3-3-1-38-96 · Riigikohus

3-3-1-38-96

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 22. novembril 1996. a.

Paikuse Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine kohaliku omavalitsuse volikogu poolt

eluruumi erastamisele mittekuuluvaks tunnistamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 21. novembril 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Paikuse Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. septembri 1996. a. otsusele haldusasjas nr. II - 3/ 235/

96. Protsessiosalisena võttis istungist osa Jana Semenovi esindaja vandeadvokaat Raul Oberg.

Vilgia Envere, kes kasutas üürilepingu alusel Pärnumaal Paikuse vallas Paikuse alevikus EPT 9-15

asuvat eluruumi, esitas 18. aprillil 1994. a. avalduse selle eluruumi erastamiseks. V. Envere suri 7.

jaanuaril 1995. a. Eluruumi erastamine oli selleks ajaks lõpule viimata.

16. juunil 1995. a. andis Paikuse Vallavolikogu määruse nr. 5, mille punkti 1 kohaselt tunnistati EPT

9-15 ja 9-36 asuvad eluruumid erastamisele mittekuuluvaks seoses selle "edasise kasutamisega

üürilepingu alusel ( Paikuse Põhikooli õpetajatele)."

V. Envere lapselaps Jana Semenov esitas Pärnu Maakohtusse hagiavalduse, milles palus tunnistada

end Elamuseaduse § 40 alusel Paikuse alevikus EPT 9-15 asuva korteri üürnikuks esialgse üürniku V.

Envere asemel. Pärnu Maakohtu 26. veebruari 1996. a. otsusega rahuldati see hagi ja tunnistati J.

Semenov Paikuse alevikus EPT 9 -15 asuva korteri üürnikuks esialgse üürniku V. Envere asemel

varem sõlmitud üürilepingu järgi.

21. märtsil 1996. a. esitas J. Semenov Paikuse Vallavolikogule avalduse, milles taotles vallavolikogu

16. juuni 1995. a. määruse nr. 5 tühistamist EPT 9-15 asuva korteri osas. 2. aprillil 1996. a. esitas J.

Semenov avalduse nimetatud korteri erastamiseks.

17. aprillil 1996.a. võttis Paikuse Vallavolikogu vastu otsuse nr. 13, mille punkti 1 kohaselt jäeti J.

Semenovi taotlus vallavolikogu 16. juuni 1995. a. määruse osaliseks tühistamiseks rahuldamata. Selle

otsuse punktis 2 sätestati: " Jätta määruse p. 1 sõnastusest välja "(Paikuse Põhikooli õpetajatele)" ".

25. aprillil 1996. a. sõlmiti Paikuse Vallavalitsuse ja J. Semenovi vahel eluruumi üürileping, mille

kohaselt anti J. Semenovi kasutusse Paikuse alevikus EPT 9-15 asuv eluruum.

16. mail 1996.a. esitas J. Semenov Pärnumaa halduskohtunikule kaebuse, milles palus tunnistada

Paikuse Vallavolikogu 16. juuni 1995. a. määruse nr. 5 p. 1 Paikuse vallas EPT 9-15 asuva eluruumi

osas ja sama vallavolikogu 17. aprilli 1996. a. otsus nr. 13 seadusevastasteks. Kaebuse esitaja leidis,

et kaevatud haldusaktid rikuvad tema kui üürniku õigust erastada üürilepingu alusel kasutatavat

eluruumi. J. Semenov väitis, et Paikuse Vallavolikogu kaevatud määruses märgitud põhjust ei saa

lugeda Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 8 mõttes mõjuvaks põhjuseks. Samuti väitis kaebuse

esitaja, et Paikuse Vallavolikogu ei saanud otsusega muuta oma määrust, kuna see on vastuolus

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-ga 7. Selle sätte kohaselt on volikogul õigus anda

üldaktidena määrusi ja üksikaktidena vastu võtta otsuseid.

Pärnumaa halduskohtuniku 17. juuni 1996. a. otsusega haldusasjas nr. 3-23/96 tunnistati Paikuse

Vallavolikogu 16. juuni 1995. a. määrus nr. 5 ja 17. aprilli 1996. a. otsus nr. 13 seadusevastasteks

ning tehti vallavolikogule ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha ühe kuu jooksul uus otsus. Kohus

leidis, et kaevatud haldusaktid on üldsõnalised. Neis ei ole märgitud eluruumi erastamisest

keeldumise põhjusi. Toimiku materjalide põhjal ei ole tõendatud, et EPT 9-15 asuva eluruumi

edasiseks kasutamiseks üürilepingu alusel oleks mõjuv põhjus. Samuti leidis kohus, et Paikuse

Vallavolikogu 16. juuni 1995. a. määrus nr. 5 ja 17. aprilli 1996. a. otsus nr. 13 on vastuolus Kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse §-ga 7, kuna volikogu ei saa üksikaktiga muuta üldakti.

Pärnumaa halduskohtuniku 17. juuni 1996. a. otsusele esitas Paikuse Vallavalitsus

apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus ning jätta J. Semenovi kaebus

rahuldamata. Apellant leidis, et kohus on vääralt tõlgendanud materiaalõiguse norme ja pole

hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. septembri 1996. a. otsusega muudeti Pärnumaa

halduskohtuniku 17. juuni 1996. a. otsust ja tunnistati Paikuse Vallavolikogu 16. juuni 1995. a.

määruse nr. 5 p. 1 seadusevastaseks EPT 9-15 asuva eluruumi osas. Muus osas jäeti kohtuotsus

muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtunik rikkus HKS § 19 lg. 2. Tunnistanud Paikuse

Vallavolikogu 16. juuni 1995. a. määruse seadusevastaseks tervikuna, ületas halduskohtunik kaebuse

piire. Ringkonnakohus leidis, et ülejäänud osas on esimese astme kohtuotsus põhjendatud ja

seaduslik. Eluruumide erastamise seaduse §-s 3 lg. 8 loetletud põhjused on seaduseandja poolt

määratletud kui mõjuvad põhjused, mis annavad kohalikule omavalitsusele võimaluse tunnistada

eluruumid erastamisele mittekuuluvaks. Vallavolikogu vaidlustatud määruses ja otsuses ei ole aga

motiveeritud, millistel põhjustel tunnistati erastamisele mittekuuluvaks just nimelt EPT 9-15 asuv J.

Semenovi poolt üürilepingu alusel kasutatav eluruum.

2. oktoobril 1996. a. esitas Paikuse Vallavolikogu esindaja Paikuse Vallavalitsus kassatsioonkaebuse,

milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. septembri 1996. a. otsus, teha

uus otsus ja jätta J. Semenovi kaebus rahuldamata. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vääralt

tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning pole hinnanud õigesti kõiki asjas olevaid

tõendeid. Kasaator väidab, et ringkonnakohus on asunud ebaõigele seisukohale, et vaidlustatud

määruses ja otsuses oleks tulnud "põhjendada, motiveerida ja argumenteerida", millistel põhjustel

volikogu otsustas tunnistada erastamisele mittekuuluvaks just nimelt EPT 9-15 asuva eluruumi, mida

kasutab J. Semenov üürilepingu alusel. Kui ringkonnakohus leiab, et erastamisele mittekuuluvaks ei

või tunnistada eluruumi, mida kasutatakse üürilepingu alusel, siis on selline seisukoht ekslik ja

vastuolus Eluruumide erastamise seaduse §-ga 3 lg. 8. Eluruumide erastamise seadus ega ka muud

õigusaktid ei nõua eluruumi erastamisele mittekuuluvaks tunnistamisel mingeid täiendavaid

põhjendusi selle edasise kasutamise kohta üürilepingu alusel.

J. Semenovi esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus tuleb

jätta muutmata. Vastustaja väidab, et kassaator viitab vaid seaduse sättele, jättes argumenteerimata,

millistel põhjustel on otsustatud tunnistada erastamisele mittekuuluvaks just J. Semenovi poolt

üürilepingu alusel kasutatav eluruum.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s:

Eluruumide erastamine toimub avalikes huvides. See põhimõte tuleneb Eluruumide erastamise

seaduse §-st 2. Nimetatud sätte lg.1 sätestab, et eluruumide erastamise eesmärgiks on anda

füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud, aga ka asustamata

eluruume ning tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ja säilitamine.

Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 8 kehtestab: "Linna ja valla omavalitsuse volikogu võib

kindlaks määrata eluruumid, mida ei erastata seoses nende lammutamise, rekonstrueerimise, edasise

kasutamisega üürilepingu alusel või muul mõjuval põhjusel. Nimetatud põhjused avalikustab

volikogu." Seega ei anta selles sättes eluruumide mitteerastamise mõjuvate põhjuste ammendavat

loetelu. Nimetatud sätte kohaselt võib kohaliku omavalitsuse volikogu kindlaks määrata eluruumid,

mida ei erastata seoses nende lammutamise, rekonstrueerimise või edasise kasutamisega üürilepingu

alusel. Kõik need kolm põhjust on seaduse kohaselt mõjuvad põhjused eluruumide mitteerastamiseks.

Peale selle võib linna ja valla volikogu tunnistada eluruumi erastamisele mittekuuluvaks ka muul

mõjuval põhjusel. Eluruumide mitteerastamise põhjused peab omavalitsuse volikogu avalikustama.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 7 lg. 1 kohaselt on volikogul õigus anda üldaktidena

määrusi. Sama seaduse § 7 lg. 2 kohaselt on volikogul õigus üksikaktidena vastu võtta otsuseid.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 sätestab volikogu ainupädevuse. Volikogu

ainupädevusse kuuluvates küsimustes annab volikogu üksnes määrusi.

Paikuse Vallavolikogu 16. juuni 1995. a. määrus nr. 5 ei ole oma sisult üldakt. Nimetatud haldusakt

reguleerib üksikjuhtumit ja on adresseeritud individualiseeritud subjektidele. Seetõttu tuleb seda

käsitleda üksikaktina. Üksikakt peab olema põhjendatud nii õiguslikult kui ka faktiliselt. Üksikaktis

peab peale viite seaduse sättele olema ka motivatsioon. Et haldusakti vaidlustada, on isikul õigus

teada, millistel põhjustel tema õigusi ja vabadusi piirati. Nii on tagatud haldusakti kontrollitavus.

Kaevatud haldusaktides on Paikuse Vallavolikogu ilma piisava argumentatsioonita kindlaks

määranud eluruumid, mida ei erastata seoses nende edasise kasutamisega üürilepingu alusel.

Kohtutoimikute materjalidega ei ole tõendatud, et Paikuse alevikus EPT 9-15 asuva eluruumi

erastamisele mittekuuluvaks tunnistamine oleks põhjendatud.

Eeltoodud põhjustel on kassatsioonkaebus põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 1 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. septembri 1996. a. otsus haldusasjas nr.

II-3/235/96 muutmata.

3. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse.

Määrus jõustub 2. detsembril 1996 a.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann