3-1-1-89-96 · Riigikohus

3-1-1-89-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 10. septembril 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

I. D. süüdistusasja KrK § 195 lg 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kannatanute esindaja vandeadvokaat Aivar Ennok ja

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tallinna Linnakohtu 15. märtsi 1996.a. otsusega tunnistati I. D. süüdi KrK § 195 lg 3 järgi ja teda karistati

ühe aasta vabadusekaotusega KrK § 47 kohaldamisega tingimisi 2-aastase katseajaga.

I. D. mõisteti süüdi selles, et ta 22. juunil 1995.a kella 21.55 ajal läks huligaansel ajendil endaga samas majas

Tallinnas X N elavate naabrite - M. ja A. A. korterisse nr. N, kus pani toime sisult eriti jõhkraid tahtlikke

tegusid - lõi kööginoaga M. A. vasaku käe peopesa piirkonda, tekitades talle kergeid terviserikkega

kehavigastusi, tungis korterisse, vehkis noaga ja ähvardas A. A. tapmisega. I. D. rikkus naabrite rahu, kes

kogunesid kisa ja lärmi peale.

Kohus kvalifitseeris kirjeldatud I. D. tegevuse KrK § 195 lg 3 järgi kuritahtliku huligaansusena - tahtliku

tegevusena, millega jämedalt rikuti avalikku korda, mis on oma sisult eriti jõhker ja mille käigus kasutati

külmrelva.

Linnakohtu otsuse vaidlustas I. D. kaitsja vandeadvokaat Vello Johanson, kes palus Tallinna Linnakohtu

15. märtsi 1996. a otsus tühistada ja I. D. KrK § 195 lg 3 järgi õigeks mõista. Seda motiivil, et I. D., kes oli

tundlik müra suhtes, ei tunginud A. korterisse ja ei löönud M. A. ega ähvardanud A. A. huligaansel ajendil,

vaid nende korterist pikka aega kostunud müra pärast, mis häiris hilisema kohtualuse rahu. Apellandi väitel

oli süüdlase tahe lõigata kaasasolnud noaga läbi remondimüra tekitavate eletriseadmete juhtmed, mitte aga

haavata korteri perenaist. Ka arvas apellant, et konflikt ei toimunud avalikus kohas ja ei olnud rikutud

naabrite rahu. A. A. ähvardamine tapmisega ei olnud kassaatori arvates tõendatud ja alus I. D.

vastutuselevõtmiseks kehavigastutuse tekitamise eest puudus kannatanu sellekohase avalduse puudumise

tõttu.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 1996.a otsuses on aktsepteeritud kohtualuse

käitumise seostamist remondimüraga kannatanute korteris, kuid ei soostuta seisukohaga, et kohtualuse teod

piirdusid isikuvastase kuriteo raamidega. Nõustutakse seisukohaga, et müraga seonduv korteriremont, kuigi

võib olla häiriv, on mõistliku ööpäevalõike piires normaalne elukondlik tegevus. Taunitakse vägivaldset

tungimist teise isiku korterisse koos külmrelvana kasutatud noa kasutamisega. Neil kaalutlustel jäeti Tallinna

Linnakohtu 15. märtsi 1996.a otsus muutmata, I. D. kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naabri kassatsioonprotestis rõhutatakse seisukohta, et süüdimõistetu tegevus oli

ajendatud kannatanute korterist 1994.a. suvest alates kostunud remondimürast - lammutati vaheseinu, lihviti

põrandaid, puuriti auke. See müra vihastas ka 22. juunil 1995.a I. D. ning ta soovis noaga läbi lõigata müra

tekitavate seadmete juhtmed. I. D. rikkus küll kodu ja eraelu puutumatust ning suhtlemiskorda, kuid see ei

olnud kassaatori hinnangul toime pandud huligaansel ajendil ja kuulunuks kvalifitseerimisele lähtuvalt

saabunud tagajärgedest ning süüdimõistetu tahtluse sisust - KrK § 113 ja 128 järgi. Eeltoodust lähtuvalt

taotles kassaator kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära kannatanute

esindaja vandeadvokaat A. Ennoki seletuse, kes pidas põhjendatuks kohtuotsuse järeldusi ja

Riigiprokuratuuri prokurör M. Püssi seletuse, kes toetas kassatsioonprotesti,

l e i d i s :

Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et avaliku korra all tuleb mõista tavadega, heade

kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe

avaliku kindlustunde ning võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. I. D. asus realiseerima

oma konkretiseerimata viha müra tekitaja vastu tungimisega võõrasse korterisse, mille puutumatust kaitseb

EV Põhiseaduse § 33. Isiklikult pinnalt alguse saanud konflikt väljus esimestest käitumisaktidest alates

isikuvastase ründe raamidest ja omandas avaliku korra vastu suunatud tegevuse sisu, kusjuures ta häiris kõigi

kohalolnud majaelanike rahu. Kogu ründe vältel oli I. D. konflikti lahendamise mõistlikest võimalustest

loobunud ja valinud konflikti lahendamise viisiks ka kõrvalisi isikuid ohustanud vägivalla.

Neil kaalutlustel on I. D. tegevusele antud õiguslik hinnang - kuriteo kvalifitseerimine KrK § 195 lg 3 järgi

põhjendatud. Karistusmäära valikul on piisavalt arvestatud süüdlase isikut ja tema käitumise motivatsiooni.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p 1 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 1996.a otsus jätta muutmata.

2. Riigiprokuröri asetäitja kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 10. septembril 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Lea Kalm

Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher