3-1-1-76-96 · Riigikohus

3-1-1-76-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6.augustil 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. L. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Pärnu Maakohtu 6. veebruari 1996.a otsusega mõisteti A. L. süüdi ja teda karistati KrK § 141 lg 2 p-de 2 ja 3

järgi 6-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas.

Vastavalt kohtuotsusele tunnistati A. L. süüdi selles, et tema 15.juunil 1995.a kella 14 paiku X maakonna X

vallas X küla metsateel röövis ähvardusega vahetult kasutada elule või tervisele ohtlikku vägivalda V. M.

rahakoti ja 15 krooni, tekitades talle varalist kahju 65 krooni ulatuses.

Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas kohtualune A. L. apellatsioonkaebuse. Kaebuses taotleti kergema

karistuse mõistmist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17.aprilli 1996.a otsusega jäeti Pärnu Maakohtu 6.veebruari

1996.a otsusest välja A. L. süüditunnistamine KrK § 141 lg 2 p 3 järgi. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata.

Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas süüdimõistetu A. L. kassatsioonkaebuse

ja riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber kassatsioonprotesti.

Kassatsioonkaebuses taotletakse kergema karistuse mõistmist.

Kassatsioonprotestis nenditakse, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ning

taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17.aprilli 1996.a otsuse tühistamist A. L.

õigeksmõistmise osas KrK § 141 lg 2 p 3 järgi ja kriminaalasja saatmist Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumile uueks arutamiseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse,

milles ta toetas kassatsioonprotesti ja leidis, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata,

t u v a s t a s:

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kassatsioonprotest on põhjendatud.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, jättes Pärnu Maakohtu 6.veebruari 1996. a otsusest välja

A. L. süüditunnistamise KrK § 141 lg 2 p 3 järgi, on lähtunud kohtualuse vastuolulistest ütlustest. Nii väidab

A. L., eitades noa kasutamist röövimisel, et ta oli torganud kannatanule vastu rindu kammi (tl 18), seejärel

aga, et ta oli surunud kannatanule rinna kohta kammi koos käekellaga ja käskinud tal vait olla (tl 22). Kamm

koos taskus kantud kellaga olnud tal käes seetõttu, et ta oli vaadanud kella (tl 69). Hiljem väidab aga A. L., et

ta oli hoidnud taskus kammi küljes kella, mis ei käinud (tl 117).

Kuigi kriminaalasjas ei ole tõendatud, et metsatukast, kus A. L. oli kahtlustatavana kinni peetud, leitud nuga

on kuriteo toimepanemise vahend, ei ole alust jätta kõrvale kannatanu V. M. veenvaid ütlusi selle kohta, et

kuriteo toimepanemisel oli A. L. ähvardanud teda noaga. Nii väidab V. M. kindlalt, et talle suruti vastu rindu

nuga, nägi seda ja tundis läbi kleidi noa teravat torget (tl-d 5, 35, 68, 69, 90). Politseijaoskonnas oli ta näinud

A. L. kella, millel puudus rihm (tl 69). Kannatanu ütlused on oma sisult kokkulangevad ja nende õigsuses ei

ole alust kahelda.

Ka sel puhul, kui ringkonnakohus pidas tõendatuks asjaolu, et A. L. surus kannatanule vastu rindu kammi

koos noaterana läikiva käekellaga, ei olnud tal alust mõista A. L. õigeks KrK § 141 lg 2 p 3 järgi. Riigikohtu

kriminaalkolleegium leiab, et psüühiline vägivald moodustab röövimise objektiivse külje sõltumata sellest,

kas ähvardus vahetult kasutada elule või tervisele ohtlikku vägivalda oli tegelikult realiseeritav. Röövimisega

KrK § 141 lg 2 p 3 tunnustel on tegemist ka siis, kui süüdlane, eesmärgiga hõivata ja omastada võõrast vara,

ähvardab kannatanut kõlbmatu vahendiga (torkab talle vastu rindu kammi koos käekellaga) ning kannatanu

tajub seejuures, et tegemist on relvaga ja tema elu või tervis on ohustatud. Süüdlane tegutseb sel puhul

arvestusega, et kannatanu peab ohtu elule või tervisele reaalseks, kuigi eksib teda tegelikult ähvardanud

ohus. Niisugust eksimust ei tule kuriteo kvalifitseerimisel arvestada, kuna süüdlase tahtlus oligi suunatud

eksimuse ärakasutamisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kõlbmatut vahendit, mida kasutatakse selleks, et

kannatanu peaks seda relvaks, tuleb röövimise korral käsitada KrK § 141 lg 2 p-s 3 sätestatud relvana

kasutatava muu esemena.

Süüdimõistetu A. L. kassatsioonkaebuses esitatud taotlus talle kergema karistuse mõistmise kohta ei ole

põhjendatud. Karistuse mõistmisel on kohus arvestanud toimepandud kuriteo raskust ja laadi, vastutust

kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ning mõistnud talle vabadusekaotusliku karistuse, lähtudes

KrK § 141 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni alammäärast. Karistuse mõistmiseks KrK § 39 järgi alla alammäära

või mõnele teiseliigilisele karistusele üleminekuks puuduvad toimepandud kuriteo raskust oluliselt

vähendavad erandlikud tehiolud. Samuti ei ole selleks alust ka süüdlase isikut arvestades.

Juhindudes AKKSi § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17.aprilli 1996.a otsus A. L.

õigeksmõistmise osas KrK § 141 lg 2 p 3 järgi ja kriminaalasi saata selles osas uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

3. Süüdimõistetu A. L. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 6.augustil 1996.a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep