3-2-1-56-96 · Riigikohus

3-2-1-56-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 17. aprillil 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja E.

Hussu ja tema esindaja advokaat N. Saare, kostja S. Hussu ja tema esindaja advokaat J. Alandi

osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 8. aprillil 1996. a.

Eino Hussu esindaja advokaat Nigul Saare kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviil-kolleegiumi 18. detsembri 1995. a. otsuse Eino Hussu hagis Silvi Hussu vastu eluruumist

väljatõstmiseks ja Silvi Hussu vastuhagis eluruumi sissepääsu võimaldamiseks.

Eino ja Silvi Hussu kasutavad üürilepingu alusel 2-toalist korterit Kasemäe 5-12 Jüri alevis Rae

vallas Harjumaal. Üürileping on sõlmitud 1. veebruaril 1988. a. Eesti Kolhoosiehituse Ehitus- ja

Montaazivalitsuse ning Eino Hussu vahel. 1992. a. asusid Eino ja Silvi Hussu elama ja tööle Soome

Vabariiki. Nende abielu lahutati Soomes 1994. a. ja Soome Vabariik on mõlemal võimaldanud elada

ja töötada Soomes käesoleva ajani.

Esitatud hagis palus Eino Hussu tunnistada Silvi Hussu eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks ja ta

korterist välja tõsta ES § 53 alusel, kuna Silvi Hussu on eluruumist ära olnud alates 1993. a. maikuust

ning alatiselt elama asunud Soome Vabariiki.

Vastuhagis palus Silvi Hussu kohustada ES § 36 lg 1 ja 2 alusel Eino Hussut mitte tegema takistusi

korterisse sissepääsemiseks.

Harju Maakohtu 12.oktoobri 1995. a otsusega tunnistati Silvi Hussu korteri Kasemäe 5-12

kasutamise õiguse kaotanuks ning otsustati ta sealt välja tõsta teist eluruumi vastu andmata.

Vastuhagi jäeti rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 1995. a. otsusega maakohtu otsus tühistati ja tehti asjas uus

otsus, millega Eino Hussu hagi jäeti rahuldamata ja Silvi Hussu vastuhagi rahuldati. Kohtuotsuse

motiivide kohaselt ei näe ES § 53 ette eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tunnistamist, vaid

üürilepingu ennetähtaegset lõpetamist üürniku algatusel ning kohtul puudus alus nimetatud sätte

alusel tunnistada, et Silvi Hussu on õiguse kaotanud vaidlusaluse eluruumi kasutamiseks. Maakohus

asus ebaõigesti seisukohale, et Silvi Hussu lahkus korterist alatiseks ning asus elama Soome

Vabariiki. Asjast nähtub, et Silvi Hussu on küll korterist ära olnud, on töötanud nagu Eino Hussugi

Soomes ja elanud sealses turvakodus, kuid millegagi ei ole tõendatud, et ta oleks soovinud korterist

alatiseks lahkuda. Ta on soovinud ja soovib korterit edasi kasutada, korteris on osa tema varast ning

ta on ka osa võtnud üüri tasumisest. Seega puudub alus tema väljatõstmiseks vaidlusalusest

eluruumist. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et Eino Hussu poolt ukseluku vahetamine ei ole

takistuse tegemine korterisse pääsemiseks. Kuna Silvi Hussule ei ole uut korterivõtit antud, siis ta ka

korterisse ei pääse ning tema vastuhagi on põhjendatud.

Kohtuniku eriarvamuse kohaselt on ekslik apellatsioonikohtu seisukoht, et teise elukohta lahkunud

üürniku perekonnaliiget või endist perekonnaliiget ei saa tunnistada ES § 53 alusel senisele

eluruumile õiguse kaotanuks. ES § 53 viimase lause tekst sellise võimaluse annab ning selline on

olnud ka kohtupraktika.

Kassatsioonkaebuses palus hageja esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada materiaalõigusnormi

väära tõlgendamise ja protsessiõigusnormi rikkumise tõttu, sest kohtuotsuse põhjendav osa ei vasta

TsKS § 232 lg 4 nõuetele.

Eino Hussu poolt esitatud hagi sisuks oli üürilepingu ennetähtaegne lõpetamine Silvi Hussuga alates

tema lahkumise päevast. Sellise nõude rahuldamise korral on lõppenud lepingust tulenevad Silvi

Hussu õigused ja kohustused (ES § 36). Lepingust tulenevate õiguste lõppemisel kaotab lepingupool

ka eluruumi kasutamise õiguse (ES § 38 lg 3). Lõpetades üürilepingu lõpevad ka poolte õigused ja

kohustused ning selliselt saab tõlgendada ka ES § 53 viimast lauset. Apellatsioonikohus on tulnud

järeldusele, et Silvi Hussu lahkus korterist ajutiselt. Elamuseadus ei reguleeri mõisteid "ajutine" ja

"alatine". Seetõttu tuleb lähtuda TsÜS §-st 21, mille kohaselt isiku elukoht on koht, kus ta alatiselt või

peamiselt elab. Silvi Hussu elukoht on seal, kuhu ta Kasemäe 5-12 korterist lahkus, s.o. Soome

Vabariigis alates 1993. a. maikuust. Väidetav soov tagasi tulla Eestisse ei ole aluseks järeldusele, et

lahkumine eluruumist ei olnud alatine. Silvi Hussu elab ja töötab Soomes senini. Kohtuotsusest ei

nähtu, millistele tõenditele rajaneb kohtu järeldus, et vastuhagi on põhjendatud. Eino Hussu

elukohaks on vaidlusalune korter ja ukseluku vahetamisega kaitses ta seaduslikult oma vara.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Silvi Hussu, et apellatsioonikohtu otsus on õige.

Eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tunnistamine toimub ES § 38 alusel. Kuivõrd maakohtus ei

leidnud tõendamist üürilepingu tingimuste ja tähtaegade rikkumine Silvi Hussu poolt, mis annaksid

alust tunnistada ta kohtu korras eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks, siis on apellatsioonikohus

õigesti leidnud, et maakohtu otsus oli ebaõige. ES § 53 ei näe ette eluruumi kasutamise õiguse

kaotanuks tunnistamist. Silvi Hussu on soovinud elada Kasemäe 5-12 korteris ning täitnud

üürilepingust tulenevad kohustused üürileandja EKE Ehitus- ja Montaazivalitsuse ees. Silvi Hussu

viibimine Soomes on ajutine ning seotud tema ravi ja tööga. Küll aga elab Eino Hussu ise pidevalt

Soomes. Peale abielulahutust on Heino Hussu teinud Silvi Hussule pidevalt takistusi korterisse

pääsemiseks ja oma asjade kasutamiseks. Eino Hussu käitumine on käsitletav valduse rikkumisena

AÕS § 40 lg 3 mõttes. Eino Hussul ei ole seaduslikku alust keelduda Silvi Hussule korterivõtme

andmisest.

Kolleegiumi istungil palusid hageja ja tema esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada, kostja ja

tema esindaja aga jätta kohtuotsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust.

ES § 5 kohaselt ei tohi mitte kedagi eluruumist välja tõsta või piirata tema poolt eluruumi kasutamise

õigust teisiti kui elamuseaduses sätestatud alustel ja korras. Sellest tulenevalt saab eluruumist

väljatõstmise materiaalõiguslikuks aluseks olla seadus, mis näeb väljatõstmise ette.

ES § 53 sätestab üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise üürniku algatusel, mille kohaselt on üürnikul

temaga koos elavate perekonnaliikmete kirjalikul nõusolekul õigus igal ajal eluruumi üürileping

lõpetada, teatades sellest üürile andjale vähemalt kolm kuud ette. Üürniku ja temaga koos elavate

perekonnaliikmete lahkumise korral alatiseks elama teise kohta loetakse eluruumi üürileping

lõppenuks alates lahkumise päevast.

Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et ES § 53 ei näe ette üürniku või temaga

võrdsustatud isikute väljatõstmist eluruumist. Ka ei saa ES § 53 kahte lauset käsitleda teineteisest

lahus ega mõtte vastaselt, mida sisaldab endas paragrahvi pealkiri - üürilepingu ennetähtaegne

lõpetamine üürniku algatusel. Selle seaduse järgi saab üürilepingut lõpetada üürnik (või temaga

võrdsustatud isik) ise teatades selles üürileandjale vähemalt kolm kuud ette ja lahkumise korral

eluruumist loetakse üürileping lõppenuks alates lahkumise päevast. See seadus ei sisalda endas sundi

eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tunnistamiseks ega eluruumist väljatõstmiseks. Üürilepingu

ennetähtaegne lõpetamine saab ES § 53 alusel olla vaid üürniku (või temaga võrdsustatud isiku) vaba

tahe. Samuti ei tulene ES § 53 mõttest, et kohus võiks ühe üürniku taotlusel tunnistada üürilepingu

ennetähtaegselt lõpetatuks teise üürniku suhtes.

Kohtud on tuvastanud, et Silvi Hussu soovib elada Kasemäe 5-12 korteris, ta on täitnud üürilepingust

tulenevad kohustused üürileandja EKE Ehitus- ja Montaazivalitsuse ees. Viibimine Soomes on olnud

ajutine ning seotud töö ja raviga. Kohtud ei ole tuvastanud, et Silvi Hussu elaks alatiselt Soomes.

Apellatsioonikohus rahuldas põhjendatult vastuhagi, tuvastades, et peale abielulahutust on Heino

Hussu teinud Silvi Hussule pidevalt takistusi korterisse pääsemiseks ja oma asjade kasutamiseks.

Kolleegium leidis, et Eino Hussu käitumine on käsitletav valduse rikkumisena AÕS § 40 lg 3 mõttes,

kuna ES § 36 järgi on üürniku perekonnaliikmetel (ka endistel) üürnikuga samasugused õigused, siis

ei ole hagejal mistahes ettekäändel õigus teha kostjale takistusi korterisse pääsemiseks ega keelduda

kostjale korterivõtme andmisest.

Kassaatori viide TsÜS §-le 21 ei ole asjakohane, kuna eluruumidega seotud vaidlused lahendatakse

elamuseaduse sätete järgi.

Kolleegium leidis, et Eino Hussu esitatud hagi ei ole kooskõlas heade kommetega. Pooled kasutavad

võimalusi Soomes elamiseks ja töötamiseks, kuid Eino Hussu arvates on Silvi Hussu Eestis eluruumi

kasutamise õiguse kaotanud, tema ise aga mitte.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 1995. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

Eesistuja J.Luik

Liikmed L.Laarmaa, T.Vernik