3-3-1-26-96 · Riigikohus

3-3-1-26-96

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 27. septembril 1996. a.

A. Salmi kassatsioonkaebuse läbivaatamine HKS § 3 lg. 1 p. 1 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 26. septembril 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Asta Salmi kassatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 8. juuli 1996. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-76/96.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Asta Salm ja Helvi Linnas. Juures oli halduskolleegiumi

sekretär Tiiu Varend.

Asta Salmi vanaisa Jüri Tääker omandas ostu-müügi lepinguga 19. oktoobrist 1926. a. Mäelt-Tiitsu

renditalu hooned ja 26. jaanuaril 1931. a. sinna juurde kinnistu nr. 47 Mäeotsa talu A51. Olustvere

Küla TSN Täitevkomitee 27. juuni 1969. a. otsusega nr. 21 kinnitati A. Salmi isa Paul Sääse

omandiõigust Mäeotsa talu hoonetele: elumajale, aidale ja kuurile. A. Salm tunnistati ÕVVTK

Viljandi Maakonnakomisjoni 26. aprilli 1995. a. otsusega nr. 12-3288 Mäeotsa A51 kinnistu nr. 2686

suhtes õigustatud subjektiks. Pöördudes selle otsuse alusel valla maakorraldaja poole kinnistu

vormistamiseks, selgus, et " elumaja mõttelisest osast kuulub Olustvere Sovhoostehnikumi ja Arvi

Linnase vahel sõlmitud elamu ostu-müügi lepingu alusel Helvi Linnasele. Ostu-müügi leping sõlmiti

18. novembril 1981. a. ja selle aluseks oli Olustvere Küla RSN Täitevkomitee 12. novembri 1981. a.

õiend nr. 153. Õiendis märgitakse, et Olustvere Sovhoostehnikumi maa-alal kuulub Tiitsu elamust

Paul Sääsele " mõttelist osa. Õiendis on märgitud veel, et elamu omandiõiguse tekkimise aluseks oli

Olustvere Küla TSN Täitevkomitee 27. juuni 1969. a. otsus nr. 21. P. Sääsk suri 20. juulil 1986. a.

3. veebruaril 1987. a. andis notar testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse, milles tõendas, et

Olustvere Küla RSN Täitevkomitee poolt 26. juunil 1986. a. tõestatud testamendi alusel on P. Sääse

testamendis tähendatud vara pärijaks A. Salm. Pärandvara koosseisus oli Mäeotsa elamust elumaja ja

puukuur, millised hooned kuulusid pärandijätjale vastavalt Olustvere Küla RSN Täitevkomitee

4. jaanuari 1987. a. õiendile nr. 1.

A. Salmi väiteil pöördus ta 1995. a. aprillis Viljandi Maakohtusse omandiõiguse tunnistamiseks kogu

Mäeotsa majavaldusele ja selle kohta algatati tsiviilasi nr. 2372. Tsiviilasja menetlemise käigus soovis

ta lahendada halduskohtupidamise korras Olustvere Küla TSN ja RSN Täitevkomitee õigusaktide

seaduslikkuse küsimuse. Kohus rahuldas tema taotluse ja peatas määrusega menetluse tsiviilasjas

kuni kaebuse lahendamiseni halduskohtus. A. Salmi esindaja leidis, et Olustvere Küla TSN

Täitevkomitee 27. juuni 1969. a. otsus nr. 21 ja Olustvere Küla RSN Täitevkomitee 12. novembri

1981. a. õiend nr. 153 on oma sisult teineteist välistavad. Otsusega tunnistati P. Sääsk kõigi hoonete,

sealhulgas elumaja omanikuks täies ulatuses. Õiendis, mille aluseks on sama otsus, märgitakse aga, et

P. Sääsk on ainult " elamu mõttelise osa omanik. A. Salmi esindaja leidis, et kuna õiend oli

A. Linnase ja Olustvere Sovhoostehnikumi vahel sõlmitud ostu-müügi lepingualuseks, on see õiend

õigusakt HKS § 3 lg. 1 p. 1 mõttes. A. Salmi esindaja esitas 15. aprillil 1996. a. kaebuse Viljandimaa

halduskohtunikule, milles palus tunnistada Olustvere Küla RSN Täitevkomitee 12. novembri 1981. a.

õiend nr. 153 täielikult seadusevastaseks, sest see rikub tema subjektiivseid õigusi. Halduskohtu

otsusega jäeti kaebus rahuldamata põhjusel, et õiend vastab Mäeotsa elamu omandiõigust

tõendavatele dokumentidele. Viljandi Maakonna Arhiivi 12. mai 1995. a. teatisega on tõendatud, et

Kärevere kolhoosi juhatuse poolt esitati 5. aprillil 1949. a. kolhoosi üldkoosolekule kinnitamiseks

ühiskondlustamisele kuuluvate artiklite nimekiri, milles oli J. Tääkerile kuulunud karjalaut,

vankrikuur, põhu ja heinaküünid ning elumajast 3 tuba kolhoosi kantselei ruumideks. Nimekiri

kinnitati 12. aprillil 1949. a. Sama teatise kohaselt andis Kalevi kolhoos Olustvere

Sovhoostehnikumile üle 1965. a. Tiitsu talli, Tiitsu-Mäeotsa küüni ja Tiitsu elamust ". Seega leidis

kohus, et on tõendatud, et " Mäeotsa elamust läks 1949. a. varade ühiskondlustamise käigus

J. Tääkeri omandist välja ja 1981. a. oli see osa veel ühismajandi omandis. Vastupidine kohtus

tõendamist ei leidnud.

A. Salm esitas apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule, paludes tühistada halduskohtuniku otsus

ja teha uus otsus. Apellant leidis, et halduskohtunik on tunnistanud seadusevastaseks hoopis

Olustvere Küla TSN Täitevkomitee 27. juuni 1969. a. otsuse nr. 21, mille seadusevastaseks

tunnistamist kaebuses ei palutud. Veel leiti, et otsus on tehtud ebapiisavate tõendite alusel, sest

kohtunik ei nõudnud välja Olustvere Küla RSN TK Mäeotsa elamu toimikut nr. 106, et teha kindlaks,

millised dokumendid olid kaevatava õiendi väljaandmise aluseks.

Tartu Ringkonnakohtu 8. juuli 1996. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtuniku otsus muutmata põhjusel, et otsus on seaduslik ning põhjendatud ja seetõttu ei ole

vaja korrata kõiki esimese astme kohtu põhjendusi. Halduskohtunik ei ole ületanud kaebuse piire ega

ole tunnistanud seadusevastaseks Olustvere Küla TSN TK 27. juuli 1969. a. otsust nr. 21, vaid on

seda hinnanud otsustamaks, kas kaevatud õiend on seadusevastane või mitte. Ringkonnakohus leidis,

et nimetatud otsuse alusel ei saanud P. Sääsel tekkida omandiõigust kogu Mäeotsa talu hoonetele, see

otsus ei ole omandiõiguse tekkimise aluseks, sellega lihtsalt registreeriti juba olemasolev

omandiõigus. Selles otsuses on omandiõiguse tekkimise alusena märgitud 1960. a.

majapidamisraamat ja isiklik arve, kuid omandiõigus ei saanud nende alusel tekkida. Tõendatud on,

et 1949. a. ühiskondlustati J. Tääkeri elumajast 3 tuba. Ei ole aga tõendatud, et need oleksid temale

tagastatud.

A. Salmi kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, tunnistades

täielikult seadusevastaseks kaevatud õiend. Kassaator leiab, et praegusel omandireformi etapil on

lubamatu sellise kohtupraktika kujunemine, kus müüdava hoone omandiõiguse tõendamist lubatakse

dokumendiga - õiendiga, mis on vastuolus tollal kehtinud seadusega. 1981. a. kehtinud Eesti NSV

seaduse "Riikliku notariaadi kohta" § 33 kohaselt pidi notar kontrollima elamu võõrandamise tehingu

tõestamisel selle kuulumist võõrandajale. 21. aprillil 1976. a. Eesti NSV Justiitsministeeriumi

käskkirjaga nr. 16 kinnitatud "Juhendi notariaaltoimingute teostamise korra kohta riiklikes

notariaalkontorites" punkti 38 kohaselt kontrollib riiklik notar elamu või selle osa võõrandamise

lepingu tõestamisel nende kuulumist võõrandajale maal asuva elamu ja majandushoonete osas Küla

RSN TK õiendi alusel. Eesti NSV Ministrite Nõukogu 21. detsembri 1967. a. määrusega nr. 514

kinnitatud "Juhendi kodanike isiklikus omanduses olevate ja maal asuvate elamute ja

majandushoonete registreerimise korra kohta" punktis 6 ja lisas 5 sätestati, et külade RSN TKd olid

kohustatud välja selgitama kaasomanikud ja igaühele neist kuuluva osa suuruse kaasomandis. Kui

elamu kuulus mitmele kaasomanikule, tuli märkida õiendis kõigi kaasomanike nimed ja igale neist

kuuluva osa suurus elamus ning õiendist pidi nähtuma terve majavalduse omandiõigus.

Kassaatori arvates asusid halduskohtunik ja ringkonnakohus lahendama Mäeotsa elumaja

omandiõiguse küsimust. Halduskohus ei ole õigustatud lahendama sellist tsiviilõiguslikku vaidlust.

Kohtud ei ole üldse lahendanud kaebust sisuliselt ega lähtunud kaevatud õiendi sisust ja

vorminõuetest. Kaevatud õiendis ei ole märgitud midagi Olustvere Sovhoostehnikumi kui müüja

omandiõigusest elamule, omanikuna on märgitud P. Sääsk. Kohtud on tunnistanud kaevatud õiendi

seaduslikuks. Sellest tuleneb, et seadusevastane on nimetatud otsus, kuid see ei saa olla loogiline, sest

õiendiga ei saa muuta Olustvere Küla TSN TK otsust. Kassaator leiab, et kaevatud õiend on

ebaseaduslik, sest nimetatud otsus on kehtiv. Samuti ei ole kohtuotsustes märgitud alusena ühtegi

materiaalõiguse akti, mida oleks asja lahendamisel kohaldatud. Sellega on rikutud TsKS § 229 ja

HKS § 19 lg. 1. Kaebuses palutakse panna kohtukulud vastustaja kanda.

Olustvere Vallavalitsuse vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Olustvere Küla RSN

Täitevkomitee 12. novembri 1981. a. õiend nr. 153 ei vasta Olustvere Küla TSN Täitevkomitee

27. juuni 1969. a. otsusele nr. 21 ja seda on nad tõendanud ka halduskohtu istungil.

Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

Halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustati Olustvere Küla RSN Täitevkomitee 12. novembri

1981. a. õiendi nr. 153 seaduslikkus. Õiend oli aluseks A. Linnase ja Olustvere Sovhoostehnikumi

vahel sõlmitud Tiitsu elamu " mõttelise osa ostu-müügi lepingu sõlmimisel. Seetõttu leidis kaebuse

esitaja, et see õiend on õigusakt HKS § 3 lg. 1 p. 1 mõttes ja selle õiendi peale esitatud kaebuse

lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse.

HKS § 3 lg. 1 p. 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse HKS §s 4 märgitud täidesaatva riigivõimu

organi, kohaliku omavalitsuse, vähemusrahvuste kultuurautonoomia asutuse ja ametiisiku õigusakti

või toimingu peale esitatud kaebuste ja protestide lahendamine.

HKS § 3 lg. 1 p. 1 mõtte kohaselt on õigusakt dokument, mis loob kellelegi õigusi või paneb kellelegi

kohustusi.

Olustvere Küla RSN Täitevkomitee 12. novembri 1981. a. õiend nr. 153 on sisult tõend, millega

tõendati seda, et Paul Sääsele kuulub " mõttelist osa elamust ja selle omandiõiguse tekkimise aluseks

oli Olustvere Küla TSN Täitevkomitee 27. juuni 1969. a. otsus nr. 21. Nimetatud õiend ei loo aga

kellelegi õigusi ega pane kellelegi kohustusi, kuid ta võis olla ja oli aluseks ostu-müügi lepingu

sõlmimisel. Vaidluses elamu omandiõiguse üle on nimetatud õiend käsitletav tõendina, mida

kohtunikul on õigus hinnata, seejuures hinnata õiendi väljaandmise aluseks olevaid teisi tõendeid.

Nimetatud õiend ei ole õigusakt HKS § 3 lg. 1 p. 1 mõttes. Antud juhul pole tegemist ka muu avalik-

õigusliku vaidlusega HKS § 4 lg. 2 mõttes ega toimingu vaidlustamisega.

HKS § 9 lg. 1 p. 1 kohaselt on halduskohtunik kohustatud asja kohtulikul ettevalmistamisel

kontrollima, kas esitatud kaebus kuulub halduskohtu pädevusse, ja tagastama kaebuse HKS § 10 lg. 3

alusel, kui see ei kuulu läbivaatamisele halduskohtus.

Halduskohtunik ei ole kaebust kohtulikul ettevalmistamisel nõuetekohaselt kontrollinud.

Ringkonnakohus on jätnud selle rikkumise tähelepanuta. Kohtud on menetlenud kaebust, mis ei

kuulu halduskohtu pädevusse.

Eeltoodud põhjustel jääb kassatsioonkaebus rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 8. juuli 1996. a.

otsus haldusasjas nr. II-3-76/96 ja Viljandimaa halduskohtuniku 23. mai 1996. a. otsus haldusasjas

nr. 3-48/96 kuuluvad tühistamisele ja menetlus antud haldusasjas kuulub lõpetamisele.

Juhindudes HKS §dest 57 p. 3 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. juuli 1996. a. otsus haldusasjas nr. II-3-76/96 ja

Viljandimaa halduskohtuniku 23. mai 1996. a. otsus haldusasjas nr. 348/96 ning lõpetada antud

haldusasja menetlus.

3. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse.

Määrus jõustub 7. oktoobril 1996. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann