3-2-1-117-96 · Riigikohus

3-2-1-117-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 24. oktoobril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 14. oktoobril 1996. a.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 28. juuni 1996. a. otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis Aktsiaseltsi

Varo vastu 20 212.- krooni nõudmiseks.

12.mail 1994.a. toimus liiklusõnnetus Räpina-Aravu maantee 8-ndal kilomeetril, kus põrkasid kokku

vasakpööret tegev Kalju Naruskbergi juhitud AS-le Varo kuuluv veoauto UAZ-452 D ja sellest

möödasõitu alustanud Viljar Vaherpuu juhitud sõiduauto Audi-100. Mõlemad autod said tehnilisi

vigastusi. AS-i Varo veoauto ei olnud kindlustatud ja vastavalt LKS §-le 18 lg 3 maksis ELKF

27.märtsil 1995.a. Viljar Vaherpuule välja hüvitise 8 800.- krooni..

22.jaanuaril 1996.a. esitatud hagis palus Eesti Liikluskindlustuse Fond välja mõista AS-lt Varo

kindlustamata aja eest kuuekordse kindlustusmakse 10 092.- krooni, Viljar Vaherpuule väljamakstud

kindlustushüvitise eest regressi (tagasinõude) korras 8 800.- krooni ja käsitluskulude eest 1 320.-

krooni, kokku 20 212.- krooni. Hagi esitati TsK § 448 lg 1, 458, 460 lg 1, liikluskindlustuse seaduse §

18 lg 3 ja Rahandusministeeriumi 25.augusti 1993.a. määruse nr.121 alusel. Kohtuistungil loobus

hageja kindlustusmakse 10 092.- krooni nõudmisest, sest kostja tasus selle ära ja palus kostjalt välja

mõista 10 120.- krooni.

Põlva Maakohtu 11.märtsi 1996.a. otsusega jäeti hagi rahuldamata põhjusel, et hagejal puudub kostja

vastu regressiõigus. TsK § 460 on üldsäte, mis kehtestab regressiõiguse üldalused. LKS § 29 on

erisäte, mis näeb ette kindlustusandja regressiõiguse piiramise. Kui erisäte täpsustab või kehtestab

üldsättest erandi, siis kohaldatakse erisätet. LKS § 29 lg 2 kohaselt on ELKF-il regressiõigus

sõidukijuhi vastu, kes on tekitanud liikluskahju tahtlikult, juhtides sõidukit alkoholi- või

narkootikumijoobes või olles muu tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria

sõiduki juhtimise õigust. Liikluspolitsei ei tuvastanud K.Naruskbergi puhul ühtegi neist asjaoludest.

LKS § 29 lg 1 kohaselt ei ole ELKF-il kindlustusvõtja vastu regressiõigust. Sama paragrahvi lg 2

sätestab juhud, mil on regressiõigus sõidukijuhi vastu ja selles ei ole märgitud, kas tegemist peab

olema kindlustatud või kindlustamata sõidukiga. Seega kehtivad erandid ka sõidukijuhi vastu, kelle

sõiduk ei olnud kindlustatud. Kuna regressi korras esitatud hagi jääb rahuldamata, siis ei saa kostjalt

välja mõista ka käsitluskulusid.

Tartu Ringkonnakohtu 28.juuni 1996.a. otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata põhjusel, et

maakohus on õigesti rakendanud LKS §-i 29 kui erinormi, mistõttu TsK § 460 kohaldamisele ei

kuulu. Ringkonnakohus lisas, et LKS § 7 lg 2 kohaselt hüvitab ELKF kahjud, mida tekitasid

kindlustamata jäetud sõidukid. ELKF ei esine otseselt kindlustusandjana, kuid temagi regressiõigust

reguleerib liikluskindlustuse seaduse § 29. Kohus leidis, et hageja tõlgendas ebaõigesti

kindlustusvõtja mõistet. LKS § 6 kohaselt on kindlustusvõtja sõiduki omanik või seaduslik valdaja.

Seadus ei tee vahet, kas on tegemist kindlustatud või kindlustamata sõiduki juhiga. Käsitluskulud ei

kuulu väljamõistmisele regressi korras, kui kostja vastu puudub regressiõigus.

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, sest

apellatsioonikohus tõlgendas vääralt materiaalõigusnorme ja rikkus protsessiõigusnormi.

Liikluskindlustuse seadus piirab regressiõigust vaid kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu, mitte

aga muude kahjutekitajate vastu. LKS § 29 kordab oma sisult TsK § 460 lg 1 sätteid, mille kohaselt

isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, on regressiõigus selle isiku vastu

väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud teistsugust korda. Seega ei ole LKS

§ 29 lg 2 erisäte TsK § 460 lg 1 suhtes. Puudub ka mõistlik selgitus, miks peaks kindlustamata

sõiduki juht olema vabastatud regressikohustusest. Regressiõiguse piiramine kindlustusvõtja vastu on

õigustatud, kuna regressiõigus välistatakse tasulise kindlustuslepinguga.

Kassatsioonkaebuses leiti, et apellatsioonkaebuse läbivaatamine kirjalikus menetluses oli vastuolus

põhiseadusest tuleneva igaühe õigusega olla oma kohtuasja arutamise juures.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära tõlgendamise

tõttu.

Liikluskahju tekkimise ajal kehtinud LKS § 29 lg 1 kohaselt ei olnud ELKF-il regressiõigust

kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. See tähendab, et isik, kelle sõiduk oli kindlustamata, pidi

regressi korras vastutama ELKF-i ees tekitatud liikluskahju eest üldistel alustel TsK § 460 järgi, mille

kohaselt ELKF-il, kes hüvitas kostja poolt tekitatud kahju, on tagasinõude õigus kostja vastu. LKS §

29 lg 2 sätestab vastutuse erandid sama paragrahvi lõikest 1 seoses autojuhi õigusvastase

käitumisega, aga mitte erandi sellest, kas auto oli kindlustatud või mitte.

Kohtukolleegium ei käsitle selles asjas kirjaliku menetluse rakendamist apellatsioonikohtus

põhiseaduse § 24 rikkumisena, millele viidatakse kassatsioonkaebuses, kuna apellatsioonkaebuses ei

vaidlustatud asja tõenduslikku külge, vaid materiaalõigusnormi tõlgendamist.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p 2 tsiviilkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28.juuni 1996.a. otsus ning saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile 22.juulil 1996.a. tasutud kautsjon 200.- (kakssada)

krooni.

Eesistuja J.Luik

Liikmed: L.Laarmaa, T.Vernik