3-2-1-68-96 · Riigikohus

3-2-1-68-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 15. mail 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hagejate U.

Tammari, T. Kaljo ja H. Übiuse esindaja vandeadvokaat V. Kaasiku osavõtul vaatas läbi avalikul

kohtuistungil 6. mail 1996. a.

Hagejate Urmas Tammari, Tanel Kaljo ja Helle Übiuse esindaja vandeadvokaat Viktor

Kaasiku kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 1996. a. otsuse

Urmas Tammari, Tanel Kaljo, Tõnu Kaljo, Aldur Kaljo ja Helle Übiuse hagis Eesti

Ajaloomuuseumi vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest.

Kohila Vallavalitsuse 2. detsembri 1992. a. määrusega nr. 46 tagastati Erika Tammari pärijatele

Urmas Tammarile, Tanel Kaljole, Tõnu Kaljole, Aldur Kaljole, ja Helle Übiusele võrdsetes

mõttelistes osades Lohu mõisakompleks ühes selle juurde kuuluvate ehitiste ja rajatistega.

Tagastamine on vormistatud 25. novembril 1992. a. kokkuleppes Kohila Vallavalitsusega.

Lohu mõisa peahoone II korruse saali seinad olid kuni 1960.-ndate aastateni kaetud Don Quijote

teemaliste pilttapeetidega, mis seejärel eraldati seintest, restaureeriti ja asuvad praegu Eesti

Ajaloomuuseumi fondis.

Hagejad palusid kostjalt pilttapeedid välja nõuda asjaõigusseaduse §-de 18, 19 ja 80 ning

omandireformi aluste seaduse § 11 alusel. Hagejad leidsid, et pilttapeedid on mõisahoone päraldis,

mis tuleb tagastada ühes peaasjaga. Mõisahoone ebaseadusliku võõrandamisega võõrandati

ebaseaduslikult ka pilttapeedid ja tapeet jagab mõisahoone tagastamisel omandireformi objektiga

sama saatust. Kostja on keeldunud tapeete tagastamast põhjusel, et need ei ole omandireformi

objektiks.

Tallinna Linnakohtu 26. oktoobri 1994. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata ORAS-e § 11 ja AÕSrakS

§ 2 alusel.

Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 1996. a. otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagejad kinnitanud, et tapeedid on õigusvastaselt võõrandatud

vara. Niisuguse vara tagastamine toimub ORAS-e § 3 kohaselt omandireformi käigus ning sellest

tulenevates õigusaktides sätestatud tingimustel ja korras. Ka AÕSrakS § 2 lg. 2 kohaselt toimub

omandireformi käigus vara tagastamine omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates

õigusaktides sätestatud alustel ja korras. ORAS-e § 17 lg. 2 kohaselt tagastatakse õigusvastaselt

võõrandatud vara Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993.

a. määrusega kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 23 kohaselt otsustab

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise vara asukohajärgne kohaliku omavalitsuse täitevorgan.

Seega ei ole keegi peale täitevorgani pädev otsustama, kas vaidlusalused tapeedid tuleb

omandireformi õigustatud subjektidele tagastada või mitte. Kohila Vallavalitsus ei ole otsustanud

tapeetide tagastamist.

Hagejate väide, et tapeedid olid mõisahoone päraldiseks ja seetõttu tulnuks nad tagastada koos

mõisaga, ei põhine seadusel. Mõisa tagastamise ajal kehtinud TsK § 142 kohaselt oli päraldiseks asi,

mis teenis peaasja ja oli seotud sellega ühise majandusliku eesmärgi kaudu. Tapeedid viidi 1960.-

ndatel aastatel restaureerimisele ja on kui kunstimälestised üle antud Eesti Ajaloomuuseumi

varahoidlasse Rapla Rajooni RSN TK 25. veebruari 1975. a. otsuse alusel. Mõisa tagastamise otsuse

tegemise ajal ei teeninud tapeedid mingil viisil seda mõisa ega olnud sellega seotud ka mingi

majandusliku eesmärgi kaudu, seega Kohila Vallavalitsuse 2. detsembri 1992. a. määrus hagejatele

mõisa tagastamise kohta ei käi ega saagi käia ühtlasi ka vaidlusaluste tapeetide kohta. Nimetatud

otsus ei anna hagejatele alust tapeetide väljanõudmiseks Eesti Ajaloomuuseumi valdusest.

Hagejatele vara tagastamise otsustamise ajal ei vastanud tapeedid ka praegu kehtiva asjaõigusseaduse

§ 18 lg. 1 sätetele päraldise kohta. Selle paragrahvi kohaselt on päraldis vallasasi, mis olemata

peaasja oluline osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele

vastava ruumilise seose kaudu. Tapeedid ei teeninud mõisa ega olnud sellega seotud ühise

majandusliku eesmärgi kaudu, ka puudus mõisal ja tapeetidel ruumiline seos.

Omandireformi aluste seaduse mõtte kohaselt tagastatakse vara selle tagastamise otsustamise aja

seisukorras. Ka seetõttu ei saa Kohila Vallavalitsuse 2. detsembri 1992. a. määrus ehitiste ja rajatiste

tagastamise kohta olla aluseks hoonest aastakümnete eest eraldatud tapeetide nõudele. Samal

põhjusel ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust, kas hagetavad tapeedid mõisa

õigusvastase võõrandamise ajal olid mõisahoone päraldiseks või mitte.

Kassatsioonkaebuses palub hagejate U. Tammari, T. Kaljo ja H. Übiuse esindaja apellatsioonikohtu

otsuse tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Kohtu novellid päraldise ning

omandireformi aluste seaduse teemadel ei ole asjakohased. Hagejad on esitanud tsiviilõigusliku hagi,

väites, et nad on tapeetide omanikud ning nõuavad neid välja ebaseaduslikust valdusest. Vastavalt

AÕSrakS §-le 6 lg. 1 kaitstakse omandit alates 1993. a. 1. detsembrist asjaõigusseaduse sätete

kohaselt sõltumata rikkumise ajast. Järelikult ei oma mingit tähendust asja sisulise lahendamise

seisukohalt Rapla Rajooni TSN TK 25. veebruari 1975. a. otsus ega Kohila Vallavalitsuse 2.

veebruari 1992. a. määrus ehitiste ja rajatiste tagastamise kohta. Kumbki neist haldusaktidest ei saa

olla vara võõrandamise aluseks ja apellatsioonikohtu vastavad viited ei ole asjakohased.

Vastavalt AÕS-e §-le 81 piisab omandiõiguse tunnustamiseks, kui omanik tõendab, et tema omand on

tekkinud õiguslikul alusel. Seda sätet ei ole kohus otsuses käsitlenud.

Vastavalt Põhiseaduse §-le 32 võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses

sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Pärimisõigus on tagatud.

Kohtuotsusest tuleneb, et vara ei kuulu hagejatele vaid riigile, kuid ei ole põhjendatud, millisel

õiguslikul alusel on riik selle vara omandanud. Rapla Rajooni TSN TK 1975. a.otsus ei ole

omandiõiguse tekkimise aluseks. Vara ajutine üleandmine Eesti Ajaloomuuseumile nõuetekohaste

hoiutingimuste puudumise tõttu ei tähenda omandiõiguse üleminekut. Apellatsioonikohus kohaldas

sisult tsiviilõigusliku vaidluse lahendamisel vääralt ORAS-e norme.

Vastustes kassatsioonkaebusele leidsid Eesti Ajaloomuuseum ja Kultuuriministeerium, et

apellatsioonikohtu otsus on õige. Hagejad käsitlesid tapeete õigusvastaselt võõrandatud varana, mis

on koos mõisahoonega neile tagastatud kui peaasja päraldised ja seetõttu nõudsid hagejad tapeete

välja Eesti Ajaloomuuseumi valdusest. Kassatsioonkaebuses on hagejad asunud väitma, et tegemist

on tsiviilõigusliku vaidlusega vara väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. Hagejad on jätnud

tähelepanuta, et mõisakompleks tagastati neile õigusvastaselt võõrandatud varana ja sellest tulenevalt

lahendatakse vaidlus omandireformi aluste seaduse alusel.

Kolleegiumi istungil palus hagejate esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.

Õigusvastaselt võõrandatud vara endised omanikud või nende pärijad on omandireformi õigustatud

subjektid (ORAS-e §-d 7 ja 8), kellel on õigus nõuda omandireformi objektiks oleva vara tagastamist

või kompenseerimist. AÕSrakS § 2 lg. 2 kohaselt tagastatakse õigusvastaselt võõrandatud vara

omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras.

Hagejate, kui omandireformi õigustatud subjektide õigused ja kohustused on piiritletud

omandireformi aluste seaduses. ORAS-e § 11 kohaselt on omandireformi objektiks õigusvastaselt

võõrandatud maa ja sellega seotud loodusobjektid, ehitised, laevad, põllumajandusinventar,

tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed. Sellest seadusest tulenevalt ei ole vaidlusalused

tapeedid omandireformi objektiks. Apellatsioonikohtu otsuses esitatud väide, et kohalik

omavalitsusorgan on pädev otsustama, kas vaidlusalused tapeedid tagastada hagejatele või mitte, ei

tulene seadusest.

Hagiavalduses ja apellatsioonkaebuses on pilttapeete käsitletud õigusvastaselt võõrandatud vara

(Lohu mõisahoone) päraldisena, mida on hagejatel õigus välja nõuda AÕS §-de 18, 19 ja 80 alusel,

sest peaasi (Lohu mõisahoone) on neile omandireformi käigus tagastatud. Selliselt esitatud asjaolude

alusel on kohus vaidlust ka lahendanud.

Kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohtu juhindumine omandireformi aluste seadusest ei ole

asjakohane, sest hagejad kui tapeetide omanikud, esitasid tsiviilõigusliku hagi, mida pidanuks

lahendama asjaõigusseaduse alusel, ei ole kooskõlas hagis ja apellatsioonkaebuses esitatud

asjaoludega. Kohus arutab asja esitatud hagi alusel, milles peavad olema märgitud asjaolud, millega

hageja põhjendab oma nõuet ja neid asjaolusid kinnitavad tõendid (TsKS § 146 lg 2 p 5). Kohtuotsuse

tegemisel hindab kohus tõendeid ja otsustab, millistseadust tuleb kohaldada (TsKS § 229).

Apellatsioonikohus on seda hagis toodud asjaolude alusel õigesti teinud. Kassatsiooniastmes esitatud

uued asjaolud jäävad kohtu tähelepanuta ja hagi aluseks olevate asjaolude muutmine ei too endaga

kaasa kohtuotsuse tühistamist. Kassatsiooniastmes saab kohtuotsuse tühistamise aluseks olla

materiaalõigusnormi väär kohaldamine või tõlgendamine (TsKS § 347 p 1). Selleks, et

omandireformi objektiks mitteolev vara jagaks päraldisena õigusvastaselt võõrandatud ja tagastatud

peaasja saatust, peab see vara olema päraldiseks seaduse jõustumise ajal, mis nägi ette vastava vara

tagastamise. Kuna tapeedid eraldati Lohu mõisahoonest 1960.-ndatel aastatel, siis nad ei olnud

mõisahoone päraldiseks omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal ja hagi nende, kui

õigusvastaselt võõrandatud ja tagastatud peaasja päraldise väljanõudmiseks AÕS §-de 18, 19 ja 80

alusel, on jäetud põhjendatult rahuldamata.

Juhindudes TsKS-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 1996. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed H. Jõks, T. Vernik