3-2-1-88-96 · Riigikohus

3-2-1-88-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 5. septembril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja E.

Londi ja kostja L. Nurmela osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 26. augustil 1996. a.

Ellen Londi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. jaanuari

1996. a. otsuse Ellen Londi hagis Leili Nurmela vastu omandiõiguse tunnistamiseks elamule.

Ellen Londi vend Jaan Nurmela ehitas elamu Järva-Jaanis Lai tn. 47, mis valmis 1975. a. Jaan

Nurmela abiellus kostja Leili Nurmelaga 1982. a., kes astus kolhoosi liikmeks 25. juulil 1988. a. Jaan

Nurmela pärandas 7. septembril 1988. a. koostatud testamendiga kogu oma vara õele Ellen Londile.

Jaan Nurmela suri 23. oktoobril 1992. a. Järva-Jaani Vallavalitsuse 20. novembri 1992. a. määruse

alusel registreeriti elamu Leili Nurmela kui kolhoosipere viimase liikme nimele. 23. märtsil 1993. a.

esitas Ellen Lond notarile avalduse vara pärimiseks, aga pärimistunnistust välja ei antud. Ellen Lond

vaidlustas kolhoosipere olemasolu ja leidis, et pärimine peab toimuma testamendi järgi üldistel

alustel (TsK §-d 531, 539 ja 563 lg. 2). Järva Maakohtu 9. detsembri 1993. a otsusega tuvastati, et

Jaan ja Leili Nurmela moodustasid kolhoosipere ning kolhoosipere liikme surma korral pärand pere

varas ei avane. Maakohus juhindus TsK §-st 564 lg. 1. Maakohtu otsus seadusjõustus Tallinna

Ringkonnakohtu otsusega 15. septembril 1994. a. Ringkonnakohus märkis, et TsK § 564 lg. 1 ei ole

enam kohaldatav, kuna 1. detsembril 1993. a. jõustunud asjaõigusseaduse ja selle rakendamise

seaduse tõttu toimub kolhoosipere vara pärimine asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 17 lg. 4

alusel, mis sätestab endise kolhoosipere varast surnud pereliikme osa eraldamise tema pärijate

nõudmisel. Maakohus kohaldas küll ebaõigesti materiaalõigusnormi, kuid hagi jäeti põhjendatult

rahuldamata, sest endise kolhoosipere liikme vara pärimiseks hagi esitatud ei olnud.

27. oktoobril 1994. a. esitatud hagis palus Ellen Lond tunnistada tema omandiõigust elamule Järva-

Jaani alevikus Lai tn. 47. Hagi esitati asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-de 16 lg. 1 ja 17 lg. 1

ja 4 alusel. Hageja leidis, et Jaan ja Leili Nurmela vara tuleb vaadelda nende ühisvarana. Ühisvara on

võrdselt jagatud, kui sellest elamu jäetakse talle ja ülejäänud vara kostjale. Kohtuistungil palus hageja

tunnistada tema omandiõigust elamule kui Jaan Nurmela lahusvarale perekonnaseaduse § 15 alusel,

sest elamu oli valminud enne Jaan Nurmela abiellumist kostjaga ja oli seega Jaan Nurmela lahusvara.

Järva Maakohtu 21. augusti 1995. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt ei vaja asjaolud, mis ühes tsiviilasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, tõendamist

teises tsiviilasjas, milles osalevad samad protsessiosalised (TsKS § 91 lg. 2). Järva Maakohtu 9.

detsembri 1993. a. otsusega on tuvastatud, et Jaan ja Leili Nurmela moodustasid kolhoosipere alates

25. juulist 1988. a. AÕSrakS § 17 lg 4 järgi, kui endise kolhoosipere liige on surnud ning tema

pärandile pole välja antud pärimisõiguse tunnistust, on tema pärijatel, kes on notarile esitanud

avalduse pärandi vastuvõtmiseks, õigus nõuda surnud pereliikme osa eraldamist kohtu korras kuni

1994. a. 1. juunini või kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast. Hageja ei ole seaduses

ettenähtud tähtaja jooksul kohtu korras nõudnud endise kolhoosipere varast Jaan Nurmela osa

eraldamist.

Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 1996. a. otsusega jäeti maakohtu otsus omandiõiguse

tunnistamiseks elamule muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt toimub kolhoosipere vara pärimine

AÕSrakS § 17 lg. 4 sätete kohaselt ning TsK § 539 lg. 1 ja PkS § 15 asjas kohaldamisele ei kuulu.

Asjaolu, et testamendijärgne pärandinõue oli kohtu menetluses, ei takistanud hagejal nõuda Jaan

Nurmela osa eraldamist endise kolhoosipere varast AÕSrakS § 17 lg. 4 ettenähtud tähtaja jooksul.

Järva Maakohtu 9. detsembri 1993. a. otsusega, mis seadusjõustus 15. septembril 1994. a., on

kindlaks tehtud, et Jaan ja Leili Nurmela moodustasid kolhoosipere. Jõustunud kohtuotsusega

tuvastatud asjaolud ei vaja tõendamist teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised.

Kassatsioonkaebuses palus Ellen Lond teha asjas uue otsuse, sest ta ei pea eelnevaid kohtulahendeid

õigeks. Kassaator leidis, et pärandi avanemise ajal kehtisid ENSV tsiviilkoodeksi ja abielu- ja

perekonnakoodeksi sätted ning apellatsioonikohtu juhindumine asjaõigusseaduse rakendamise

seadusest oli vale. Jaan ja Leili Nurmela ei olnud kolhoosipere, kuid kohus ei pööranud selle kohta

käivatele tõenditele tähelepanu. Vara, mille Jaan Nurmela testamendiga hagejale pärandas, oli J.

Nurmelal olemas enne abiellumist ning oli tema lahusvara. Apellatsioonikohtu väide, et kassaatoril

oli võimalus taotleda osa eraldamist ühisvarast, polnud õige, sest kassaatoril puudus selleks vajadus,

kuna tegemist oli J. Nurmela lahusvaraga. Apellatsioonikohus pole andnud õiguslikku hinnangut

kaebuse väidetele, sealhulgas Järva Maakohtu 9. detsembri 1993. a. ja Tallinna Ringkonnakohtu 15.

septembri 1994. a. otsusele. Kassaator leidis, et tegemist on jätkuva vaidlusega ja seetõttu polnud

vaja vaidlustada Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 1994. a. otsust. Hageja esitas uue hagi

27. oktoobril 1994. a. seaduse alusel, millele viitas apellatsioonikohus oma otsuses. Kassaator ei

nõustu sellega, et apellatsioonikohus tugines jõustunud kohtulahenditele, sest ühelgi tõendil pole ette

kindlaksmääratud jõudu ja asjaoludele tulnuks anda uus hinnang. Kohus ei arvestanud testaatori tahet

jätta talle kuulunud vara hagejale.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Leili Nurmela esindaja, et apellatsioonikohtu otsus on õige.

Kolleegiumi istungil jäid kassaator ja vastustaja oma seisukohtade juurde.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei

ole alust. Kassatsioonkaebuses toodud väited on ekslikud.

27. oktoobril 1994. a. esitatud hagis palus hageja vaidluse lahendada AÕSrakS §-de 16 lg. 1 ja 17 lg.

1 ja 4 alusel. Kohus lahendaski vaidluse esitatud hagi ja kehtiva seaduse alusel. Kassaatori väide, et

tulnuks rakendada kehtivuse kaotanud tsiviilkoodeksi ja abielu- ja perekonnakoodeksi sätteid, ei ole

asjakohane ja nende alusel polnud käesolev hagi ka esitatud.

Vaidlustades kassatsioonkaebuses kolhoosipere olemasolu, on kassaator jätnud tähelepanuta

apellatsioonikohtu seadusele tuginevad selgitused tõendamisest vabastamise aluste kohta (TsKS § 91

lg. 2). Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 1994. a. otsusega tuvastati, et Jaan ja Leili Nurmela

moodustasid kolhoosipere. Seda kohtuotsust ei ole vaidlustatud. TsKS § 242 lg. 1 kohaselt ei või

pärast otsuse jõustumist pooled ja teised asjast osa võtnud protsessiosalised ega nende õigusjärglased

esitada kohtusse samu nõudeid samadel alustel, samuti vaidlustada teises asjas eelmise kohtu

otsusega kindlaks tehtud asjaolusid ja õigussuhteid. Ekslik on kassaatori väide, et tegemist on jätkuva

protsessiga, mistõttu eelmised kohtulahendid pole arvestatavad. Tsiviilkohtumenetlus toimub

tsiviilkohtupidamise seadustiku järgi, milles sätestatakse kohtumenetluse korraldamine. Jätkuva

protsessi mõistet see seadus ei sisalda.

Kassaatori väide, et testamendiga pärandatud vaidlusalune elamu oli Jaan Nurmela lahusvara, on

väär. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et elamu oli kolhoosipere vara. Üks ja seesama vara ei

saa ühtaegu olla ühisvara ja lahusvara.

Kassaatori etteheide, et kohus ei arvestanud testaatori tahet, ei ole õigustatud. Kohus saab arvestada

testaatori tahet, kui see on kooskõlas seadusega. Käesoleva vaidluse lahendamine toimus

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse alusel, mis reguleerib kolhoosi- ja talupere vara pärimist

testamendist sõltumatult.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. jaanuari 1996. a. otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik