3-1-1-102-96 · Riigikohus

3-1-102-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. oktoobril 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ja liikmed Jüri Ilvest ning Herbert Lindmäe

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

R. R. süüdistuses KrK § 100, § 15 lg 2 ja 139 lg 1 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tallinna Linnakohtu 23. aprilli 1996.a otsusega mõisteti R. R. süüdi KrK § 100 järgi, mille eest karistati teda

9-aastase vabadusekaotusega ning KrK § 139 - 15 lg 2 järgi, mille eest karistati teda 4-kuulise

vabadusekaotusega. Vastavalt KrK §-le 40 lg 1 loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks

karistuseks kuritegude kogumi eest loeti 9 aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 3 alusel liideti mõistetud

karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti

10 aastat 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

R. R. mõisteti KrK § 100 järgi süüdi selles, et ta 28. septembril 1992.a kella 14.20 paiku Tallinnas X tee 104-

42 asuvas korteris vastastikuses tülis lõi korteriperemeest F. Õ. noaga rindkeresse südame piirkonda, mille

tagajärjel kannatanu suri.

Tallinna Linnakohtu 23. aprilli 1996.a otsuse peale esitas kohtualune R. R. apellatsioonkaebuse, milles

vaidlustas enda süüdimõistmise KrK § 100 järgi, kinnitades, et tal puudus tahtlus oma sõpra tappa.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. juuni 1996.a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu

23. aprilli 1996.a otsus osaliselt. R. R. kuritegu kvalifitseeriti ümber KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati

8-aastase vabadusekaotusega. Vastavalt KrK §-le 40 lg 3 mõisteti talle lõplikuks karistuseks 9 aastat ja 6

kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata.

Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et R. R. tahtlus tappa F. Õ. pole leidnud tõendamist. R. R., lüües noaga

ühel korral kannatanule elutähtsasse organisse ja tekitades sellega kannatanule eluohtliku kehavigastuse,

suhtus ükskõikselt tagajärge, mis võib saabuda taolise kehavigastuse korral. Ringkonnakohus leidis, et F. Õ.

suri kohtualuse poolt üliraske kehavigastuse tekitamise tagajärjel ning R. R. kuritegu tuleb kvalifitseerida

KrK § 107 lg 2 p 1 järgi, kergendades mõistetud karistust ühe aasta võrra.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. aprilli 1996.a otsuse peale esitas riigiprokuröri asetäitja

Jaan Naaber kassatsioonprotesti, milles taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise tõttu.

Kassaator leidis, et R. R. kuriteo ümberkvalifitseerimine ja sellest tulenev karistuse kergendamine on

ebaõige. Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu otsuses toodud järeldusega, et kohtualuse noalöök ei tekitanud

kannatanule surmavat vigastust.Samas jõudis ringkonnakohus järeldusele, et kohtualune möönis surma

saabumist. Kassaator leidis, et tuginedes nii kriminaalõiguse teooriale kui ka praktikale, tuleb taolist kuritegu

kvalifitseerida kaudse tahtlusega tapmisena.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud asja materjalidega ning kuulanud ära prokuröri, kes taotles

protesti rahuldamist,

l e i d i s :

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas sedastatakse, et kohtualune lõi kannatanut ühel

korral noaga elutähtsasse organisse ja tekitas selle tagajärjel kannatanule eluohtliku kehavigastuse, suhtudes

seejuures ükskõikselt tagajärge, mis eluohtliku kehavigastuse tagajärjel võib saabuda. Kriminaalõiguse

teoorias vastab selline formuleering kaudse tahtluse määratlusele. Sellest hoolimata on ringkonnakohus R. R.

käitumise ümber kvalifitseerinud KrK § 107 lg 2 p 1 järgi.

Asjaolu, et kuriteo toimepanemisel südame noaga vigastamine toob üldjuhul kaasa isiku surma, on üldtuntud

ning ei vaja eraldi tõendamist. Seega möönab süüdlane sellise käitumise mistahes tagajärgi, sh ka surma

saabumist, tegutsedes seetõttu kaudse tahtlusega tappa kannatanu. Sama seisukoht on väljendatud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. septembri 1996.a otsuses H. S-i süüdistusasjas KrK § 100 järgi.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p 2, § 64 p 3 ja § 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. juuni 1996.a otsus R. R.-i süüdimõistmise osas

KrK § 107 lg 2 p 1 järgi, talle selle kuriteo eest mõistetud karistuse ning KrK § 40 lg 1 ja § 40 lg 3 mõistetud

karistuste osas ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Kassatsioonprotest rahuldada.

Otsus jõustub 1. oktoobril 1996.a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Lea Kalm

Liikmed: Jüri Ilvest, Herbert Lindmäe