3-2-1-98-96 · Riigikohus

3-2-1-98-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 23. septembril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 16. septembril 1996. a.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 8. mai 1996. a. otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis Aleksandr Pendovi

vastu 3450 krooni saamiseks.

22. märtsil 1995. a. toimus Haapsalus liiklusõnnetus, milles sai kannatada Valentina Boldovale

kuuluv sõiduauto. Liiklusõnnetuse põhjustas Aleksandr Pendov, kelle sõiduauto oli kindlustamata.

27. juulil 1995. a. maksis Eesti Liikluskindlustuse Fond (ELKF) V. Boldovale LKS § 18 lg. 3

kohaselt liikluskindlustuse hüvitisena 3000 krooni. 20. oktoobril 1995. a. esitas ELKF Lääne

Maakohtusse hagi, paludes A. Pendovilt välja mõista 3000 kr. liikluskindlustuse hüvitist, 450 kr.

käsitluskulusid ja riigilõivu 207 kr. Hageja juhindus TsK §-dest 448 lg. 1, 458 ja 460 lg. 1.

Maakohus jättis 24. jaanuari 1996. a. otsusega hagi rahuldamata. Kohus leidis, et liikluskahju

hüvitamist regressi korras reguleerib Liikluskindlustuse seaduse § 29, mis sätestab kindlustusseltsi ja

ELKF-i õiguse esitada regressinõudeid sõidukijuhi vastu üksnes juhul, kui juht tekitas liikluskahju

tahtlikult, juhtides sõidukit alkoholi- või narkootikumijoobes, olles muu tugevatoimelise aine mõju

all või omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust.Seadusest ei tulene kindlustusandja

regressiõigus neil juhtudel, kui sõiduk on kindlustamata. TsK §-d 448 ja 460 ei ole kohaldatavad,

kuna TsÜS § 3 kohaselt kohaldatakse üld- ja erisätte olemasolul erisätet.

Apellatsioonkaebuses palus ELKF tühistada maakohtu otsus ning hagi rahuldada. Kaebuse kohaselt

põhjustas kostja liikluskahju liikluseeskirjade rikkumisega, omades tagajärje suhtes kaudset tahtlust.

LKS § 29 lg. 1 piirab kindlustusandja regressiõigust, kusjuures lg. 2 sätestab neli erandit, millal võib

esitada nõudeid kindlustatud kindlustusvõtja vastu. LKS ei näe ette mingeid piiranguid kindlustamata

vastutuse korral tekitatud ja väljamakstud liikluskahju regressi korras sissenõudmisele. Süüdlane on

vara alusetult säästnud ning TsK § 477 näeb ette alusetult säästetud vara tagastamise kohustuse.

Tallinna Ringkonnakohus vaatas apellatsioonkaebuse läbi kirjalikus menetluses, ning jättis kaebuse

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt ei olenenud vastavalt

kahju tekitamise ajal kehtinud LKS-le regressiõigus sellest, kas õnnetuse põhjustanud isikul oli

kaudne tahtlus või mitte. LKS § 29 lg. 1 ja 2 piiravad nii kindlustusseltsi kui ELKF-i regressiõigust.

Apellandi poolt § 29 lg. 2 antud tõlgendus, et selles normis sätestatakse alused, mille järgi võib kahju

hüvitamist regressi korras nõuda ka kindlustusvõtjalt ning kindlustamata vastutusega isiku suhtes

kehtib üldnorm, ei ole kooskõlas §-s 29 kasutatud sõnade tähendusega. TsK § 477 ei ole rakendatav,

kuna regressinõude esitamise aluseks sai olla vaid LKS § 29, mis on erisäte üldnormi suhtes.

Kassatsioonkaebuses palub ELKF tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi

rahuldada. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on valesti tõlgendanud materiaalõigusnorme ning

rikkunud protsessiõigusnorme. Õnnetuse hetkel kehtinud LKS § 29 lg. 1 on erisäte, mis piirab TsK §-

ga 460 garanteeritud regressiõigust teatud tingimustel teatud isikute suhtes. LKS § 29 lg. 2 on

laiendava tähendusega erinorm lg. 1 suhtes ning teda ei saa rakendada erinormina TsK § 460 suhtes

lahus LKS § 29 lg. 1. Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse muutmata jätmine on klassifitseeritav

TsK § 477 kohaselt süüdlase vara alusetu säästmisena. Ringkonnakohus vaatas apellatsioonkaebuse

TsKS § 298 p. 2 kohaselt läbi kirjalikus menetluses, mistõttu apellandi esindajal ei olnud võimalik

anda kohtus täiendavaid selgitusi. PS § 24 sätestab, et kohtuistungid on avalikud ning igaühel on

õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Seega on TsKS § 298 p. 2 otseses vastuolus

põhiseadusega ning vastuolu korral rakendab kohus TsKS § 9 lg. 2 kohaselt põhiseadust. Ka on kohus

vääralt kohaldanud TsKS § 324 sätteid, määrates edasikaebamise tähtajaks 10 päeva alates otsuse

ärakirja kättesaamise päevale järgnevast päevast.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 alusel LKS § 29 väära

tõlgendamise tõttu. Kahju tekitamise ajal kehtinud LKS § 29 lg.1 kohaselt piiratakse kindlustusseltsi

ja liikluskindlustuse fondi regressiõigust üksnes LKS alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja

vastu. See tähendab seda, et isik, kelle sõiduk oli kindlustamata, peab regressi korras vastutama

kindlustusseltsi või liikluskindlustuse fondi ees kahju eest mida ta põhjustas, kuna teda ei ole

vabastatud regressi korras kahju hüvitamise kohustusest, sest TsK § 460 kohaselt on kindlustajal, kes

on kahju hüvitanud, regressiõigus. See on juhtum, kui kahju põhjustanud isik on jätnud oma vastutuse

kindlustamata. LKS § 29 lg. 2 ei kuulu selle vaidluse puhul kohaldamisele, kuna see on erinormina

käsitletav LKS alusel kindlustatud isikute suhtes, kes üldjuhul sama paragrahvi esimese lõike alusel

ei vastuta, kuid neile laieneb regressiõigus üksnes LKS § 29 lg. 2 sätestatud juhtudel. Nimetatud lõige

sätestab juhtumid, mille puhul kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja ei vabane regressi korras

vastutusest kindlustaja ees.

Kohtukolleegium ei käsitle selles asjas kirjaliku menetluse rakendamist teise astme kohtus

(apellatsioonikohtus), põhiseaduse § 24 rikkumisena, millele on tehtud viide kassatsioonkaebuses,

kuna apellatsioonkaebuses vaidlustati materiaalõiguse normi kohaldamist, mitte asja tõenduslikku

külge.

Ringkonnakohus on ekslikult märkinud kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtajaks 10 päeva, mis ei

ole kooskõlas TsKS §-ga 324, mis sätestab 10 päevase edasikaebamise tähtaja üksnes selleks puhuks,

kui otsus tehakse TsKS § 292 alusel. Ringkonnakohus tegi asjas otsuse kirjalikus menetluses TsKS §

298 alusel.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 1996. a. otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile 21. mail 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada)

krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed L. Laarmaa, J. Luik