3-1-1-71-96 · Riigikohus

3-1-1-71-96

E R I M Ä Ä R U S

Tartus 3 .septembril 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm, Eerik

Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras

läbi kriminaalasja

S. M. süüdistuses KrK § 105 ja § 1611 järgi ning I. I. ja P. L. süüdistuses KrK § 1611 järgi.

I. Kriminaalasja läbivaatamisel Riigikohtu kriminaalkolleegium nentis, et Eesti Kaitseliidu Alutaguse maleva

liige S. M. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 105 ja § 1611 järgi selles, et tema kasutas 7. septembril 1994.a

u kell 22 X linnas X tänaval ametiülesande täitmisel politsei ja Kaitseliidu ühisreidil ebaseaduslikult tulirelva

ning tulistas Kaitseliidu relvamääruse eeskirju eirates Kalašnikovi automaadist viaduktile sõitvat sõiduautot

XXX xxxx registrimärgiga XXX xxx. Sõiduautot juhtis liikluseeskirja nõudeid rikkudes purjus J. P., kes ei

peatunud politseitöötaja nõudmisel sõidukit. S. M. tulistas sõiduauto peatamiseks selle kumme, kuid tabas

sõidukis olnud A. J., kes suri kohapeal.

Eesti Kaitseliidu Alutaguse maleva liikmed I. I. ja P. L. anti kohtu alla süüdistatutena KrK § 1611 järgi selles,

et nad kasutasid ametiülesande täitmisel politsei ja Kaitseliidu samal ühisreidil intensiivse liikluse

tingimustes ebaseaduslikult tulirelva. I. I. ja P. L. tulistasid Kaitseliidu relvamääruse eeskirju eirates

Kalašnikovi automaadist sõiduautot, mille juht J. P. ei peatunud politseitöötaja nõudmisel.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3.septembri 1996.a otsusega tühistati Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsus I. I., P. L. ja S. M. süüdimõistmises KrK 1611 järgi, samuti S. M. KrK § 40 järgi

mõistetud lõpliku karistuse ja vabadusekaotuse kandmise koha osas. I. I., P. L. ja S. M. mõisteti KrK § 1611

järgi õigeks. S. M. KrK § 105 järgi mõistetud karistuseks loeti 1 aasta ja 6 kuud vabadusekaotust avavanglas.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nenditi, et Kaitseliidu põhikiri ei välista võimalust kaasata

Kaitseliidu liikmeid avaliku korra kaitsele, küll aga sätestatakse Kaitseliidu põhikirja (Kinnitatud Vabariigi

Valitsuse 2. mai 1931.a määrusega) §-s 15, et kaitseliitlaste õigused ja kohustused avalikul teenistusel, eriti

korra jaluleseadmisel ja valveteenistuse alal määratakse kindlaks erimäärustega, mis kinnitatakse Vabariigi

Valituse poolt. Need erimäärused avaldatakse Riigi Teatajas. Seetõttu ei kehti Kaitseliidus kehtestatud relva

kasutamise eeskirjad rahu ajal politsei poolt avaliku korra kaitsmiseks läbiviidavatel üritustel seni, kuni

Vabariigi Valitsus ei ole need kinnitanud. Sellest tulenevalt oli Kaitseliidu liikmete I. I., P. L. ja S. M. poolt

relva kasutamine, millega kaasnes raske tagajärg - ühe sõidukis olnud isiku tapmine, ebaseaduslik.

Vaatamata sellele mõistis Riigikohtu kriminaalkolleegium I. I., P. L. ja S. M. KrK § 1611 järgi õigeks, sest

neile süüksarvatud teos puudus subjektiivne külg. KrK §-s 1611 sätestatud kuriteokoosseis eeldab otsest

tahtlust, kusjuures isik peab olema teadlik oma teo õigusvastasusest. Sündmusosalised Kaitseliidu liikmed

olid aga subjektiivselt veendunud oma õiguses kasutada sõiduki kinnipidamiseks tulirelva. Niisugune

subjektiivne veendumus, millel puudub õiguslik alus, tingis tulirelva põhjendamatu ja kergekäelise

kasutamise. See tulenes relva kasutamise eeskirjade ebaselgusest ja Kaitseliidu sellesisuliste õigusaktide

korrastamatusest.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Kaitseliidu liikmed I. I., P. L. ja S. M. olid veendunud, et

peatumismärguandele reageerimata jätnud sõiduki peatama sundimiseks võib kasutada tulirelva, tulistades

sõiduki kummidesse. Seejuures lähtusid nad vääreeldusest, et politseireidil osaledes tuleb neil juhinduda

Kaitseliidu tegevust käsitlevatest õigusaktidest. Nii sätestatakse Määruses käsitulirelvade omamisest ja

kasutamisest Eesti Kaitseliidus (Vastu võetud Kaitseliidu esindajate kogul ja kinnitatud KL ülema poolt

11. jaanuaril 1992.a), et eritingimustes võib tulirelva kasutada transpordivahendi mittepeatumisel nähtavale

märguandele (art 6 p B), samuti seadusrikkuja tabamiseks (art 6 p A). Samas jätab määrus selgitamata

eritingimuste mõiste ja tulirelva kasutamise tingimused sõiduki peatamisel. Kasutades seadusrikkuja mõistet,

ei välista määrus Kaitseliidu liikme poolt tulirelva kasutamist isegi haldusõigusrikkuja tabamiseks, sest ka

tema puhul on tegemist seaduserikkujaga.

II. Kriminaalasja menetlemisel leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kogu sõjaliste paramilitaarsete

struktuuride õiguslik reguleeritus on puudulik ja aegunud ning ei vasta kaasaegse demokraatliku

õigussüsteemi nõuetele.

Nii sätestatakse Politsei, Kaitseliidu ja Eesti Kodukaitse koostöö ajutises juhendis (Kinnitatud 21. veebruaril

1992. a Eesti Vabariigi Riikliku Politseiameti, Kaitseliidu ja Eesti Kodukaitse käskkirjaga nr 61/17/25), et

see kehtib kuni Ühiskondlike politseitöötajate seaduse vastuvõtmiseni ja selle alusel uue koostööjuhendi

kinnitamiseni. Kuigi Abipolitseiniku seadus võeti vastu 20.aprillil 1994.a (RT 94, I 34, 533), ei ole uut

koostööjuhendit koostatud ega kinnitatud.

Politsei, Kaitseliidu ja Eesti Kodukaitse koostöö ajutisest juhendist selgub, et Kaitseliidu liikmed juhinduvad

politseile abi osutamisel ja koostöö tegemisel põhimäärusega ning teiste normatiivaktidega antud õigustest ja

kohustustest. Millist põhimäärust ja muid õigusakte silmas peetakse, juhendist ei ilmne.

Kaitseliidu õigusaktid, mis käsitlevad tulirelva kasutamist Kaitseliidu liikme poolt juhul, kui tegemist on

politseile abi osutamisega ja koostöö tegemisega, peavad olema kooskõlas õigusaktidega, mis sätestavad

relva kasutamist politseiametniku ja abipolitseiniku poolt (Politseiseaduse § 15, Abipolitseiniku seadus § 5

p 13). Nii ei ole Kaitseliidu õigusaktides rõhutatud, et tulirelva võib kasutada konkreetses olukorras

äärmise abinõuna, kui teisiti ei ole elu ja tervist ohtu panemata võimalik täita teenistuskohustust

(Politseiseaduse § 15 lg 1), samuti asjaolu, et tulirelva võib kasutada üksnes korduvatele

peatumismärguannetele reageerimata jätnud või jälitava politseisõiduki eest põgeneva sõiduki

peatuma sundimiseks, tulistades ainult kummidesse (Politseiseaduse § 15 lg 2 p 7).

Kaitseliidu relvamääruse § 9 p-s 1 nenditakse, et see jõustub koheselt pärast kinnitamist Vabariigi Valitsuse

poolt, kusjuures Relvaseaduse jõustumisel toimib määrus selle lisana. Relvaseaduses (Vastu võetud 28. juunil

1995) (RT 95, 62, 1056) puudub säte, millest nähtuks, et relvamäärus on selle seaduse lisa.

Kaitseliidu õigusaktide korrastamisel on määrav, et vastavalt Rahuaja riigikaitse seadusele (Vastu võetud

6. veebruaril 1995) on Kaitseliit riigi kaitseks loodud kaitsejõudude osa (RT 95, 18, 240). Riigikaitse

põhiülesandeks on säilitada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ning õhuruumi

lahutamatu ja jagamatu terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva eluvõime. Riigikaitsekorraldus peab

tagama sisemise julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitse (seaduse § 2 lg 1, § 3 ja § 4 p 3).

Ilmneb, et Rahuaja riigikaitse seadus kaitseliidu kui kaitsejõudude osa rakendamist avaliku korra kaitsel ette

ei näe. Sellest tulenevalt on Kaitseliidu põhikirja ning Kaitseliidu kodukorra (Kehtestatud Kaitseliidu ülema

14.detsembri 1934. a käskkirjaga nr 86) need sätted, mille järgi Kaitseliidu ülesanne avaliku korra kaitsmisel

on seaduslike võimude abistamine ja politsei tegevuse toetamine (põhikirja § 1 p-d 1 ja 6; kodukorra § 144),

vastuolus Rahuaja riigikaitse seadusega.

Samuti on selle seadusega vastuolus ka Politsei, Kaitseliidu ja Eesti kodukaitse koostöö ajutine juhend,

Määrus käsitulirelvade omamisest ja kasutamisest Eesti Kaitseliidus ja Kaitseliidu relvamäärus. Vastavalt

Rahuaja riigikaitse seaduse § 9 lg-le 2 tuleb Kaitseliidu kui vabatahtliku, relvi valdava ja sõjaväeliselt

korraldatud ning sõjalisi harjutusi harrastava ühingu korraldus sätestada eraldi seadusega. Sellist seadust

aga senini ei ole.

Kaitseliidu täpset õiguslikku reguleeritust nõuab Euroopa Inimõiguste Konventsioon ning konventsiooni

ratifitseerimise ettevalmistamisel juhiti vastava töögrupi ettekandes ka sellele tähelepanu.

Juhindudes KrMK §-st 472 ning arvestades asjaolu, et vastavalt Rahuaja riigikaitseseaduse § 7 lg-le 2

Vabariigi Valitsus suunab ja koordineerib riigikaitselisi ülesandeid täitvate asutuste ja organisatsioonide

tegevust riigikaitse korraldamisel, Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s:

Teha Vabariigi Valitsusele teatavaks Kaitseliidu tegevust sätestavates õigusaktides ilmnenud puudused,

rakendamaks abinõud nende õigusaktide korrastamiseks ja kaasajastamiseks.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep, Peeter Vaher