3-2-3-25-96 · Riigikohus

3-2-3-25-96

M Ä Ä R U S

Tartus, 17. oktoobril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, avaldaja M.-

H. Otteri ja tema esindaja advokaat H. Kütti osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 7. oktoobril

1996. a.

Margarete-Helge Otteri kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tartu Linna I Jsk.

Rahvakohtu 19. mai 1951. a. määruse ja 8. jaanuari 1952. a. otsuse ning ENSV Ülemkohtu 4.

märtsi 1952. a. määruse Tartu Linna prokuröri hagis Johan Ottase, Herbert-Joosep-

Aleksander Ottase, Hedvig-Rosalie Põdra ja Jaan Otteri vastu kinke- ja ostu-müügi lepingute

tühistamiseks.

4. juulil 1940. a. suri Rosalie-Marie Ottas, kellele kuulusid elamud Tartus Staadioni (end. Tallinna)

tn. 30 ja 32 suurusega vastavalt 188 m2 ja 79 m2. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistused anti välja

13. veebruaril 1947. a. Johan Ottasele, Herbert-Joosep-Aleksander Ottasele ja Hedvig-Rosalie

Põderile.

12. septembril 1947. a. kinkisid Johan ja Herbert Ottas 2/3 mõttelist osa elamust Staadioni tn. 32

Hedvig Põderile ja Hedvig Põder kinkis Johan ja Herbert Ottasele 1/3 mõttelist osa elamust Staadioni

tn. 30. Seejärel kuulus Staadioni tn. 30 elamu Johan ja Herbert Ottasele ja Staadioni tn. 32 elamu

Hedvig Põderile.

30. juulil 1948. a. müüs Hedvig Põder 1/2 mõttelist osa elamust Staadioni tn. 32 Jaan Otterile.

Tartu Linna I jsk. Rahvakohtu 19. mai 1951. a. määrusega tunnistati ebaõigeks notari tegevus ja

kehtetuks pärimisõiguse tunnistused. Sama rahvakohtu 8. jaanuari 1952. a. otsusega tunnistati

kehtetuks kinkelepingud ja ostu-müügileping. Eesti NSV Ülemkohtu 4. märtsi 1952. a. määrusega

jäeti 8. jaanuari 1952. a. rahvakohtu otsus muutmata. Seejärel tunnistati majad peremehetuks ja

natsionaliseeriti 1953. aastal.

Avaldaja M.-H. Otter on oma isa Jaan Otteri ainus seadusjärgne pärija, kes esitas1991. a. avalduse

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks.

Tartu Linnavalitsuse Õigusvastaselt Võõrandatud Vara Tagastamise ja Kompenseerimise Komisjoni

27. augusti 1993. a. protokollilise otsusega tunnistati hageja omandireformi õigustatud subjektiks ja

1/2 mõttelist osa elamust Staadioni tn. 32 omandireformi objektiks. Sama komisjoni 14. septembri

1995. a. otsusega tühistati 27. augusti 1993. a. otsus põhjusel, et Tartu Linnaarhiivist saadetud

kohtuotsuste kohaselt ei olnud avaldaja isa Staadioni tn. 32 elamu omanik selle õigusvastaselt

võõrandamise ajal.

23. mail 1996. a. esitatud kohtuvigade parandamise avalduses palus M.-H. Otter tühistada kohtute

lahendid, millega tunnistati kehtetuks pärimisõiguse tunnistused, kinkelepingud ja ostu-müügileping.

Avaldaja leidis, et need olid nõukogudeaegsed kohtulahendid, mis tehti selleks, et vara oleks võimalik

tunnistada peremehetuks ja seejärel natsionaliseerida. Pärimisõiguse tunnistused tunnistati 19. mai

1951. a. kohtumäärusega kehtetuks põhjusel, et nende majade üldkasulik pindala kokku oli 267 m2 ja

nad kuulusid natsionaliseerimisele vastavalt Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 31. oktoobri 1940.

a. seadluse "Suurte majade natsionaliseerimise kohta" 5. juuni 1941. a. redaktsioonis ega saanud olla

pärimisõiguse objektiks. Notaril ei olnud õigust välja anda pärimisõiguse tunnistusi.

Kinkelepingud ja ostu-müügileping tunnistati 8. jaanuari 1952. a. kohtuotsusega kehtetuks põhjusel,

et kui majad ei saa olla pärimise objektiks, siis ei või nad olla ka kinke- ja ostu-müügilepingu

objektideks, vaid kuuluvad natsionaliseerimisele. Kohus viitas sel ajal Eestis kehtinud Vene NFSV

Tsk §-le 30, mille kohaselt on tühine toiming, mis on teostatud seadusevastase sõi seadusest

möödahiilimise sihiga; seda on ka toiming, mille sihiks on riigile ilmse kahju tekitamine.

ENSV Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegiumi 4. märtsi 1952. a. määrusega jäeti 8. jaanuari 1952.

a. kohtuotsus seadusjõusse. Kolleegium leidis, et kinke- ja ostu-müügilepingute kehtetuks

tunnistamine põhineb asjaolul, et nende tehingute sõlmimise aluseks olnud omandiõiguse üleminek

pärimise korras Johan ja Herbert Ottasele ning Hedvig Põderile on tunnistatud 19. mai 1951. a.

kohtumäärusega ebaõigeks. Kolleegium leidis ka, et kassaator Herbert Ottase väide selle kohta, et

elamud ei kuulu natsionaliseerimisele, ei oma tähtsust, sest selle küsimuse lahendamine ei kuulu

kohtu kompetentsi.

Vastuses kohtuvigade parandamise avaldusele leidis Linda Tirman, kes elab Staadioni tn. 32-1

erastatud korteris, et sellele korterile pole kellelgi peale tema õigust ja perekond Otter pole selles

korteris kunagi elanud ega ole see korter ka neile kuulunud.

Vastuses kohtuvigade parandamise avaldusele leidis Kristine Helemaa, kes on Rosalie-Marie Ottase

pojatütar ja esitanud avalduse kinnistute tagastamiseks, kus vaidlusalused Staadioni 30 ja 32 elamud

asuvad, et ta on nõus M.-H. Otteri taotlusega saada tagasi isa poolt ostetud majaosa Tallinna tn. 32.

Kolleegiumi istungil palusid avaldaja M.-H. Otter ja tema esindaja vaidlustatud kohtulahendid

tühistada.

Kolleegium leidis, et kohtulahendid tuleb tühistada materiaalõigusnormide väära kohaldamise tõttu.

ENSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 31. oktoobri 1940. aasta seadlusega "Suurte majade

natsionaliseerimise kohta" kehtestati, et vastavalt ENSV konstitutsiooni §-le 6 natsionaliseeritakse

linnades ja teistes asulates asuvad suured majad. Tartus loeti suurteks majad, mille kasuliku

põrandapinna suurus ületas 220 m2. Seda seadlust täiendati 5. juunil 1941. a. ja selle seadluse

kohaselt, kui omanikul oli kaks või enam maja, siis kuulusid kõik majad natsionaliseerimisele, kui

nende majade kasuliku põrandapinna summa ületas 220 m2, olgugi et iga üksiku maja kasulik

põrandapind oli alla ülemmäära. Rahvakohus juhindus 19. mai 1957. a. määruse tegemisel eeltoodud

seadlusest ja jõudis järeldusele, et pärimisõiguse tunnistused tuleb kehtetuks tunnistada, sest majad

kuulusid suurte majade hulka, kuna nende kasulik põrandapind oli 267 m2, mis ületas seadluses

kehtestatud ülemmäära ja seega ei võinud majad olla pärimisõiguse objektiks, vaid pidid minema

natsionaliseerimisele.

Kohtu selline järeldus ei olnud õige. Vaidlusaluste majade omanik Rosalie-Marie Ottas suri 4. juulil

1940. a. ja samal päeval avanes pärand kolme pärija - Johan ja Herbert Ottase ning Hedvig Põderi

jaoks. Suurte majade natsionaliseerimise seaduse täiendamise ajaks 5. juunil 1941. aastal, ei olnud

majadel enam üks omanik, vaid majad Staadioni 30 ja 32 kuulusid Johan ja Herbert Ottasele ning

Hedvig Põderile. Rahvakohus jättis selle asjaolu tähelepanuta. Vaidlusaluseid maju ei

natsionaliseeritud ja 13. veebruaril 1947. a. anti välja pärimisõiguse tunnistused. Rahvakohtu

järeldus, et majad ei võinud olla pärimise objektiks ja pidid minema natsionaliseerimisele ei

tulenenud 31. oktoobri 1940. a. seadlusest ega selle 5. juuni 1941. a. täiendusest. See seadlus ei

sisaldanud korraldusi pärandvaraks muutunud suurte majade kohta. Eeltoodu kohaselt olid

pärimisõiguse tunnistused õigesti välja antud ja puudus seaduslik alus nende kehtetuks

tunnistamiseks. Kuna kinkelepingud ja ostu-müügileping olid kehtetuks tunnistatud omakorda

põhjusel, et nende tehingute aluseks olnud omandiõiguse üleminek pärimise korras oli tunnistatud

ebaõigeks, siis tuleb Tartu Linna I jsk. Rahvakohtu 19. mai 1951. a. määrus ja 8. jaanuari 1952. a.

otsus ja ENSV Ülemkohtu 4. märtsi 1952. a. määrus tühistada ja teha uus otsus, sest asjaolud on

selged ega vaja enam uut läbivaatamist.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-dest 357 ja 354 lg. 2, tsiviilkolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Linna I jsk. Rahvakohtu 19. mai 1951. a. määrus notari tegevuse ebaõigeks

tunnistamiseks ja pärimisõiguse tunnistuste kehetuks tunnistamiseks.

Jätta rahuldamata Tartu Linna Elamutevalitsuse kaebus Tartu Riikliku Notariaalkontori

notari tegevuse ebaõigeks tunnistamiseks ja Johan Ottasele, Herbert-Joosep-Aleksander

Ottasele ja Hedvig-Rosalie Põderile 13. veebruaril 1947. a. välja antud pärimisõiguse

tunnistuste kehtetuks tunnistamiseks.

Tühistada Tartu Linna I jsk. Rahvakohtu 8. jaanuari 1952. a. otsus kinkelepingute ja ostu-

müügilepingu kehetuks tunnistamiseks ja ENSV Ülemkohtu 4. märtsi 1952. a. määrus, millega

jäeti muutmata 8. jaanuari 1952. a. otsus.

Jätta rahuldamata prokuröri hagi Tartu Linna Elamutevalitsuse huvides Johan Ottase,

Herbert-Joosep-Aleksander Ottase ja Hedvig-Rosalie Põderi vastu 12. septembril 1947. a.

sõlmitud kinkelepingute kehtetuks tunnistamiseks ja 30. juulil 1948. a. sõlmitud ostu-

müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks.

Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada.

Tagastada Margareete-Helge Otterile 23. mail 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eestistuja J. Luik

Liikmed H. Jõks, T. Vernik