3-2-1-71-96 · Riigikohus

3-2-1-71-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 23. mail 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja A.

Komissarovi osavõtul ja tõlk L. Lombi juuresolekul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 13. mail 1996.

a.

Aleksandr Komissarovi kassatsioon-kaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12.

veebruari 1996. a. otsuse Aleksandr Komissarovi hagis Heldur Kilki vastu 40 619 krooni

nõudmiseks.

25. oktoobril 1993. a. toimus Jõhvi-Tartu maanteel liiklusavarii, milles osalesid sõiduauto VAZ 2101

reg. nr. 3270 EAA Aleksandr Komissarovi juhtimisel ja sõiduauto Opel reg. nr. 951 IAC Heldur Kilki

juhtimisel.

Ida-Viru Maakohtu 3. novembri 1994. a. otsusega tunnistati H. Kilk süüdi KrK § 204 lg. 1 järgi ja

karistati 1 aasta 3 kuulise vabadusekaotusega tingimisi. Kohtuotsuse kohaselt põhjustas liiklusavarii

H. Kilk ning tema tegevus oli põhjuslikus seoses saabunud raskete tagajärgedega.

A. Komissarov esitas 18. augustil 1995. a. Ida-Viru Maakohtule hagi H. Kilki vastu 40 619 krooni

saamiseks. Hagiavalduse kohaselt oli hageja 25. oktoobrist 1993. a. kuni 17. märtsini 1994. a. ja

6. juunist 1994. a. kuni 13. septembrini 1994. a. ajutiselt töövõimetu. 13. septembril 1994. a. määrati

talle II invaliidsusgrupp. Alates 13. septembrist 1994. a. maksti pensioni 579 krooni kuus, alates

1. novembrist 1994. a. 695 krooni ja alates 1. aprillist 1995. a. 791 krooni kuus. Ajavahemikul 13.

septembrist 1994. a. kuni 1. augustini 1995. a. sai hageja pensioni kokku 7554 krooni. Vastavalt

kaevanduse "Estonia" 31. oktoobri 1994. a. käskkirjale maksti hagejale sama ajavahemiku eest

kahjutasu seoses õnnetusjuhtumiga 10 102 krooni. Enne õnnetusjuhtumit oli hageja keskmine

kuupalk 5 507 krooni. Ajavahemiku eest 13. septembrist 1994. a. kuni 1. augustini 1995. a. saanuks

hageja palka 58 276 krooni. Õnnetusjuhtumi tagajärjel kaotatud palga 40 619 krooni (58 276 krooni -

17 656 krooni) palub hageja välja mõista kostjalt, kes tunnistati liiklusõnnetuses süüdi. Kohtuistungil

suurendas hageja esindaja haginõudeid 1995. a. augustis ja septembris saamata jäänud töötasu võrra

8601 krooni ja nõudis 5000 krooni moraalse kahju hüvitamiseks ning palus kostjalt välja mõista 2000

krooni õigusabi eest.

Maakohtu 1. novembri 1995. a. otsusega rahuldati hageja nõuded saamatajäänud töötasu osas 49 220

krooni ja jäeti rahuldamata moraalse kahju hüvitamise nõue. Kohtuotsuse kohaselt on kostja süü

hagejale raske kehavigastuse tekitamises tõendatud kohtuotsusega kriminaalasjas ning hageja töötasu

kaotus tõenditega hageja palga ja talle väljamakstud invaliidsuspensioni kohta.

Ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse H. Kilgilt A. Komissarovi kasuks 49 220 krooni

väljamõistmiseks ja jättis selles osas hagi rahuldamata. Vastavalt TsKS §-le 88 peab kumbki pool

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Maakohtu otsusest aga ei

nähtu, milliste tõenditega luges kohus tõendatuks hagejale II invaliidsusgrupi määramise seoses 100

% töövõime kaotamisega liiklusavarii tagajärjel. VEK-i või kohtumeditsiini ekspertiisikomisjoni

vastav arvamus asja juurest puudub.

Kohtuotsusega kriminaalasjas on küll kostja süüdi tunnistatud 25. oktoobril 1993. a. toimunud

liiklusavariis, mille tagajärjel hagejale tekitati rasked kehavigastused ja hageja kaotas 10 %

töövõimest, kuid pärast ajutist töövõimetust kirjutati hageja 19. veebruaril 1994. a. uuesti tööle.

Hageja võttis tsiviilkolleegiumi istungil õigeks, et 1994. a. märtsiks oli tema tervislik seisund niivõrd

paranenud, et ta sai jätkata tööd oma endisel ametikohal jaoskonnaülemana kaevanduses "Estonia".

Apellatsioonikohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et uus töövõimetus alates 1994. a. juunist ning

töövõime 100 % kaotus, millega seoses talle määrati II invaliidsusgrupp, oli tingitud liiklusavariis

saadud vigastustest. Kaevanduse "Estonia" 31. oktoobri 1994. a. käskkirja nr. 177 kohaselt töötas

hageja 1994. a. märtsist uuesti tootmistööl kaevanduses "Estonia" ning töövõime langust tal ei

esinenud, kuna tema töötasu oli suurem kui enne õnnetust. Töövõime uue kaotuse põhjused ei ole

teada. Kuna kohtul ei ole õigust omal algatusel kutsuda uusi tunnistajaid ja nõuda dokumentaalseid

tõendeid, siis jättis apellatsioonikohus hagi rahuldamata.

Kassaator A. Komissarov palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega 49 220

krooni kostjalt välja mõista.

Kaebuses leiti, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi ning rikkus oluliselt

protsessiõiguse norme. Hagejale ei saadetud apellatsioonkaebuse ärakirja ja kaebusega sai ta tutvuda

alles kohtuistungil. Sellega võeti temalt võimalus esitada vastuväiteid. Kohus väljus asja

läbivaatamise piiridest, kuna R. Kilk ei vaidlustanud kaebuses hüvise väljamõistmist töövõimetuse

esimese perioodi eest, s.o. 25. oktoobrist 1993. a. kuni 17. märtsini 1994. a.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS § 347 p. 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus tühistas põhjendatult maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas. Ringkonnakohus

märgib õigesti, et TsKS § 88 lg. 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja põhjendas nõuet asjaoluga, et ta kaotas täielikult

töövõime kostja süül toimunud liiklusavarii tagajärjel ning sellega seoses määrati talle 13. septembril

1994. a. II invaliidsusgrupp. Tõendeid, mis kinnitaksid temale II invaliidsusgrupi määramist

töövõime kaotamisega liiklusavarii tagajärjel, hageja kohtule ei esitanud.

Uue otsuse tegemisel rikkus apellatsioonikohus TsK § 232 lg. 4 sätteid, kuna ei märkinud otsuses

põhjendusi, miks kohus ei arvesta tõendina kohtuarstliku ekspertiisi akti nr. 73. Nimetatud akti

andmetel oli A. Komissarov ajutiselt töövõimetu alates 25. oktoobrist 1993 a. kuni 18. veebruarini

1994. a. (edasisest ajutise töövõimetuse tõendist keeldus hageja seoses puhkusele minekuga) ja

liiklusõnnetuses saadud vigastuste tõttu kaotas töövõimest 10 %.

Asja lahendamisel on kohtud jätnud tähelepanuta, et 1. juulist 1993. a. kehtib liikluskindlustuse

seadus (RT I 1992, 24, 338). Kohtute lahenditest ei selgu, kas kannatanu on kahju hüvitamise

nõudega pöördunud kindlustusseltsi või Liikluskindlustuse Fondi poole. Liikluskindlustuse seadus

kehtestas põhimõtte, et liiklusõnnetusega tekitatud liikluskahju hüvitab kannatanule kindlustusselts

või Liikluskindlustuse Fond. Liikluskindlustuse seaduse §-st 1 tulenevalt on liiklusõnnetuse süüdlane

kohustusliku kindlustusvõtjana liikluskahju tekitamise eest oma tsiviilvastutuse kindlustanud,

mistõttu temalt võib liiklusõnnetuses kannatanu sisse nõuda ainult seda kahju, mida ei hüvitanud

kindlustusselts või Liikluskindlustuse Fond. Kindlustamata jäetud sõidukiga tekitatud liikluskahju

hüvitab Liikluskindlustuse Fond (LKS §-d 7 lg. 2 ja 18 lg. 3).

Põhjendamatud on kassaatori väited TsKS §-de 286 lg. 2 p. 1, 293 lg. 1 ja 301 lg. 1 olulise rikkumise

kohta. Ringkonnakohtu 6. veebruari 1996. a. kohtuistungi protokolli kohaselt tutvus hageja toimiku

materjalidega, kuid hageja ja tema esindaja ei pidanud asja arutamise edasilükkamist vajalikuks.

Apellatsioonikohus on järginud TsKS §-s 301 lg. 1 sätestatud nõuet - kontrollida esimese astme kohtu

lahendi seaduslikkust ja põhjendatust ainult kaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. R. Kilki

apellatsioonkaebuse kohaselt vaidlustas ta maakohtu otsuse temalt hüvise 49 220 krooni

väljamõistmises, mis sisaldas hüvise ka ajutise töövõimetuse esimese perioodi eest.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. veebruari 1996. a. otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Aleksandr Komissarovile 9. märtsil 1996. a. tasutud kautsjon 497 (nelisada

üheksakümmend seitse) krooni ja 20 senti.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik