3-1-1-45-96 · Riigikohus

3-1-1-45-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. mail 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Herbert Lindmäe

vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

T. S. süüdistuses KrK § 184 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kannatanu A. P. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

T. S. anti esialgselt kohtu alla süüdistatuna KrK § 113 järgi selles, et tema 7. aprillil 1995.a. kella 14.30 paiku

lõi X linnas T. ja U. tänava ristmiku lähedal kõnniteel omavahelise sõneluse käigus tahtlikult rusikaga näkku

A. P.-le, tekitades kannatanule terviserikkega kerge kehavigastuse.

Kohtuliku arutamise käigus Viljandi Maakohtus pidas prokurör vajalikuks esitada kohtualusele A. S.-le uus

süüdistus KrK § 1842 järgi selles, et kohtualune eelpool toodud ajal ja kohas lõi tahtlikult kehavigastuse

tekitamise eesmärgil rusikaga näkku teenistuskohustusi täitvale, end politseiametnikuna tutvustanud Viljandi

Poltseiprefektuuri välipolitsei konstaabel A. P.-le, tekitades kannatanule terviserikkega kerge kehavigastuse.

Viljandi Maakohtu 27. detsembri 1995.a. otsusega tunnistati A. S. süüdi KrK § 113 järgi ning talle mõisteti

karistuseks kolm kuud aresti. Kannatanu A. P. tsiviilhagi 6000.- krooni jäeti lahendamiseks

tsiviilkohtupidamise korras.

Maakohus leidis, et eeluurimisel on A. S. poolt toimepandud kuritegu õigesti kvalifitseeritud ning prokuröri

poolt kohtuistungil süüdistuse muutmine KrK § 1842 järgi ei leidnud usaldusväärselt tõendamist.

Viljandi Maakohtu 27. detsembri 1995.a. otsuse peale esitasid kannatanu esindaja Indrek Pauk"tys

apellatsioonkaebuse ning Viljandi prokuröri abi Kadri Päeva apellatsioonprotesti. Kohtualuse kaitsja

vandeadvokaat Endel Tomson esitas apellatsioonkaebuse ja -protesti kohta seletuskirja.

Kannatanu esindaja I. Pauk"tys leidis, et täielikult on tõendatud T. S.-i poolt vägivalla tarvitamine temale

teadvalt politseiametniku suhtes seoses viimase teenistusalase tegevusega.

Viljandi prokuröri abi K. Päeva leidis oma protestis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning A. S. tuleb süüdi

tunnistada vägivalla tarvitamise eest temale teadvalt poltseiametniku suhtes, kohaldades

vabadusekaotuslikku karistust.

Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud seisukohaga, et A. P. ja T. S. vahel tekkinud konflikti

põhjustasid isiklikud suhted. K. Päeva arvates on leidnud kannatanu ütlustega tõendamist asjaolu, et

kannatanu A. P. puhul oli tegemist politseiametnikuga, kes täitis oma teenistuskohustusi.

Kohtualuse T. S. kaitsja vandeadvokaat E. Tomsoni seletuskirjas leitakse, et maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 1996.a. otsusega tühistati Viljandi Maakohtu

27. detsembri 1995.a otsus T. S. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 113 järgi. T. S. tunnistati süüdi

KrK § 184 lg 2 järgi ning teda karistati 3-kuulise arestiga.

Kriminaalkolleegium nõustus maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsiga, kuid leidis, et nimetatud

analüüsi põhjal on kohus tulnud järeldustele, mis ei vasta faktilistele asjaoludele. Kuivõrd kriminaalasjas ei

ole leidnud usaldusväärselt tõendamist asjaolu, et A. P., tõkestades korrarikkumist, oleks end esitlenud

politseitöötajana, siis tuleb teda vaadelda isikuna, kes osales õigusvastase teo tõkestamisel.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 1996.a. otsuse peale esitas kassatsioonprotesti

kannatanu A. P.

A. P. ei nõustu kuriteo kvalifikatsiooniga KrK § 184 lg 2 järgi ning mõistetud karistusega, pidades seda liiga

leebeks. Kassaator leiab, et eeluurimise käigus on leidnud aset mitmed uurijapoolsed KrMK sätete

rikkumised.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära kannatanu, kes palus

oma kassatsioonkaebuse rahuldada ning prokuröri, kes palus kassatsioonkaebuse osaliselt rahuldada,

tühistada Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 1996.a. otsus karistuse leebuse motiivil ning saata

kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus,

l e i d i s :

Tartu Ringkonnakohus on vastavuses KrMK § 50 sätetele kõik kriminaalasjas tähtsust omavad asjaolud

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt läbi vaadanud. Kohus on tõendeid kriminaalmenetluse nõuete kohaselt

analüüsinud ning tulnud põhjendatult järeldusele, et kriminaalasja arutamisel ei ole suudetud kõrvaldada

kahtlust selles, kas T. S. teadis kannatanut rünnates, et tegemist oli politseitöötajaga. Ringkonnakohus on

süütuse presumptsiooni põhimõtet järgides õigesti tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused kohtualuse kasuks

ning sellest lähtuvalt andnud T. S. käitumisele õige kriminaalõigusliku kvalifikatsiooni.

Samal ajal on ringkonnakohus ebaõigesti käsitanud AKKS §-s 29 lg 5 sätestatut ning nõustudes Viljandi

Maakohtu poolt mõistetud karistusega, jätnud karistuse mõistmise oma kohtuotsuses motiveerimata.

Viljandi Maakohus mõistis T. S.-i süüdi kolmanda astme kuriteo toimepanemises, mille sanktsioonis ei ole

vabadusekaotuslikku karistust ette nähtud, ringkonnakohus aga leidis, et kuritegu tuleb kvalifitseerida KrK

§ 184 lg 2 järgi, s.o. teise astme kuriteona, mille raskus on oluliselt suurem. Sellise lahendi korral pidi

ringkonnakohus juhinduma KrK § 36 sätetest ning mõistma karistuse Kriminaalkoodeksi eriosa selle

paragrahvi piires, mis näeb ette vastutuse toimepandud kuriteo eest, arvestades toimepandud kuriteo raskust

ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Ülaltoodust nähtub, et T. S.-

le karistuse mõistmisel ei ole ringkonnakohus arvestanud toimepandud kuriteo raskust ja laadi, aga samuti

asjaolu, et T. S.-i

näol on tegemist isikuga, kes pani tahtliku kuriteo toime katseajal. Seega ei ole küsimust - milline karistus

tuleb kohtualusele mõista - sisuliselt otsustatud,vaid on piirdutud viitega Viljandi Maakohtu otsuses

sisalduvatele motiividele, mis aga eeltoodud põhjustel ei ole asjaomased.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 4 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 1996.a. otsus T. S.-le mõistetud

karistuse osas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kassatsioonkautsjon kassaatorile tagastada.

Kohtuotsus on lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Lea Kalm, Herbert Lindmäe