3-1-1-101-96 · Riigikohus

3-1-1-101-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. oktoobril 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm, Eerik

Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni

korras läbi kriminaalasja

Albert Solodovi süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 2071 lg 3; § 207 lg 1; § 144,

§ 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4; § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 101 p-de 1, 3, 5, 6 ja 8 järgi;

Oleg Borissovi süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 197 lg 2 p-de 1 ja 2; § 2071 lg 3; 207

lg 1; § 144, § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4; § 101 p-de 1, 2, 5, 6 ja 8 ning § 17 lg 6 ja § 101 p-de 3 ja 8

järgi;

Andrian Ojala süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3; § 197 lg 2 p 2; § 2071 lg 3; § 207 lg 1; § 144,

§ 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4; § 101 p-de 1, 5, 6 ja 8 ning § 17 lg 6 ja § 101 p-de 1 ja 6 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa O. Borissovi kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland, A. Ojala

kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja A. Solodovi kaitsja vandeadvokaat Niina Agarjova ning

Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Ida-Viru Maakohtu 2. veebruari 1996. a otsusega mõisteti Oleg Borissov süüdi ja teda karistati KrK

§ 197 lg 2 p-de 1 ja 2; § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 144, § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4; § 207 lg 1 ja

§ 2071 lg 3 järgi vabadusekaotuslike karistustega. Samuti tunnistati O. Borissov süüdi KrK § 101 p-

de 1, 2, 3, 5, 6 ja 8 järgi ning talle mõisteti nende kuritegude toimepanemise eest erakordne karistus -

surmanuhtlus. Vastavalt KrK §-le 40 loeti vabadusekaotuslikud karistused kaetuks raskema

karistusega.

Sama kohtuotsusega mõisteti Andrian Ojala süüdi ja teda karistati KrK § 197 lg 2 p 2; § 139 lg 2 p-

de 1 ja 3; § 2071 lg 3; § 207 lg 1; § 144 ja § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi vabadusekaotuslike

karistustega. Samuti tunnistati A. Ojala süüdi KrK § 101 p-de 1, 2, 5, 6 ja 8 järgi ning talle mõisteti

nende kuritegude toimepanemise eest erakordne karistus - surmanuhtlus. Vastavalt KrK §-le 40 loeti

vabadusekaotuslikud karistused kaetuks raskema karistusega.

Sama kohtuotsusega mõisteti Albert Solodov süüdi ja teda karistati KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3;

§ 144, § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4; § 207 lg 1; § 2071 lg 3; § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi

vabadusekaotuslike karistustega. Samuti tunnistati A. Solodov süüdi KrK § 101 p-de 1, 2, 3, 5, 6 ja 8

järgi ning talle mõisteti nende kuritegude toimepanemise eest erakordne karistus - surmanuhtlus.

Vastavalt KrK §-le 40 loeti vabadusekaotuslikud karistused kaetuks raskema karistusega.

Ida-Viru Maakohtu 2. veebruari 1996. a otsusega mõisteti veel süüdi:Oksana Pärn KrK § 203 lg 1

järgi ja teda karistati rahatrahviga 1500 kr; Agnessa Solodova KrK § 203 lg 1 järgi ja teda karistati

rahatrahviga 1500 kr; Aleksander Sohranit" KrK § 139 lg 1 ja § 197 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati

tingimuslikult üheaastase vabadusekaotusega katseajaga 2 aastat; Vadim Mäe KrK § 203 lg 1 ja § 207

lg 1 järgi ja talle mõisteti lõpliku karistusena 3 aastat vabadusekaotust, kusjuures KrK § 101 p-de 1, 6

ja 7 järgi mõisteti ta õigeks; Sergei Miki"ov mõisteti süüdi KrK § 197 lg 2 p 2; § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja

3 ning § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja talle mõisteti lõpliku karistusena 7 aastat vabadusekaotust.

Vastavalt Ida-Viru Maakohtu otsusele tunnistati O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov süüdi järgmiste

kuritegude toimepanemises.

8. oktoobril 1994. a leppisid O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov joomingu ajal kokku vara hõivamise

eesmärgil tappa Ida Moones (snd 1903.a), kellel pidi olema kulda ja abikaasalt jäänud tulirelv.

I. Moones elas Ida-Viru maakonna Kohtla valla Saka külas üksi ja suutis liikuda üksnes kepile

toetudes. 9. oktoobril 1994. a u kell 2 öösel läksid O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov I. Moonese

elukohta, kaasas kaks tinaotsikuga omavalmistatud nuuti.

A. Ojala lõi jalalöögiga lahti elamu lukustatud välisukse ja tungis koos O. Borissovi ja A. Solodoviga

majja. Toas lõi O. Borissov voodis lamanud I. Moonesele nuudiga pea piirkonda, mistõttu I. Moones

kaotas teadvuse.

O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov otsisid elamus raha, kulda ja relva.

Kui I. Moones hakkas oigama, lõi A. Solodov talle mitu korda nuudiga pähe. I. Moonese surm saabus

koljuluu murrust põhjustatud koljuaju trauma tagajärjel.

Elamust midagi leidmata otsustasid O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov lahkudes süüdata

kuriteojälgede varjamiseks I. Moonese elamu. Selleks kuhjati toas põrandale riideesemeid ja süüdati

need. A. Ojala tõi köögist gaasiballooni ja avas selle. Gaasi plahvatusest süttis hoone. Elamu

süütamisega põhjustati oluline varaline kahju.

11. oktoobril 1994.a leppisid O. Borissov ja A. Solodov purjuspäi kokku ärandada farmi Saka Piim

garaa"ist auto GAZ-52 ning tungisid öösel farmi administratiivhoonesse, et võtta sealt garaa"i

võtmed. Neid märkas farmi kurttumm valvur Ants Kaukes (snd 1931. a), kes tundis mõlemat

sissetungijat.

O. Borissov lõi hoone valveruumis laualt võetud tühja pudeliga A. Kaukesele pähe. Seejärel peksid

O. Borissov ja A. Solodov põrandal lebavat A. Kaukest jalgadega pea ja keha piirkonda seni, kuni

kannatanu kaotas teadvuse.

A. Kaukese peksmise ajal oli administratiivhoone brigadiri ruumis raamatupidaja Mare Mikita (snd

1941). O. Borissov ja A. Solodov otsustasid ta toimepandud kuriteo varjamiseks tappa. O. Borissov

tõmbas valveruumis katki elektrijuhtmed ning lülitas välja välisvalgustuse. A. Solodovi tungis

brigadiri tuppa ja lõi valveruumist kaasa võetud metalltoru tükiga korduvalt M. Mikitale pähe. Kui

kannatanu kaotas teadvuse ja kukkus põrandale, jätkas A. Solodov tema peksmist. Uskudes, et

M. Mikita on surnud, võtsid O. Borissov ja A. Solodov ruumist garaa"i võtmed ja lahkusid. Farmi

auto jäeti ärandamata.

11.oktoobri 1994.a hommikul toimetati A. Kaukes ja M. Mikita Kohtla-Järve haiglasse.

A. Kaukes suri teadvusele tulemata 11.detsembril 1994.a. Surma põhjuseks oli äge kopsu ja südame

puudulikkus, mis oli arenenud kahepoolse bronhiaalse kopsupõletiku foonil. See oli koljuaju kinnise

trauma tüsistuseks ja põhjuslikult seotud kannatanule tekitatud üliraske kehavigastusega.

M. Mikital oli peaaju põrutus, ajuverevalum jm ülirasked kehavigastused, mis olid tekitamisel

eluohtlikud.

11.oktoobril 1994. a otsustasid joomingu ajal O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov vara hõivamise

eesmärgil tappa Ida-Viru maakonna Kohtla vallas Kolga-Saka küla elanikud Valentina Rosmani (snd

1925. a) ja tema abikaasa invaliid Albert Rosmani (snd 1921. a).

Samal õhtul u kell 18 läksid O. Borissov ja A. Ojala V. Rosmani ja A. Rosmani elukohta, kusjuures

A. Solodov pidi neile järgnema. Kui V. Rosman avas koputamise peale ukse, haaras O. Borissov tal

kõrist ja kägistas teda, kuni kannatanu kaotas teadvuse. Seejärel vedas O. Borissov V. Rosmani esikus

pööninguredeli alla. A. Ojala sisenes tuppa, kus lamas voodis A. Rosman. A. Ojala lõi A. Rosmanile

nuudiga mitu korda vastu pead. Kannatanu surm saabus ajutrauma tagajärjel.

Kui O. Borissov, A. Ojala ja teistele järele tulnud A. Solodov otsisid läbi ruume, tuli V. Rosman

teadvusele ja hakkas oigama. Seepeale lõi A. Ojala talle nuudiga mitu korda pähe. V. Rosmani surma

põhjustasid lahtine ajukolju trauma, näo- ja koljuluude murd ja ajukelmealune verevalum.

Elamust rööviti jahipüssi laskemoona jm esemeid, tekitades varalist kahju 1070 kr.

O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov tõid kuurist heinu ja eesmärgiga hävitada kuriteojäljed, süütasid

elamu.

13. oktoobril 1994. a lõi O. Borissov Jõhvis Vahe tänaval Maria Mäe`le (snd 1930.a) tapmise

eesmärgil pudeliga pähe. Kui M. Mäe kukkus, lohistas O. Borissov kannatanu garaa"ide taha, kus

peksis teda veel pudeliga pähe ning jalgadega pea ja keha piirkonda. M. Mäe toimetati üliraskete

kehavigastustega Kohtla-Järve haiglasse, kus ta suri teadvusele tulemata 16. oktoobril 1994. a

koljuaju kinnise trauma tagajärjel.

Ida-Viru Maakohtu otsusega tunnistati O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov süüdi veel mitmes 1994. a

toimepandud varguses ja sõiduki ärandamises, milles osalesid ka Sergei Miki"ov jt.

Ida-Viru Maakohtu 2.veebruari 1996.a otsuse peale esitasid kohtualused O. Borissov, A. Ojala ja

A. Solodov, samuti O. Borissovi kaitsja vandeadvokaat Oleg Gor"kaljov, A. Ojala kaitsja

vandeadvokaat Nikolai Rõ"ov ja A. Solodovi kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban ning kohtualune

S. Miki"ov apellatsioonkaebused.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 1996. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu

2. veebruari 1996. a otsus osaliselt.

O. Borissov tunnistati süüdi KrK § 17 lg 6 ja 101 p-de 3 ja 8 ning § 101 p-de 1, 2, 5, 6 ja 8 järgi.

Lõplik karistusmäär - surmanuhtlus jäeti muutmata.

A. Ojala tunnistati süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 101 p-de 1 ja 6 ning § 101 p-de 1, 5, 6 ja 8 järgi. Lõplik

karistusmäär - surmanuhtlus jäeti muutmata.

A. Solodov tunnistati süüdi KrK § 101 p-de 1,3, 5, 6 ja 8 järgi. Lõplik karistusmäär - surmanuhtlus

jäeti muutmata.

Kohtualuste O. Borissovi, A. Ojala ja A. Solodovi, samuti A. Ojala kaitsja vandeadvokaat N. Rõ"ovi,

O. Borissovi katsja vandeadvokaat O. Gor"kaljovi ja A. Solodovi kaitsja vandeadvokaat A. Suubani

apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata.

S. Miki"ovi apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt ja talle mõisteti lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg 3

alusel kuus aastat vabadusekaotust.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16.mai 1996 .a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

süüdimõistetud O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov, samuti A. Ojala kaitsja vandeadvokaat

N. Rõ"ov.

Süüdimõistetu O. Borissovi kassatsioonkaebuses väidab kassaator, et ta oli tekitanud V. Rosmanile

kaelast haarates kerge kehavigastuse, mis ei ole põhjuslikus seoses tema surmaga. V. Rosmani surm

saabus peatraumast, mille tekitas kannatanule A. Ojala.

Farmi Saku Piim valvuri A. Kaukese tapmise osas taotleb O. Borissov talle KrK § 101 järgi

süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist KrK § 107 järgi. Kannatanule A. Kaukesele põhjustati eriti

raskeid kehavigastusi, kusjuures tema surm saabus haiglas alles 2 kuud hiljem. O. Borissov väidab

kassatsioonkaebuses, et niisugust tagajärge ei saanud ta ette näha ning kannatanu surm ei olnud

hõlmatud tema tahtlusega. Kassaator leiab, et tema teo kvalifitseerimisel tuleb lähtuda kannatanule

faktiliselt põhjustatud kehavigastustest.

Süüdismõistetu O. Borissov väidab, et tema osalemine M. Mikita tapmiskatses ei ole tõendatud ja

taotleb selles osas enda õigeksmõistmist. Samuti ei nõustu ta kohtu järeldusega, et ta ei kahetse

kuriteo toimepanemist, kuna ta on andnud üksikasjalikke ütlusi ja kirjutanud omakäeliselt süü

ülestunnistuse.

O. Borissov taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja surmanuhtluse asendamist

vabadusekaotusliku karistusega.

Süüdimõistetu A. Ojala kassatsioonkaebuses väidab kassaator, et I. Moonese tapmise osas ei ole

kohtud motiveerinud, mispärast on jäetud arvesse võtmata O. Borissovi ja A. Solodovi ütlused,

millest ilmneb, et ta ei ole osalenud I. Moonese tapmises. Hoone süütamisel olnud ta veendunud, et

I. Moones on surnud. Kohtud ei ole selgitanud kuriteost osavõtjate osavõtu astet ja määra. Samuti

leiab A. Ojala, et ta on seoses V. Rosmani ja A. Rosmani tapmisega KrK § 207 lg 1 ja § 2071 lg 3

järgi süüdi mõistetud alusetult. Ta oli küll otsinud läbi elamu, kuid ei ole sealt midagi kaasa võtnud.

Süüdimõistetu A. Ojala taotleb selles osas Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamise tõttu.

A. Ojala kaitsja vandeadvokaat N. Rõ"ovi kassatsioonkaebuses väidab kassaator, et I. Moonese

tapmise osas on A. Ojala tegu kvalifitseeritud ebaõigesti. Kohus ei ole tuvastanud , et A. Ojala oleks

I. Moonesele tekitanud kehavigastusi. Samuti puudus A. Ojalal kokkulepe O. Borissovi ja

A. Solodoviga tappa I. Moones. Kuna tegemist on A. Ojala puhul KrK §-s 180 sätestatud kuriteo

eelnevalt mittelubatud varjamisega, tuleb talle KrK § 101 järgi süüksarvatud tegu ümber

kvalifitseerida.

Kassaator taotleb, arvestades asjaolu, et kohtuotsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele

asjaoludele ning karistus on liiga raske, ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja surmanuhtluse

asendamist vabadusekaotusliku karistusega.

Süüdimõistetu A. Solodovi kassatsioonkaebuses väidab kassaator, et teda on tunnistatud I. Moonese

tapmises süüdi tema poolt eeluurimisel politsei survel antud valeütluste alusel. Kohus on jätnud

motiveerimata, mispärast ei ole arvesse võetud O. Borissovi ütlusi, kes on kinnitanud nii eeluurimisel

kui ka kohtus, et I. Moonest oli ta löönud üksi. Seetõttu leiab kassaator, et ta on I. Moonese tapmises

süüdi mõistetud alusetult. Samuti ei ole ta osalenud I. Moonese elamu süütamises. Seda asjaolu

kinnitavad ka süüdimõistetud O. Borissov ja A. Ojala.

Süüdimõistetu A. Solodov kinnitab, et ta on süüdi üksnes A. Kaukesele ja M. Mikitale kehavigastuste

tekitamises, kusjuures ta ei ole eelnevalt O. Borissoviga kokku leppinud nende tapmises. A. Kaukes

suri pärast talle kehavigastuse tekitamist paar kuud hiljem. Tapmiseks puudunud tal tahtlus. Seda

kinnitab asjaolu, et enne lahkumist hoonest rebiti katki telefonijuhtmed, vältimaks telefoni kasutamist

kannatanute poolt sündmusest politseisse teatamiseks.

V. Rosmani ja A. Rosmani tapmisega seoses kinnitab A. Solodov, et ta oli elamusse sisenenud pärast

nende tapmist. V. Rosmani ja A. Rosmani tapmiseks puudus tal O. Borissovi ja A. Ojalaga eelnev

kokkulepe ning ta osalenud üksnes elamu läbiotsimises. Elamust ei ole ta midagi ära võtnud.

Süüdimõistetu A. Solodov taotleb selles osas ringkonnakohtu ostuse tühistamist kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamise tõttu.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil põhjendasid süüdimõistetute O. Borissovi kaitsja

vandeadvokaat Jüri Aland, A. Ojala kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja A. Solodovi kaitsja

vandeadvokaat Niina Agarjova oma seletustes kassatsioonkaebustes esitatud väiteid ja taotlusi.

Prokurör T. Vee leidis, et kassatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja ära

kuulanud menetlusosaliste seletused,

t u v a s t a s:

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et O. Borissovi, A. Ojala ja A. Solodovi tegevus I. Moonese,

V. Rosmani ja A. Rosmani ning A. Kaukese tapmisel, samuti M. Mikita tapmiskatses oli eelnevalt

omavahel kooskõlastatud ja hõlmatud ühtse tahtlusega. Seetõttu tuleb O. Borissovit, A. Ojalat ja

A. Solodovi pidada KrK § 17 järgi kuriteost osavõtjateks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu

koosseis nendib kooskõlas oma 9. augusti 1995. a otsusega V.T ja D. P süüdistusasjas KrK § 101 p-

de 1 ja 5; § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 5 ning § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, et kuriteost osavõtule on

omane aktiivne ja omavahel kooskõlastatud tegevus.

Korduv löömine elutähtsate organite piirkonda tähendab, et süüdlased pidid ette nägema kannatanute

surma saabumist ja soovisid seda. Järelikult tegutsesid nad otsese tahtlusega. Otsese tahtlusega

tegutsemisest annavad tunnistust kuriteo toimepanemisel kasutatud vahendid, kuriteo toimepanemise

viis, mis on tapmiste puhul kokkulangev, löökide hulk, tekitatud kehavigastuste laad ja nende

paiknemine. Asjaolu, et kannatanu A. Kaukes suri talle tekitatud kehavigastuste tõttu kahe kuu

pärast, ei välista O. Borissovi ja A. Solodovi käitumise kvalifitseerimist tapmisena, kuna nendel

oli tapmise tahtlus ja esines põhjuslik seos A. Kaukesele kehavigastuste tekitamise ja tema

surma vahel.

Süüdimõistetu A. Solodovi kassatsioonkaebuses esitatud väide, mille järgi on teda I. Moonese

tapmises tunnistatud süüdi tema poolt eeluurimisel politsei survel antud valeütluste alusel, on

kummutatud kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii on A. Solodov ise andnud I. Moonese tapmises

osalemise kohta üksikasjalikke ütlusi kahtlustatavana ja süüdistatavana ülekuulamisel, millest võttis

osa kaitsja, samuti ütluste seostamisel olustikuga, mis toimus kaitsja osavõtul, manukate jt

juuresolekul. Neis tingimustes oli politsei surve välistatud (4 kd tl 44, 99p, 105p jt).

Tähelepanuta tuleb jätta ka A. Ojala kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud väide, et I. Moonese

tapmise puhul on A. Ojala osas tegu KrK §-s 180 sätestatud kuriteo eelnevalt mittelubatud

varjamisega. A. Ojala ei olnud mitte ainult toimepandud kuriteost teadlik, vaid osales ise selle

toimepanemises. Osalemine kuriteos välistab kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamise koosseisu.

Samuti on alusetu ka süüdimõistetu A. Ojala kassatsioonkaebuses esitatud väide, et kohtud ei ole

motiveerinud, mispärast on jäetud I. Moonese tapmise osas arvesse võtmata O. Borissovi ja

A. Solodovi ütlused, mille kohaselt A. Ojala ei ole osalenud I. Moonese tapmises. Nii nähtub

A. Ojala enda, samuti O. Borissovi ja A. Solodovi ütlustest, et ta tegutses I. Moonese tapmisel

O. Borissovi ja A. Solodoviga kooskõlastatult ja ühtse tahtlusega. A. Ojala purustas I. Moonese

elamu ukse ning tungis koos teistega majja, kaasas löögiriistana omavalmistatud nuut, kattis

I. Moonese laibal löökidest purustatud pea vaibaga, osales raha ja väärtesemete otsingutes, tegi

ettepaneku süüdata kuriteojälgede hävitamiseks elamu ja kasutas süütamisel gaasiballooni (4. kd tl

16-17, 35-36, 43-44, 99, 105p, 117; 9. kd tl 84 p - 85). Ringkonnakohtu otsuse motiveerivas osas on

vastavalt KrMK § 274 p-le 4 ja AKKS § 29 lg-le 4 ja 5 märgitud kohtu poolt tuvastatud asjaolud,

samuti tõendid, millele kohtu järeldused rajanevad ning motiivid, millega kohus on ühed või teised

tõendid tagasi lükanud, viidates seejuures ka esimese astme kohtu põhjendustele.

Süüdimõistetu O. Borissov kinnitab kassatsioonkaebuses, et tema osalemine M. Mikita tapmiskatses

ei ole tõendatud ning kohus ei ole karistuse mõistmisel arvesse võtnud tema puhtsüdamlikku

kahetsust. O. Borissovi väited on vastuolus tema poolt eeluurimisel antud ütlustega. Nii kinnitas

O. Borissov ütluste seostamisel olustikuga, mis toimetati kaitsja osavõtul ja manukate juuresolekul, et

ta oli andnud A. Solodovile löögiriistana 50-60 sm pikkuse metallitüki. A. Solodov läks sellega

kontorisse, kus oli M. Mikita. Seejärel võttis O. Borissov ka ise metallitüki ja järgnes A. Solodovile.

Kui O. Borissov sisenes ruumi, nägi ta, et M. Mikita lebas põrandal ja A. Solodov peksis teda

metallitükiga, mille ta oli A. Solodovile andnud (5. kd tl 90). Ta ei löönud M. Mikitat, kuna uskus, et

kannatanu on juba surnud või sureb A. Solodovi löökidest (5. kd tl 21). Hiljem neid väiteid

O. Borissov ei kinnitanud. Puhtsüdamlik kahetsus eeldab aga tõepäraste ja üksikasjalike ütluste

andmist.

Muud O. Borissovi, A. Ojala ja A. Solodovi kassatsioonkaebuses esitatud väited on vajaliku

üksikasjalikkusega ümber lükatud Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kooskõlas

KrMK § 274 p-ga 4 toimunud tõendite analüüsimisel, samuti Ida-Viru Maakohtu otsuses, millele

ringkonnakohus on vastavalt AKKS § 29 lg-le 5 viidanud, kordamata esimese astme kohtu põhistust.

Tapmise kuriteokoosseis surma põjustamisel eeldab täideviijatel ühtsest eesmärgist tulenevalt ühtset,

kooskõlastatud ja aktiivset tegevust. V. Rosmani ja A. Rosmani tapmisel jäi A. Solodovi käitumine

tapmise põhjusliku seose arengus kõrvale. Seetõttu on väär pidada A. Solodovi tapmise

kaastäideviijaks. Küll aga on kriminaalasjas tõendatud O. Borissovi, A. Ojala ja A. Solodovi eelnev

kokkulepe kuriteo toimepanemiseks, kusjuures A. Solodov pidi tulema teistele järele. A. Solodov

osales ruumide läbiotsimisel ja elamu süütamisel kuriteojälgede hävitamiseks (4. kd tl 41-42, 101,

138p; 5. kd tl 24-25, 88-89). Riigikohtu kriminaalkolleegium on siinjuures seisukohal, et A. Solodovi

käitumist, mis hõlmab kuriteojälgede hävitamist, tuleb kuriteo tehioludest lähtuvalt käsitada KrK

§ 17 lg 6 järgi kuriteole kaasaaitamisena. Kuriteole kaasaaitamine kui kuriteost osavõtu vorm ei ole

KrK § 37 järgi vastutust kergendav asjaolu. Sellepärast ei too KrK § 17 lg 6 sätete kohaldamine

iseendast kaasa karistuse kergendamise.

Muus osas vastavad ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses tehtud järeldused faktilistele

asjaoludele ning kohus on kriminaalseadust kohaldanud õigesti. Samuti ei tuvastanud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kogu koosseis kriminaalasja läbivaatamisel kriminaalmenetluse seaduse

ebaõiget kohaldamist.

Süüdimõistetute O. Borissovi, A. Ojala ja A. Solodovi suhtes on kriminaalasjas korraldatud

ambulatoorne kohtupsühhiaatriaekspertiis komisjoniekspertiisina (4 kd tl-d 77 ja 164; 5 kd tl 164).

Eksperdiarvamustest järeldub, et O. Borissovile, A. Ojalale ja A. Solodovile süüksarvatud kuriteod

on toime pandud süüdivusseisundis ning nad olid võimelised endale oma tegudest aru andma ja neid

juhtima.

Kooskõlas Riigikohtu üldkogu 25. septembri 1996. a otsusega A. N süüdistuses KrK § 101 p-de 1, 3

ja 8; § 141 lg 2 p-de 1 ja 2; § 139 lg 2 p-de 2 ja 3; § 185 lg 2 ja § 203 lg 1 järgi Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kogu koosseis nendib seoses O. Borissovile, A. Ojalale ja A. Solodovile

mõistetud surmanuhtlusega, et kehtiva kriminaalseaduse - KrK § 22 lg-te 1 ja 2 järgi oli

ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil seaduslik alus kohaldada neile KrK § 101 järgi surmanuhtlust.

Ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, mispärast kohus ei pidanud võimalikuks kohtualustele

vabadusekaotusliku karistuse mõistmist. Kohus on surmanuhtluse kohaldamisel arvestanud, lähtudes

KrK §-s 36 esitatud karistuse mõistmise üldsätetest, toimepandud kuritegude raskust ja laadi,

süüdlaste isikut ja vastutust raskendavaid asjaolusid, samuti vastutust kergendavate asjaolude

puudumist. Seega on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium lähtunud surmanuhtluse kohaldamisel

kriminaalseaduse sätetest, mis reguleerivad karistuse mõistmise aluseid ja tingimusi

kriminaalmenetluses.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis arvestab siinjuures asjaolu, et tal puudub käesoleval

ajal seaduslik alus O. Borissovile, A. Ojalale ja A. Solodovile mõistetud surmanuhtluse asendamiseks

KrK § 23 lg 1 ja § 46 lg 1 alusel eluaegse vabadusekaotusega. Vastavalt KrMK §-le 334 saab seda

teha üksnes süüdimõistetu karistuse kandmise koha järgne kohus siis, kui kuriteo eest mõistetud

karistuse täitmine ei ole võimalik. Riigikohus ei ole pädev tegema õiguspoliitilisi otsustusi ja

asendama surmanuhtluse seaduseväliselt eluaegse vabadusekaotusega. KrK § 101 sanktsioonis on

kehtestatud vabadusekaotusliku karistuse ülemmäär 15 aastat. Niisugune karistusmäär ei vasta aga

O. Borissovi, A. Ojala ja A. Solodovi poolt toimepandud kuritegude puhul KrK §-s 36 sätestatud

asjaoludele, mida tuleb arvestada karistuse mõistmisel. Seetõttu ei pea Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kogu koosseis õigeks kergendada süüdimõistetute karistust ja asendada

surmanuhtlus KrK §-s 101 sätestatud vabadusekaotusliku sanktsiooni ülemmääraga.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis nendib, et läbivaadatavas kriminaalasjas puuduvad

AKKS §-s 64 sätestatud alused Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse muutmiseks

surmanuhtluse kohaldamise osas.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 4 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu

koosseis

o t s u s t a s:

Tühistada osaliselt Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 1996. a otsus, kvalifitseerides

Albert Solodovi tegevus Valentina Rosmani ja Albert Rosmani tapmises ümber KrK § 17 lg 6 ja

§ 101 p-de 1, 3, 5 ja 8 järgi.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Süüdimõistetu Albert Solodovi kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Süüdimõistetute Oleg Borissovi, samuti Andrian Ojala ja tema kaitsja vandeadvokaat Nikolai Rõ"ovi

kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 29. oktoobril 1996. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kegandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep, Peeter Vaher