3-2-1-105-96 · Riigikohus

3-2-1-105-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 3. oktoobril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, kassaatori

E. Simulmanni osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 23. septembril 1996. a.

Elmar Simulmanni kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17.

mai 1996. a. otsuse Elmar Simulmanni hagis Eesti Liikluskindlustuse Fondi vastu kahju

hüvitamise nõudes.

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et Elmar Simulmann, juhtides sõiduautot VAZ 2103

sõitis 19. novembril 1993. a. Tallinn-Pärnu maantee 44. kilomeetril tagant otsa teel seisnud Harju

TREV-le kuuluvale liivapuisturile ZIL-133.

E. Simulmann esitas kohtule hagi Harju TREV-i ja RAS-i Eesti Kindlustus vastu, kaasates kolmanda

isikuna ZIL-133 juhi L. Keskküla. TsKS § 73 kohaselt asendati hageja taotlusel kostja ning protsessi

kaasati Eesti Liikluskindlustuse Fond (ELKF). Täiendavas hagiavalduses palus hageja kostjalt ELKF-

lt välja mõista ekspertiisiakti alusel autol vahetamisele kuuluvate detailide ja tehniliste vigastuste

remonttööde maksumuse 14 591 krooni 90 senti, kasutamiskõlbmatuks muutunud koorma

maksumuse 3 400 krooni, viivist 0,5 % päevas iga päeva eest alates 19. veebruarist 1994 ning 5%

esindajatasu rahuldatud hagisummast. Avalduses juhindus hageja kuni 30. juunini 1995. a. kehtinud

liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 10 lg. 3 p. 3 ja 24 lg. 5 ning rahandusministri 30. aprilli 1993.a.

määrusest nr. 63.

Tallinna Linnakohus rahuldas 14. veebruari 1996. a. otsusega hagi osaliselt ja mõistis ELKF-lt välja

17 186 krooni ja 82 senti liikluskahju hüvitamiseks ning 500 krooni advokaadi abi eest. Otsuse

põhjenduste kohaselt tühistati Pärnu Linnakohtu halduskohtuniku 6. jaanuari 1995. a. otsusega Pärnu

Liikluspolitsei komissari 6. jaanuari 1994. a. otsus E. Simulmanni haldusõigusrikkumise asjas ning

menetlus lõpetati. Halduskohtuniku otsus jõustus 20. jaanuaril 1995. a. ning seega ei leidnud hageja

süü liiklusõnnetuse tekitamises tuvatamist. Kohus leidis, et 1. juulini 1995. a. kehtinud

liikluskindlustuse seadus ei kuulu kohaldamisele ning kohaldas 1. juulil 1995. a. jõustunud LKS §-i

27 lg. 1, sest hagejal oli liiklusõnnetuse ajal kehtiv liikluskindlustus ning teise osapoole sõiduk oli

kindlustamata. Hagejale tuleb hüvitada sõiduautole tekitatud tehniliste vigastuste ja remonttööde

maksumus ning LKS § 19 lg. 3 p. 3 kohaselt kannatanul kaasas olnud esemete kahjustamisest või

hävimisest tulenev kahju. LKS § 33 lg. 5 kohaselt on kindlustusandja kohustatud maksma viivist,

kuid mitte üle 20 % hüvituse summast.

Tallinna Ringkonnakohus rahuldas ELKF-i apellatsioonkaebuse ning tühistas linnakohtu otsuse

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus rahuldas E. Simulmanni hagi

ELKF-i vastu osaliselt ning mõistis ELKF-lt välja 10 458 krooni 67 senti liikluskahju hüvitamiseks

ning 500 krooni advokaadi abi eest. Ringkonnakohus leidis, et kohaldamisele kuulub kuni 30. juunini

1995. a. kehtinud liikluskindlustuse seadus, sest liiklusõnnetus toimus 19. novembril 1993. a. ning 1.

juulist 1995. a. kehtima hakanud liikluskindlustuse seadus ei oma tagasiulatuvat jõudu. Kuna

kohtulikul arutamisel leidis tõendamist, et hageja ei olnud liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi ning

teise osapoole sõiduk oli kindlustamata, hüvitab ELKF LKS § 18 lg. 1 p. 1 ja lg. 3 kohaselt

kindlustamata sõiduki tekitatud liikluskahju kannatanule täies ulatuses. Liiklusõnnetuse tulemusena

kahjustatud koorma maksumust ei ole hüvitise taotleja õigustatud nõudma, sest ta jättis täitmata LKS

§ 20 lg. 1 nõuded liiklusõnnetuses hävinud muu vara kahjustuste tuvastamiseks. LKS § 24 lg. 5

kohaselt tuleb kindlustushüvitise väljamaksmisega viivitamisel maksta hüvise saajale viivist.

Rahandusministri 30. aprilli 1993. a. määruse nr. 63 "Liikluskindlustuse seaduse rakendamise kohta"

punkt 5 kehtestas viivise suuruseks iga hüvitise maksmisega viivitatud päeva eest 0,5 %

kindlustushüvitise summast. Kuna hageja otsust ei vaidlustanud ja väljamõistetud viivise summa ei

ületa määrusest tulenevat arvestuslikku suurust, siis ei saa kohtukolleegium apellatsioonkaebuse

alusel viivise suurust muuta.

Kassatsioonkaebuses palus E. Simulmann tühistada ringkonnakohtu otsuse TsKS § 232 lg. 4 ja § 313

lg. 1 nõuete rikkumise tõttu. Otsus on sisult vastuoluline, sest tühistatud on ka linnakohtu otsuse

viivise väljamõistmist puudutav osa, kuigi selle üle ei vaieldud. Apellatsioonikohus ei ole

põhjendanud, millise arvutuse tulemusena on jõutud väljamõistetud summani - 10 458 krooni. Samuti

ei ole põhjendatud sõidukulude nõude läbivaatamata jätmist. Liiklusõnnetuses hävinenud muu vara

maksumuse osas hagi rahuldamata jätmisel on ringkonnakohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse

normi, leides, et hageja on jätnud täitmata LKS § 20 lg. 1 nõuded. Riknenud kauba maksumuse

hüvitamise nõude oli hageja esitanud juba sündmuskohal ning edaspidi on seda korranud.

Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata kui ilmselt

põhjendamatu.

Kolleegiumi istungil jäi kassaator E. Simulmann kassatsioonkaebuse väide juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise

tõttu.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et asja lahendamisel kuulub kohaldamisele kuni 30. juunini 1995. a.

kehtinud liikluskindlustuse seadus ja osundatud seaduse § 18 lg. 1 p. 1 kohaselt liikluskahju

hüvitatakse süütule liiklusõnnetuses osalejale täies ulatuses. Liikluskahjuks on ka LKS § 10 lg. 3 p.1

järgi sõiduki vigastustest või hävimisest tulenev kahju ja sama paragrahvi 3. lõike punkt 2 järgi

muude materiaalsete väärtuste kahjustamisest ja hävimisest tulenev kahju.

Ringkonnakohus leidis, et kindlustushüvise taotleja jättis täitmata LKS § 20 lg. 1 nõuded

liiklusõnnetuses hävinud muu vara kahjustuste tuvastamiseks ja seetõttu ei ole ta õigustatud nõudma

liiklusõnnetuse tulemusena kahjustatud koorma maksumuse hüvitamist. Kohtuotsuses ei ole

tuvastatud, millised nõuded hageja täitmata jättis ja millistest asjaoludest tulenes apellatsioonikohtu

selline järeldus. Sellega rikkus apellatsioonikohus TsKS § 232 lg. 4 sätteid, mille kohaselt otsuse

põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused,

põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkas, samuti seadused, mida kohus

kohaldas.

Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus tühistas otsuse osas, milles vaidlust ei olnud

ning apellatsioonikohus rikkus sellega TsKS § 301 lg. 1 sätteid. Ringkonnakohus leidis, et viivise

nõude osas kohtuotsust vaidlustatud ei ole, kuid tühistas linnakohtu otsuse ka väljamõistetud viivise

osas. Põhjendatud on ka apellatsioonkaebuse väide, et kohtuotsusest ei nähtu, millise arvestuse

tulemusena jõudis kohus järeldusele, et sõiduki vigastustest tulenev kahju on 10 458 krooni ja 67

senti.

Tulenevalt TsKS § 57 lg. 1 enne asja läbivaatamise lõpetamist kohtule kohtukulude nimekirja

esitamata jätmisel kaotab pool õiguse nõuda kulude hüvitamist. Ringkonnakohtu istungi protokollist

ja otsusest ei selgu, milliste sõidukulude hüvitamist hageja taotles.

Juhindudes TsKS § 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17. mai 1996. a. otsus ja saata asi uueks

läbivaatamisele samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Elmar Simulmannile 31. mail 1996. a. tasutud kautsjon 205 (kakssada viis) krooni.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed L. Laarmaa, J. Luik