3-1-1-97-96 · Riigikohus

3-1-1-97-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariig nimel

Tartus, 25. septembril 1996.a.

Riigikohtu üldkogu koosseisus: eesistuja Rait Maruste ja liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks,

Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Lea Laarmaa, Herbert Lindmäe, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld,

Hele-Kai Remmel, Jüri Rätsep, Harri Salmann, Peeter Vaher ning Triinu Vernik vaatas avalikul

kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Aleksander Nikolajevi süüdistuses KrK §-de 101 p-de 1,3,8; 141 lg 2 p-de 1,2; 139 lg 2 p-de 2,3;

185 lg 2 ja 203 lg 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa menetlusosalistena A.Nikolajevi kaitsja vandeadvokaat Jelena

Benevolenskaja ja Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. Nikolajev mõisteti süüdi Tallinna Linnakohtu 24 oktoobri

1994.a otsusega KrK §-de 101 p-de 1,3,8; 141 lg 2 p-de 1,2; 139 lg 2 p-de 2,3; 185 lg 2 ja 203 lg 1

järgi ning teda karistati kuritegude kogumi eest KrK § 40 alusel lõpliku karistusega 15 aastat

vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 17. juuli 1992.a.

Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi veel Andrei Mi"in, Vassili Ka"uba ja Sergei Ka"uba, kes ei ole

aga seda kohtuotsust Riigikohtus vaidlustanud.

KrK § 101 p-de 1,3 ja 8 järgi mõisteti A. Nikolajev süüdi selles, et ta 13. juulil 1992.a kella 18 paiku

joobeseisundis Tartu maakonnas Kallaste linnas Peipsi järve kaldal omakasu ajendil Olev Kohale

kuuluva vara omastamise ja tahtliku tapmise eesmärgil kägistas pükstest väljatõmmatud nööri abil

selja tagant O. Kohat seni, kuni kannatanu kaotas teadvuse ja seejärel lõi kannatanut maast võetud 5-

6 kg raskuse kiviga 3-4 korda pähe, mille tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal.

A. Nikolajev 14. juulil 1992.a Tallinnas Pebre tn 4-12 Leonid Nebelase korteris joobeseisundis

L. Nebelase suhtes toime pandud röövimise varjamise eesmärgil kägistas põrandal lamavat

L. Nebelast seni kuni kannatanu suri.

KrK § 141 lg 2 p-de 1,2 järgi mõisteti A. Nikolajev süüdi selles, et ta olles eelnevalt 13. juulil 1992.a

toime pannud O. Koha tapmise, omastas kasuvenna V. Kauba kaasaaitamisel O. Kohale kuuluva

sõiduauto VAZ - 2102 ja isiklikud esemed kokku 56 747 krooni väärtuses ning 14. juulil 1992.a koos

S. Kauba ja A. Miiniga, kasutades elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, hõivas L. Nebelase vara

kokku 18008 krooni 80 sendi väärtuses.

KrK § 139 lg 2 p-de 2,3 järgi mõisteti A. Nikolajev süüdi selles, et ta ööl vastu 12. juulit 1992.a

joobeseisundis tungis Tartu maakonnas Kallaste linnas Tartu Tarbijate Kooperatiivi

Toitlustuskoondise puhvetisse, kust salaja varastas sigarette, alkohoolseid jooke ja maiustusi kokku

3683 krooni 95 sendi väärtuses.

KrK § 185 lg 2 järgi mõisteti A. Nikolajev süüdi selles, et olles eelnevalt toime pannud O. Koha

tapmise, 13. juulil 1992.a riisus O. Kohalt passi ja teised tähtsad isiklikud dokumendid.

Veel mõisteti A. Nikolajev süüdi KrK § 203 lg 1 järgi selles, et ta omastas 16. juulil 1992.a teadvalt

varastatud esemeid, mida A. Miin, Hatatur Nagapetjan, Mamvel Nagapetjan ja Roman Zõkov olid

varastanud samal päeval Jõgeva maakonnas Mustvees Kraavi tn 15 Lidia Demidova elukohast.

Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994.a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokuröri

asetäitja, kes taotles kohtuotsuse tühistamist A. Nikolajevile mõistetud karistuse osas ja erakorralise

karistuse - surmanuhtluse - mõistmist. Protestis märgiti, et A. Nikolajevile mõistetud karistus ei vasta

kuritegude raskusele ja süüdimõistetu isikule, kuna A. Nikolajevi näol on tegemist isikuga, kes

vähem kui ööpäeva jooksul pani toime kaks tahtlikku tapmist raskendavatel asjaoludel ja lisaks veel

röövimised ning muud kuriteod. A. Nikolajev ei teinud mingeid järeldusi varasematest karistustest.

Kinnipidamiskohast iseloomustatakse teda isikuna, kes oli karistatud re"iimirikkumiste eest 83 korral,

oli sageli konfliktide tekitajaks, iseloomult jõhker ja agressiivne. Mõlemad tapmised ja röövimised

pani ta toime joobeseisundis.

Tallinna Linnakohtu selle otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse A. Nikolajev, kes taotles

kohtuotsuse läbivaatamist põhjusel, et kohus ei arvestanud kohtualuste ja nende kaitsjate

nõudmistega kutsuda kohtuistungile tunnistajad ja kannatanud, ega rahuldanud taotlust prokuröri

taandamise kohta. Apellant vaidlustas enda süüdimõistmist KrK § 101 järgi L. Nebelase tapmise

episoodis, kuna tal puudus tahtlus kannatanu tapmiseks. Veel väitis ta oma apellatsioonkaebuses, et

enamik tema poolt eeluurimise ajal antud ütlustest on saadud füüsilise ja psüühilise sunni mõjul, mida

kasutasid politseitöötajad. Seetõttu ei saa need olla tõenditeks süüdimõistmisel.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1994.a otsusega tühistati osaliselt

Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994.a otsus A. Nikolajevile KrK § 101 p-de 1,3 ja 8 järgi ning

kuritegude kogumi eest mõistetud karistuse osas ja teda karistati KrK § 101 p-de 1,3 ja 8 järgi ning

KrK § 40 alusel kuritegude kogumi eest erakorralise karistusega - surmanuhtlusega mahalaskmise

läbi. Muus osas jäeti kohtuotsus A. Nikolajevi suhtes muutmata, apellatsioonprotest rahuldati.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

A. Nikolajev ja tema kaitsja vandeadvokaat J. Benevolenskaja.

A. Nikolajev leidis, et talle mõistetud karistus - surmanuhtlus - on liiga raske, tal ei ole mingit

puutumust L. Nebelase tapmisega, ja ta osales vaid tema vara röövimises. Samuti leidis A. Nikolajev,

et kriminaalasja uurimisel on rikutud menetlusnorme, sest ütluste olustikuga seostamine toimus

kaitsja juuresolekuta ja üks manukatest oli joobeseisundis. Kokkuvõttes taotles A. Nikolajev kergema

karistuse mõistmist.

A. Nikolajevi kaitsja palus muuta ringkonnakohtu otsus A. Nikolajevile mõistetud karistuse osas ning

mõista karistuseks 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 1995.a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1994.a otsus ja Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994.a otsus

A. Nikolajevi süüdimõistmises L. Nebelase tapmise episoodis KrK § 101 p-de 1,3,8 järgi, samuti

A. Nikolajevile KrK § 101 järgi mõistetud karistuse ning KrK § 40 alusel mõistetud lõpliku karistuse

osas ja saadeti kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

Riigikohus leidis, et Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994.a otsus ei ole kooskõlas seaduses

kohtuotsusele esitatud nõuetega. Kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas ei ole sõnagi selle kohta, et

kohus tunnistab A. Nikolajevi süüdi L. Nebelase tapmises, s.o KrK § 101 järgi ning puudub tõendite

analüüs selles episoodis. Tegemist on kohtualuse õiguste rikkumisega kui ta ei saa kohtuotsusest

teada, millises konkreetses süüdistuses ja milliste tõendite alusel ta süüdi tunnistatakse. Selle puuduse

on jätnud kõrvaldamata ka Tallinna Ringkonnakohus. Veel leidis Riigikohus, et neil juhtudel kui isik

antakse kohtu alla Kriminaalkoodeksi eriosa paragrahvi järgi, mille sanktsioonis nähakse ette

võimalus erakorralise karistuse kohaldamiseks ning on alus kahelda tema normaalses psüühilises

seisundis, tuleb määrata kohtupsühhiaatria ekspertiis komisjoniekspertiisina.

Kriminaalasja uuel arutamisel mõisteti Tallinna Linnakohtu 12. veebruri 1996.a otsusega

A. Nikolajev süüdi KrK § 101 p-de 1,3 ja 8 järgi ning teda karistati 15-aastase vabadusekaotusega

kinnises vanglas. Vastavalt KrK § 43 lg-le 3 loeti A. Nikolajevile lõplikuks karistuseks 15 aastat

vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 17. juuli 1992.a.

Tallinna Linnakohtu 12.veebruari 1996.a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokuröri

asetäitja Märt Toming. Apellatsioonkaebused esitasid kohtualune A. Nikolajev ning tema kaitsja

vandeadvokaat J. Benevolenskaja.

Apellatsioonprotestis taotleti linnakohtu otsus tühistada A. Nikolajevile mõistetud karistuse leebuse

tõttu ning talle erakorralise karistuse - surmanuhtluse mõistmist. Apellant leidis, et A. Nikolajevile

mõistetud karistus ei vasta kuritegude raskusele ja kurjategija isikule.

Kohtualune A. Nikolajev vaidlustas oma apellatsioonkaebuses kannatanute ja tsiviilhageja poolt

esitatud tsiviilhagide suuruse, mis on temalt välja mõistetud Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994.a

otsusega ja asjaolu, et haginõuded on alusetult pööratud ka kaaskohtualuste A. Mi"ini, S. Ka"uba

ning V. Ka"uba vastu.

Kohtualuse kaitsja vandeadvokaat J. Benevolenskaja väitis oma apellatsioonkaebuses, et linnakohtu

järeldused ei vasta tegelikele asjaoludele, mistõttu süüdimõistev kohtuotsus kuulub tühistamisele ja

A. Nikolajev tuleb KrK § 101 p-de 1,3 ja 8 järgi õigeks mõista.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 1996.a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu

12. veebruari 1996.a otsus A. Nikolajevile KrK § 101 p-de 1,3 ja 8 järgi mõistetud karistuse osas ja

teda karistati nende kuritegude eest erakorralise karistusega. KrK § 40 lg 3 alusel loeti Tallinna

Linnakohtu 24. oktoobri 1994.a otsusega KrK §-de 141 lg 2 p-de 1 ja 2; 139 lg 2 pde 2 ja 3; 185 lg 2

ja 203 lg 1 järgi mõistetud vabadusekaotuslikud karistused kaetuks KrK § 101 pde 1,3 ja 8, järgi

mõistetud raskema karistusega ning mõisteti lõplikuks karistuseks surmanuhtlus.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et apellatsioonkaebustes esitatud väited on ümber

lükatud kriminaalasja kohtueelsel menetlusel kogutud ja esimese astme kohtute poolt kontrollitud

ning kogumis hinnatud tõenditega, millised on esitatud ja analüüsitud Tallinna Linnakohtu

24. oktoobri 1994.a ja 12. veebruari 1996.a otsustes. Sellest tulenevalt ei pidanud kolleegium

vajalikuks neid motiive veelkord korrata. Samas leidis ringkonnakohus, et vaidlustamisele ei kuulu

tsiviilhagide suurus, kuna Tallinna Ringkonnakohus oma 22. detsembri 1994.a otsusega jättis Tallinna

Linnakohtu 24. oktoobri 1994.a otsuse tsiviilhagide osas muutmata ja kohtuotsus selles osas jõustus

ringkonnakohtu otsuse jõustumisega.

Surmanuhtluse mõistmisel lähtus ringkonnakohus sellest, et A. Nikolajevi kuritegelik käitumine,

toimepandud kuritegude raskus ja tehiolud, isiku moraalsete ja sotsiaalsete väärtuste deformatsioon

viitavad tema erilisele ühiskonnaohtlikkusele ning kinnitavad, et varem kohaldatud karistused pole

saavutanud eesmärki.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 1996.a otsuse peale esitas

kassatsioonkaebuse A. Nikolajevi kaitsja vandeadvokaat J. Benevolenskaja.

Kassaator taotleb viimatinimetatud ringkonnakohtu otsuse tühistamist, sest puuduvad usaldusväärsed

tõendid selle kohta, et L. Nebelase tapmises on süüdi A. Nikolajev. Kaitsja leiab, et A. Nikolajevi

väited tema süü puudumise kohta on ümber lükkamata ja seetõttu tuleb kõik kahtlused tõlgendada

süüdimõistetu kasuks.

Riigikohtu üldkogu, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud süüdimõistetu

kaitsja taotluse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 1996.a otsus ja mõista A. Nikolajev

süüdistuses L. Nebelase tapmises õigeks ning prokuröri arvamuse jätta kassatsioonkaebus

rahuldamata,

leidis:

Kassatsioonkaebuses toodud õiguslik analüüs ei ole küllaldane selleks, et seada kahtluse alla Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse seaduslikkus.

Põhjendamatu on kaitsja väide, et kriminaalasja kohtulikul uurimisel ei kogutud küllaldaselt

usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et L. Nebelase tappis A. Nikolajev.

Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsustes on analüüsitud ja

hinnatud tõendeid L. Nebelase tapmise fakti osas, sealhulgas kohtualuse ja tunnistajate S.Kauba ja

A. Miini ütlusi kogumis teiste tõenditega kooskõlas KrMK §-ga 50. Samuti on toodud motiivid, miks

kohus rajab otsuse kohtualuse ja tunnistajate varem antud ütlustele ja loeb mitteusaldusväärseks

A.Nikolajevi, S.Kauba ja A.Miini hilisemad ütlused. Linna- ja ringkonnakohtuotsustest nähtub, et

kõrvaldamata kahtlusi A.Nikolajevi süü tuvastamises L.Nebelase tapmises ei jäänud ja seetõttu ei ole

süütuse presumptsiooni rikutud.

A.Nikolajevile ringkonnakohtu otsusega karistuse mõistmise osas märgib Riigikohtu üldkogu, et

kehtiva kriminaalkoodeksi §-s 22 nähakse ette ühe võimaliku karistusliigina surmanuhtlus.

A.Nikolajevile inkrimineeritud kuritegude - KrK § 101 p-d 1, 3 ja 8 sanktsioon näeb

vabadusekaotusliku karistuse kõrval ette ka võimaluse mõista karistuseks surmanuhtlus. A.Nikolajev

ei ole KrK § 22 lg-s 2 ettenähtud isik, kelle suhtes surmanuhtluse kohaldamist ei lubata. Seega oli

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil seaduslik alus mõista A.Nikolajevile selleliigiline

karistus. Tühistades linnakohtu otsuse A.Nikolajevile mõistetud karistuse osas, on ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium oma otsuses põhjendanud, miks linnakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta

kuriteo raskusele, kohtualuse isikule ega toimepandu laadile ja ei ole kooskõlas karistuse mõistmise

üldalustega.

Käesolevas kriminaalasjas puudub Riigikohtul võimalus asendada A.Nikolajevile mõistetud

surmanuhtlus KrK § 23 lg 1 ja § 46 lg 1 alusel eluaegse vabadusekaotusega. Vastavalt KrMK §-le

334 saab surmanuhtluse asendada eluaegse vabadusekaotusega ainult süüdimõistetu karistuse

kandmise koha järgne kohus kui kuriteo eest on mõistetud karistus, mida antud juhul ei saa täita.

Kuna Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on täitnud kõiki seaduse sätteid, mis

reguleerivad karistuse mõistmise aluseid ja tingimusi kriminaalmenetluses ning õigesti kohaldanud

kriminaalseadust, puuduvad AKKS §-s 64 toodud alused ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu üldkogu

otsustas:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 1996.a otsus Aleksander Nikolajevi

süüdistusasjas KrK § 101 p-de 1, 3, 8, § 141 lg 2 p-de 1, 2, § 139 lg 2 p-de 2, 3, § 185 lg 2 ja § 203

lg 1 järgi muutmata.

Süüdimõistetu kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 25. septembril 1996.a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja:

R. Maruste

Liikmed:

T. Anton

L.Laarmaa

H.-K.Remmel

J.Ilvest

H.Lindmäe

J.Rätsep

H.Jõks

J.Luik

H.Salmann

L.Kalm

J.Odar

P.Vaher

E. Kergandberg

J.Põld

T.Vernik