnistati T. E. süüdi KrK

§ 113 järgi, kuid vabastati KrMK § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 alusel karistusest.

T. E. tunnistati KrK § 107 lg 2 p 5 järgi süüdi selles, et tema 14. märtsi 1993. a öösel X linnas Y tn 8 maja

ees joobnuna tekitas Makarovi püstolist tulistades paljude inimeste elule ohtlikul viisil tahtlikult M. A., I. K.

ja R. L. kerge kehavigastuse ja T. S. üliraske kehavigastuse.

KrK § 113 järgi tunnistati T. E. süüdi selles, et tema 13. märtsi 1993. a öösel joobnuna X linnas Y tn 8 maja

hoovis lõi A. P. pähe ja tekitas talle kerge kehavigastuse.

Järva Maakohtu 22. detsembri 1995. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse T. E. kaitsja

vandeadvokaat U. Lõhmus. Kaebuses taotleti Järva Maakohtu otsuse tühistamist ja T. E. õigeksmõistmist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 1996. a otsusega tühistati Järva Maakohtu

22. detsembri 1995. a otsus T. E. süüdimõistmises KrK § 107 lg 2 p 5 järgi ning T. E. mõisteti selles

süüdistuses õigeks. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokuröri asetäitja

Jaan Naaber. Protestis taotleti ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist T. E. õigeksmõistmise

osas ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 1996. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 1996. a otsus T. E. õigeksmõistmise osas KrK § 107 lg 2 p 5 järgi ja

kriminaalasi saadeti ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Riigikohus, hinnates kuriteo tehiolusid nende kogumis ja vaagides kinnipidamisele eelnenud kuriteo laadi ja

raskusastet, asus seisukohale, et T. E. käitumine 14. märtsi 1993. a öösel kujutas endast kurjategija

kinnipidamist. Kuna aga T. E. poolt seejuures tekitatud kahju ei vasta ilmselt tema poolt tõkestatud kuriteo

laadile ja raskusastmele, ületas T. E. kurjategija kinnipidamise piire.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 1996. a otsusega tühistati Järva Maakohtu

22. detsembri 1995. a otsus T. E. süüdimõistmises KrK § 107 lg 2 p 5 järgi. T. E. mõisteti süüdi KrK § 110

ja § 113 järgi. Seoses mõlema kuriteo aegumistähtaja möödumisega vabastati T. E. vastavalt KrMK § 5 lg 1

p-le 3 ja lg-le 2 karistusest.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses märgitakse, et T. E. tulistas kurjategija kinnipidamisel T. S.

faktilise eksimuse tõttu, ületas üliraske kehavigastuse tekitamisega hädakaitse piire ja pani seega toime KrK

§ 110 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti leidis ringkonnakohus, et tulistades tahtlikult M. A., I. K. ja R. L. ning tekitades kõigile kolmele

kergeid kehavigastusi, pani T. E. toime KrK § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo ja seda tegevust ei saa

käsitada kurjategija kinnipidamisena KrK § 131 mõttes.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 1996. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

T. E. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus.

Kaitsja kassatsioonkaebuses taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 1996. a

otsuse tühistamist ja T. E. õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 110 ja § 113 järgi.

Kassaator on seisukohal, et kerge kehavigastuse tekitamise eest kurjategija kinnipidamise piiride ületamisel

seadus kriminaalvastutust ette ei näe ning seetõttu on T. E. süüdimõistmine KrK § 113 järgi põhjendamatu.

Veel leiab kaitsja, et ringkonnakohus võinuks T. E. süüdi tunnistada KrK § 110 järgi juhul, kui oleks

tuvastatud kohtualuse tahtlus üliraske kehavigastuse tekitamiseks. Kaitsja arvates aga puudus T. E. soov

tekitada kannatanule sellist kehavigastust, kuna ta tulistas jalgadesse s.o. keha piirkonda, kus ei ole

elutähtsaid organeid.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri 1996. a määrusega anti T. E. süüdistusasi lahendamiseks

kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule põhjusel, et kriminaalasja läbivaatamisel tekkisid kohtukoosseisu

liikmete vahel seaduse kohaldamisel põhimõttelist laadi eriarvamused. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

kolm liiget olid 21. mail 1996. a kassatsiooni korras juba vaadanud läbi T. E. süüdistusasja. KrMK § 26 lg 3

kohaselt kriminaalasja teistkordsel arutamisel esimeses astmes või apellatsiooni või kassatsiooni korras ei

või kohtu koosseisu kuuluda isik, kes juba varem kohtunikuna võttis osa kriminaalasja arutamisest esimeses

astmes või apellatsiooni või kassatsiooni korras. Kuna seda eeskirja ei kohaldata vaid Riigikohtu üldkogu

suhtes, andis Riigikohtu esimees kriminaalasja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

Riigikohtu üldkogu, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud süüdimõistetu kaitsja, kes toetas

kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust ja prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist,

l e i d i s:

Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 1996. a otsuses väljendatud seisukohast on Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 1996. a otsusega T. E. KrK § 110 järgi süüdi tunnistatud

T. Soosaarele üliraske kehavigastuse tekitamise eest hädakaitse piiride ületamisel. Samas on ringkonnakohtu

otsusega loetud tuvastatuks, et hädakaitse piiride ületamine T. E. poolt seisnes kurjategija kinnipidamise

piiride ületamises, sest T. E. püüdis faktilise eksimuse tõttu kinni pidada kurjategija asemel kõrvalist isikut.

Senises kohtupraktikas oli omaks võetud seisukoht, et juhul, mil isik kurjategija kinnipidamisega kaasneva

kahju tekitamisel ületas vajalikkuse piire, võidakse kurjategija kinnipidajat võtta kriminaalvastutusele kas

KrK § 104 või § 110 järgi. Samuti valitses senises kohtupraktikas seisukoht, et isikut võidakse võtta

kriminaalvastutusele kas KrK § 104 või § 110 järgi ka siis, kui ta faktilise eksimuse tõttu tekitas kurjategija

asemel kinnipeetud kõrvalisele isikule ilmselt suuremat kahju kui oleks võinud tekitada kurjategijale.

Riigikohtu üldkogu leiab, et senine kohtupraktika, mis kriminaalvastutuse lahendamisel tugineb seaduse

analoogiale, vajab muutmist.

Põhiseaduse §-s 23 sätestatakse, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista

kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. KrK § 3 lg-s 1 sätestatakse, et kriminaalvastutusele

ja karistamisele kuulub ainult see isik, kes süüliselt - tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu - on pannud toime

käesolevas koodeksis ettenähtud teo.

Riigikohtu üldkogu nendib, et kriminaalkoodeksis ei ole sätestatud kuriteokoosseisu, mis näeks ette

kriminaalvastutuse kurjategija kinnipidamise piiride ületamise eest. Seetõttu tuleb T. E. süüdistuses

KrK § 110 järgi õigeks mõista.

Õigeks tuleb T. E. mõista ka süüdistuses KrK § 113 järgi. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, millises

järjekorras tekitas T. E. kannatanutele kehavigastused. Tuvastatud on vaid see, et T. E. tulistas püstolist

lühikese ajavahemiku kestel järjest neli lasku isikute suunas, keda pidas kurjategijateks ja kellest kolm

osutusidki kurjategijateks. Sellest tulenevalt ei ole õige ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi väide, et pärast

T. S. tulistamist ja tema kukkumist ei olnud T. E. alust jätkata kurjategijate kinnipidamist ning edasine

tulistamine ei ole hõlmatav kurjategija kinnipidamisega. Riigikohtu üldkogu nendib, et kriminaalasjas ei ole

tõendatud et T. E. tahe mõnele kannatanule kehavigastuste tekitamisel ei oleks olnud hõlmatud kurjategija

kinnipidamise tahtega.

Riigikohtu üldkogu peab vajalikuks rõhutada, et ta vaatab T. E. kriminaalasja läbi kassatsiooni korras. Selles

kriminaalasjas on kassatsiooni piirid määratud kaitsja kassatsioonkaebusega. Mitme eelnevalt seda

kriminaalasja arutanud kohtu poolt on tuvastatud, et T. E. käitumine oli suunatud kurjategijate

kinnipidamisele. Selle seisukoha ümberlükkamiseks ei ole prokurör esitanud kassatsioonprotesti ega

kannatanud kassatsioonkaebust. Riigikohtu üldkogul ei ole alust kaaluda, kas T. E. käitumises on mõne muu

kuriteo koosseis või kas T. E. käitumist saab hinnata kui kurjategija kinnipidamist, sest see eeldaks väljumist

kassatsiooni piiridest süüdimõistetule ebasoodsalt. Vastupidine seisukoht eeldaks, et Riigikohus võtaks

endale kohtule mitteomase süüdistava funktsiooni. Riigikohtu üldkogu on seisukohal, et AKKS § 49 lg 3

sätted on AKKS § 39 lg 2 osas kohaldatavad üksnes siis, kui nad vabastavad süüdimõistetu

kriminaalvastutusest või kergendavad tema olukorda.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 2; § 63 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu üldkogu

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 1996. a otsus T. E. süüdimõistmises

KrK § 110 ja § 113 järgi ja mõista ta õigeks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

Otsus jõustub 11. detsembril 1996. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Rait Maruste

Liikmed:

Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Lea Laarmaa,

Herbert Lindmäe,

Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann, Peeter Vaher

Eriarvamused käesolevas kriminaalasjas:

T.Anton,

L.Kalm,

H.Jõks