3-2-1-60-96 · Riigikohus

3-2-1-60-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 30. aprillil 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja

esindaja vandeadvokaat L. Glikmani osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 22. aprillil 1996. a.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 29. jaanuari 1996. a. otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis AS-i Tallinna

Äripank vastu regressi korras 21 045 krooni saamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et 1. veebruaril 1995. a. toimus Tallinnas

liiklusõnnetus, milles sai kannatada K. Rääkile kuuluv sõiduauto BMW-520. Liiklusõnnetuse

põhjustas V. Kuzin, kes juhtis kostjale kuuluvat sõiduautot BMW-524, mille kostja omandas 30.

detsembril 1994. a. A. Paskovilt. Viimane oli ASA Kindlustusega sõlminud vaidlusaluse sõiduauto

kohta kohustusliku liikluskindlustuse lepingu kehtivusega 9. detsembrist 1994. a. kuni 8. märtsini

1995. a.

10. juulil 1995. a. esitas Liikluskindlustuse Fond Tallinna Linnakohtusse hagi Tallinna Äripanga

vastu 21 045 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt maksis hageja 21. veebruaril 1995. a. K.

Rääkile seoses liiklusõnnetusega liikluskindlustuse hüvitist 18 300 krooni, kuna õnnetuse põhjustas

sõiduk, mille tsiviilvastutus oli kindlustamata. Hageja palus hagi rahuldada TsK § 448 lg. 1, 458 ja

460 lg. 1 alusel, mõistes lisaks liikluskahjule kostjalt välja ka käsitluskulud 2 745 krooni.

10. oktoobri 1995. a. otsusega rahuldas Tallinna Linnakohus hagi liikluskindlustuse seaduse (LKS) §-

de 1 ja 6 ning TsK §-de 448 lg. 1, 458 ja § 460 lg. 1 alusel, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 18

300 krooni liikluskahju, 2 745 krooni käsitluskulusid ja 1 041 krooni 80 senti riigilõivu. Otsuse

kohaselt ei lõpetatud varemsõlmitud liikluskindlustuse lepingu kehtivust sõiduki omandamisel kostja

poolt, ka uut kindlustuslepingut kostja ei sõlminud. Liikluskindlustuse seaduse kohaselt

kindlustatakse liikluskindlustuslepinguga füüsilise või juriidilise isiku tsiviilvastutus

liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Seega ei ole määrav, kas kindlustatud on sõiduk, vaid

see, kas sõiduki omaniku või seadusliku valdaja tsiviilvastutus on kindlustatud. Vaidlusaluse

liiklusõnnetuse toimumise ajal ei olnud kostja tsiviilvastutus liikluskahju hüvitamiseks kindlustatud,

sellega rikuti LKS § 2 lg. 1. Kuna hageja on K. Rääkile kahju hüvitanud, tuleb see kostjalt hageja

kasuks välja mõista.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. jaanuari 1996. a. otsusega linnakohtu otsuse ning jättis hagi

rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et linnakohus on otsust tehes juhindunud TsK §-des 448, 458

ja 460 sisalduvatest üldpõhimõtetest, liikluskahju hüvitamist regressi korras reguleerib aga LKS § 29,

mis kehtestab erandi üldsättest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse üld- ja

erisätte olemasolu korral erisätet. LKS §-s 29 piiratakse kindlustusandja regressiõigust, sätestades, et

kindlustusseltsil ja liikluskindlustuse fondil on õigus esitada regressinõudeid üksnes sõiduki juhi

vastu ja sedagi juhul, kui nimetatu on tekitanud liikluskahju tahtlikult või juhtides sõidukit alkoholi-

või narkootikumijoobes või olles muu tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria

sõiduki juhtimise õigust. Vaidlusalusel juhul ei juhtinud autot kostja, seega ei ole ühtki alust

regresshagi rahuldamiseks. LKS §-st 6 tuleneb, et kindlustusvõtjaks on sõiduki omanik või seaduslik

valdaja olenemata sellest, kas sõiduk on kindlustatud või mitte. Kindlustuse puudumise tagajärjena

on seaduses üksnes sätestatud, et sel juhul tuleb kindlustusvõtjal olenevalt liikluskahju tekitamisest

tasuda kolme- või kuuekordne kindlustushüvis (LKS § 9).

Kassatsioonkaebuses palub Liikluskindlustuse Fond tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

Kaebuse kohaselt sätestab LKS § 29 "Kindlustusandja regressinõude piiramine", 1. lõige

kidlustusvõtja kaitse regressinõude vastu üldistel alustel: "kindlustusseltsil ega Liikluskindlustuse

Fondil ei ole õigust esitada regressinõudeid käesoleva seaduse alusel kindlustatud kindlustusvõtja

vastu", seega isiku vastu, kes on lepingulistes suhetes kindlustusandjaga. Sellest üldnormist teeb 4

erandit sama paragrahvi 2. lõige, mille kohaselt võib regressinõude esitada kindlustusvõtja vastu, kes

on süüdi liikluskahju tekitamises ja kes on end kindlustanud vastavalt liikluskindlustuse seadusele,

täites sellega sama seaduse § 2 lg. 1 sätteid. Liikluskindlustuse seaduses ei nähta ette mingeid

piirangud kindlustamata vastutuse korral tekitatud ja väljamakstud liikluskahju regressikorras

sissenõudmisele, mida reguleerib üldnorm. Liikluskindlustuse seadus lahendab sõiduki omanike

(valdajate) kindlustamise ja kahjude hüvitamise korra, võttes aluseks kindlustatud vastutuse.

Arvestades seda ei tooda esile eraldi regressiõigust kindlustamata liiklusvahendi omaniku (valdaja)

suhtes, mis on tsiviilõiguslikult reguleeritud. Liikluskindlustuse seaduse §-i 6, mis sätestab, et

kindlustusvõtjaks on sõiduki omanik või seaduslik valdaja, selgitab rahandusministri 19. detsembri

1994. a. määrusega nr. 221 kinnitatud "Liikluskindlustuse üldtingimuste" § 6. Selle kohaselt on

kindlustusvõtja isik, kes kindlustusandjaga on sõlminud lepingu ja kellel lasub kindlustusmaksete

tasumise kohustus. Lepingu sõiduki kohta võib sõlmida nii sõiduki omanik kui heauskne valdaja.

Kindlustusmaksete arvutamisel kasutatakse sõiduki omaniku andmeid. Kui kindlustusvõtja on

sõiduki valdaja, siis kantakse poliisile ka omaniku andmed. Arvestades eelnevat on vajalik teha vahet

kindlustusvõtja ja sõiduki omaniku vahel, sest sõiduki omanik muutub kindlustusvõtjaks

kindlustusandjaga lepingu sõlmimisega. Rahandusministri 19. detsembri 1994. a. määruse punkt 12

kohaselt nõutakse kostjalt sisse ka käsitluskulud 15 % suuruses summas väljamakstud hüvitisest.

Peale eelöeldu on apellatsioonikohus ebaõigesti kohaldanud TsKS § 324 sätteid, määrates

edasikaebamise tähtajaks 10 päeva alates otsuse ärakirja kättesaamise päevale järgnevast päevast.

Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tallinna Äripank, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ei ole

alust. Vastustaja väidetel lõpevad kindlustusvõtja varalised kohustused kindlustusandja ees

momendil, mil kindlustusvõtja on tasunud kõik kindlustusmaksed kindlustusandjale vastava

kindlustusperioodi eest. Vaidlusalusel juhul oli sõiduki endine omanik tasunud kõik

kindlustusmaksed enne sõiduki müüki ning seega läks uuele omanikule üle ka selle sõidukiga seotud

kõrvalnõue kindlustuse näol, kuna seadusest ei tulene ühtegi alust, mis näeks ette antud vaidlusaluse

kindlustuslepingu lõppemise.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub muutmisele TsKS § 347 p. 2 alusel

protsessiõigusnormi väära kohaldamise tõttu.

4. juunil 1992. a. vastu võetud Liikluskindlustuse seadus kehtis kuni 1995. a. 30. juunini. Riigikogus

27. aprillil 1995. a. vastu võetud Liikluskindlustuse seadus jõustus 1. juulil 1995. a. Uuele

liikluskindlustuse seadusele ei antud tagasiulatuvat jõudu nendele õigussuhetele, mis kohustusliku

liikluskindlustuse vallas tekkisid enne 1. juulit 1995. a. Seega on kohtud õigesti lahendanud vaidluse

kuni 30. juunini 1995. a. kehtinud seaduse (LKS) alusel. Õige on kassaatori seisukoht, et LKS § 29,

mille lõike 1 kohaselt kindlustusseltsil ja Liikluskindlustuse Fondil ei olnud regressiõigust sama

seaduse alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu, reguleeris regressiõigust kindlustatud

sõiduki kindlustusvõtja vastu. Osundatud paragrahvi lõige 2 sätestas erandid, millal kindlustusseltsil

või Liikluskindlustuse Fondil oli regressiõigus kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. Eeltoodust

tuleneb, et LKS § 29 ei reguleeri regressiõigust kindlustamata sõiduki kindlustusvõtja vastu. Viimasel

juhul reguleerib regressiõigust TsK § 460. Kumba normi kohaldada, oleneb sellest, kas liikluskahju

põhjustanud sõiduauto BMW-524 oli kindlustatud ja kui oli, kas siis kostja poolt sõiduki

omandamisega 30. detsembril 1994. a. lõppes või lõpetati varasem kindlustus või mitte.

Ringkonnakohtu otsuses on tuvastatud, et sõiduk oli enne kostja poolt selle omandamist kindlustatud

kehtivusega 9. detsembrist 1994. a. kuni 8. märtsini 1995. a. LKS § 2 lg. 1 kohaselt oli

kindlustusobjektiks sõiduk. LKS-s reguleeris kindlustuse kehtivust sõiduki võõrandamisel II peatüki

"Kindlustuse andmine ja kehtivus" paragrahv 8 lg. 3. Selle kohaselt sõiduki võõrandamisel rohkem

kui üks kuu enne kindlustusperioodi lõppu lõpetab kindlustusandja kindlustusvõtja taotlusel

kindlustuse kehtivuse ja tagastab kindlustusvõtjale vastava osa kindlustusmaksest. Eeltoodu ei

reguleerinud mitte ainult kindlustusmakse tagastamist, vaid eelkõige kehtiva kindlustuse lõpetamist

sõiduki võõrandamisel. Rohkem kindlustuse lõpetamise või lõppemise aluseid kindlustatud sõiduki

võõrandamisel LKS ei sätestanud. Linnakohtu otsuses on tuvastatud, et sõiduauto BMW

võõrandamisel kindlustuse kehtivust ei lõpetatud. Kehtivat kohustusliku liikluskindlustuslepingut

sõiduki võõrandamisel ei lõpetatud, ei lõppenud see ka seaduse alusel. Seega oli kostja tsiviilvastutus

liikluskahju tekitamise ajal kindlustatud 9. detsembril 1994. a. sõlmitud kindlustuslepingu järgi.

Nõnda jäi kindlustus kehtima ja Tallinna Äripanga kui omanikust kindlustusvõtja sõiduauto BMW-

524 oli liiklusõnnetuse ajal kindlustatud. Eeltoodust tuleneb, et kostja vastutust hageja ees regressi

korras reguleerib LKS § 29, mida ringkonnakohus on õigesti kohaldanud.

Asjassepuutuvad ei ole poolte viited rahandusministri 19. detsembri 1994. a. määrusega nr. 221

kinnitatud Liikluskindlustuse üldtingimustele. Rahandusminstri 19. detsembri 1994. a. määruse nr.

221 "Liikluskindlustuse üldtingimuste ja maksemäärade kohta" p. 14 kohaselt liikluskindlustuse

lepingud, mille kehtivuse algus on kuni 31. detsembrini 1994. a., kehtivad kindlustusperioodi alguse

päeval kehtinud üldtingimustel ja maksemääradega kuni kindlustusperioodi lõpuni. Liikluskahju

põhjustanud sõiduauto kohustusliku liikluskindlustuse leping oli sõlmitud kehtivusega alates 8.

detsembrist 1994. a. Liikluskindlustuse seadus ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 4. juuni 1992. a. otsus

ei delegeerinud Vabariigi Valitsusele ega rahandusministrile liikluskindlustuse lepingu lõppemise

aluste kehtestamist. Seega ei ole kohaldatavad praeguseks kehtivuse kaotanud rahandusministri 30.

aprilli 1993. a. määrusega nr. 63 kinnitatud "Liikluskindlustuse üldtingimustes" ettenähtud täiendavad

kohustusliku liikluskindlustuse lepingu lõppemise alused.

Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus, lahendades asja kirjalikus menetluses TsKS § 298 p.2

alusel, on valesti määranud kassatsioonkaebuse esitamise tähtajaks 10 päeva. TsKS § 324 lg. 1

kehtestab kassatsiooni korras edasikaebamise üldiseks tähtajaks 30 päeva ja lõige 2 kehtestab

lühendatud 10 päevase edasikaebamise tähtaja ainult TsKS § 292 korras tehtud kohtuotsusele.

Kuna TsKS § 336 lg. 1 alusel vaatab Riigikohus asja läbi kassatsioonkaebuse alusel, siis jääb

tähelepanuta kassaatori esindaja kohtuistungil esitatud taotlus TsKS § 298 p. 2 osas.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 4, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. jaanuari 1996. a. otsus muuta osas, millega

edasikaebamise tähtajaks määrati 10 päeva ja lugeda õigeks edasikaebamise ajaks 30 päeva

alates otsuse ärakirja kättesaamise päevale järgnevast päevast. Muus osas jätta kohtuotsus

muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Liikluskindlustuse Fondile 6. veebruaril 1996. a. tasutud kautsjon 210 (kakssada

kümme) krooni 45 senti.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa