3-1-1-42-96 · Riigikohus

3-1-1-42-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. aprillil 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

P. M. K., J. K. P. ja J. R. J. süüdistuses KrK § 143 lg 3 p 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee, süüdimõistetu J. K. P.-i

kaitsja vandeadvokaat Siiri Schneider ja J. R. J. kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi.

Tallinna Linnakohtu 15. detsembri 1995. a otsusega mõisteti P. M. K. ja J. R. J. süüdi KrK § 143 lg 3 p 1

järgi ja mõlemat karistati 4-aastase vabadusekaotusega tingimisi KrK § 47 alusel 3-aastase katseajaga.

Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi J. K. P.. KrK §-de 143 lg 3 p 1 ja 15 lg 2 järgi ning karistati 3 aasta ja 6

kuu vabadusekaotusega tingimisi KrK § 47 alusel 3-aastase katseajaga. Kõigilt süüdimõistetutelt mõisteti

välja solidaarselt 3 352 182 krooni H. kasuks.

Kohtualused mõisteti süüdi selles, et nad moodustasid koos kohtuliku uurimise käigus tuvastamata isikutega

1995.a kevadel kuritegeliku grupi võltsitud maksekorralduste abil H.-st 6 005 167 krooni väljapetmiseks.

Selleks avas J. K. P. 12. mail 1995.a talle kuulunud AS T. nimel H.-s arve nr A., P. M. K. avas samal päeval

talle kuulunud AS K. nimel H.-s arve nr B. ja J. R. J. avas samal päeval talle kuulunud AS Ku. nimel H.-s

arve nr C.

30. juunil 1995.a kella 13.30 paiku kanti võltsitud maksekorralduste nr X alusel AS S. arvelt nr X eeltoodud

süüdimõistetutele kuuluvate aktsiaseltside arvetele üle 6 005 166,95 krooni. Need võltsitud

maksekorraldused tõi H. R. kontorisse Tallinnas, S. tn X kindlakstegemata isik, kes esines S. Õ.

finantsdirektori A. T.-na.

Samal päeval, s.o 30. juunil 1995.a kella 15 paiku võttis J. R. J. eelneva kokkuleppe alusel H. L. C tänava

kontorist AS K. nimel sularahas välja sinna võltsitud maksekorralduste alusel kantud 2 300 000 krooni.

Samal ajal võttis P. M. K. eelneva kokkuleppe alusel AS K. nimel H. Ke. kontorist X tn X välja sularahas

sinna võltsitud maksekorralduste alusel kantud 1 500 000 krooni.

J. K. P. pidi eelneva kokkuleppe kohaselt samal ajal välja võtma AS T. nimel H. L. kontorist sinna võltsitud

maksekorralduste alusel kantud 2 200 000 krooni, mis aga ei õnnestunud, kuna summa oli varem

broneerimata ja kassas sellist summat sularaha ei olnud.

Tallinna Linnakohtu 15. detsembri 1995.a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused P. M. K.-i kaitsja

vandeadvokaat Raivo Bergson, J. K. P.-i kaitsja S. Schneider ja apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri

abiprokurör Hinge Brand.

Kaitsjad taotlesid linnakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist kuriteokoosseisu

puudumise tõttu nende kaitsealuste tegudes.

Apellatsioonprotestis taotleti linnakohtu otsuse tühistamist ja J. K. P. süüditunnistamist KrK § 143 lg 3 p 1

järgi ning kõigi kolme süüdimõistetu karistamist reaalse vabadusekaotusliku karistusega.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. veebruari 1996.a otsusega tühistati linnakohtu otsus J. K.

P. süüditunnistamises ja karistamises KrK §-de 143 lg 3 p 1 ja 15 lg 2 järgi ning P. M. K.-le mõistetud

karistuse osas.

J. K. P. tunnistati süüdi KrK § 143 lg 3 p 1 järgi ja karistati 4-aastase vabadusekaotusega poolkinnises

vanglas. P. M. K. karistati 4-aastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas.

J. R. J. suhtes jäeti karistus muutmata ja ta vabastati kohtusaalis vahi alt. Seega prokuröri apellatsioonprotest

rahuldati osliselt ja kaitsjate apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata. Kriminaalasja arutanud

kohtukolleegiumi koosseisust jäi üks kohtunik eriarvamusele, leides, et ka J. R. J. tulnuks karistada reaalse

vabadusekaotusega.

Ringkonnakohtu otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebused J. K. P. ja tema kaitsja S. Schneider ning P.

M. K. ja tema kaitsja R. Bergson. Kassatsioonprotesti on esitanud Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber.

J. K. P. ja P. M. K. vaidlustavad ringkonnakohtu otsust neile mõistetud karistuste osas ja leiavad, et

linnakohus on õigesti rakendanud KrK § 47 sätteid, s.o vabadusekaotuse tingimuslikku mittekohaldamist.

J. K. P. ja P. M. K. kaitsjad taotlevad jätkuvalt oma kaitsealuste õigeksmõistmist nende tegudes kuriteo

koosseisu puudumise tõttu ja kohtuotuse tühistamist tsiviilhagi osas. Kaitsjad leiavad, et J. K. P. ja P. M. K.

süü kelmuse toimepanemises ei ole tõendatud, süüdimõistev kohtuotsus ei või rajaneda oletustele ning kõik

kahtlused tuleb tõlgendada kohtualuste kasuks.

Veel väidetakse kassatsioonkaebustes, et ringkonnakohus on J. K. P. suhtes rikkunud AKKS § 20 lg 1 sätteid

ja väljunud apellatsioonprotesti piiridest, sest seal ei taotletud pikema vabadusekaotuse mõistmist kui seda

tegi linnakohus. Väidetavalt rikkus ringkonnakohus veel AKKS § 9 sätteid sellega, et võttis süüdimõistetutelt

võimaluse esitada apellatsioonprotesti peale kirjalikke vastuväiteid. Ringkonnakohus oleks pidanud J. K. P.

vabastama vahi alt esimesel võimalusel juba enne kohtuistungit, sest linnakohus ei vabastanud

ebaseaduslikult teda kohtusaalist 15. detsembril 1995. a Veel olevat rikutud AKKS § 29 lg 4 sätteid sellega,

et otsuses puuduvad motiivid, millega kohus lükkas tagasi kohtualuste ütlused selle kohta, et nad ei teadnud ,

et raha tuleb nende aktsiaseltside arvetele pettuse teel.

Kasstasioonprotestis taotletakse nii linnakohtu, kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist J. R. J.-le KrK § 47

sätete kohaldamise osas. Protesti kohaselt on Ringkonnakohus jätnud põhjendamatult kõrvale asjaolud,

millega J. R. J. karistamisel tulnuks arvestada ja mida kohus arvestas kaaskohtualustele karistuste mõistmisel

ning tõstnud esile asjaolud, mis sisuliselt puuduvad.

Süüdimõistetu J. K. P. kaitsja toetas esitatud kassatsioonkaebust ja taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist.

Süüdimõistetu J. R. J. kaitsja taotles kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist ning Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsuse muutmata jätmist.

Prokurör taotles kassatsioonprotesti rahuldamist ja kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega,

l e i d i s:

Tallinna Linnakohus ja Tallinna Ringkonnakohus on igakülgselt põhistanud P. M. K., J. K. P. ja J. R. J.

süüditunnistamist suure varalise kahju põhjustanud kelmuse toimepanemises ja andnud sellele kuriteole õige

juriidilise hinnangu. Siinjuures kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et J. K. P. poolt

toimepandu tuleb kvalifitseerida lõpuleviidud kelmusena, mitte kuriteokatsena. Kassatsioonkaebustes ei ole

esitatud uusi argumente, mida ei oleks kohtutes motiveeritult kummutatud. Kassatsioonkaebused kuriteo

tõendatuse osas ei kuulu rahuldamisele.

Riigikohus ei nõustu KrK § 47 sätete kohaldamisega J. R. J. suhtes, sest karistusest vabastamine on

põhjendamatu ega ole kooskõlas karistuse mõiste, eesmärkide ja karistuse mõistmise üldaluste ja kuriteost

osavõtu astmega..

KrK § 20 kohaselt on karistus sunnivahend, mida kohaldatakse kuriteo toimepanemises süüdimõistetu suhtes

kohtuotsuse alusel ja mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises ning on ühtlasi

mõjutusvahendiks nii temale, kui ka teistele isikutele, hoidumaks niisuguste tegude toimepanemisest

edaspidi.

KrK 5. peatükk, kuhu kuulub § 47, käsitleb karistusest vabastamist ja selle kohaldamine on üldjuhul

võimalik vähese raskusastmega kuritegude eest karistuse mõistmisel ning arvestades seejuures süüdlase

isikut. Seda seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma varasemates otsustes korduvalt väljendanud.

KrK § 143 lg. 3 p 1 sanktsioon näeb ette üksnes vabadusekaotuse kolmest kuni kaheksa aastani, mistõttu see

kuritegu vastavalt KrK §-le 72 lg 3 kuulub teise astme kuritegude hulka.

Käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist vähese raskusastmega kuriteoga ka seetõttu, et pettuse teel saadu

väärtus ületab enam kui 84 kordselt summa, millest piisanuks kuriteo kvalifitseerimiseks KrK § 143 lg 3 p 1

järgi. Sealjuures on pangale tagastatud vaid tühine summa.

Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, oli kuritegeliku grupi liikmete tegevus omavahel täpselt planeeritud

ja ajastatud. J. R. J. osa selle kuriteo ettevalmistamisel ja läbiviimisel ei erinenud millegi poolest

kaaskohtualuste omast ja ei olnud väiksema raskusastmega kui teiste poolt toimepandu.

Teistele kohtualustele karistuse mõistmisel on ringkonnakohus arvestanud ka asjaoluga, et H.-le tekitatud

suur varaline kahju on hüvitamata, kuid J. R. J. puhul on jäetud see tähelepanuta.

Vabadusekaotuse tingimusliku mittekohaldamise mõte seisneb selles, et süüdimõistetu suhtes ei pöörata

mõistetud vabadusekaotust täitmisele, kui ta ei pane katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

temale kohtu poolt pandud kohustusi. Järelikult eeldab selline karistusest vabastamine riigipoolset kontrolli

süüdimõistetu edaspidise käitumise ja tegevuse üle. Vabastades karistusest mõne teise riigi kodaniku, kes ei

ela Eesti Vabariigi territooriumil ega allu kriminaalkoodeksi toimele, jätab kohus selle isiku sisuliselt

karistamata, sest mõistetud karistust ei saa täitmisele pöörata ega liita karistusele, mis mõisteti uue kuriteo

toimepanemise eest.

Nõustuda ei saa kassatsioonkaebustes toodud väitega, et ringkonnakohus on J. K. P.-le karistuse mõistmisel

väljunud apellatsioonprotesti piiridest.

Ringkonnakohus vaatas kriminaalasja läbi lisaks apellatsioonkaebustele ka prokuröri apellatsioonprotesti

alusel, milles totleti linnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise (vale

kvalifikatsioon) ja kohtu poolt mõistetud karistuste mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetute

isikutele. AKKS § 32 lg 3 p 1 sätete kohaselt oli ringkonnakohtul õigus tunnistada kohtualune süüdi

raskemas kuriteos (lõpuleviidud kuriteos), kui seda tegi esimese astme kohus ja mõista talle raskem karistus.

Ringkonnakohus on oma otsuses põhjendanud, miks linnakohtu poolt P. M. K.-le ja J. K. P.-le mõistetud

karistused ei vasta kuriteo raskusele, kohtualuste isikutele ega toimepandu laadile ning mõistnud neile uued

karistused KrK § 143 lg 3 p 1 sanktsioonis ettenähtud karistuse alammäära lähedale.

Õige ei ole J. K. P. kaitsja väide selle kohta, et ringkonnakohus võttis tema kaitsealuselt võimaluse esitada

apellatsioonprotesti kohta kirjalikke vastuväiteid. Asja materjalidest nähtub, et 30. jaanuaril 1996.a on kõik

kolm kohtualust saanud kätte prokuröri apellatsioonprotesti soomekeelse tõlke ja alles 5. veebruaril 1996.a

arutas ringkonnakohus prokuröri eriprotesti Tallinna Linnakohtu 2. jaanuari 1996.a määruse peale, millega

jäeti apellatsioonprotest käiguta. 5. veebruari 1996.a määrusega tühistas ringkonnakohus linnakohtu määruse

apellatsioonprotesti käiguta jätmise kohta. Seega oli kohtualustel võimalus esitada apellatsioonprotesti kohta

kirjalikke vastuväiteid, kuid nad ei kasutanud seda õigust. Nagu nähtub ringkonnakohtu 5. veebruari 1996.a

istungi protokollist, ei soovinud kohtualused ega nende kaitsjad täiendavat aega vastuväidete esitamiseks

apellatsioonprotestile ja nõustusid kriminaalasja arutamisega apellatsiooniastmes.

Juhindudes AKKS §-dest 63 p 2, 64 p 4 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 15. detsembri 1995.a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 6. veebruari 1996.a otsus J. R. J. süüdistusasjas karistuse mõistmise osas ja saata

kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. veebruari 1996.a otsus muutmata.

3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada, P. M. K.-i ja tema kaitsja ning J. K. P. ja tema kaitsja

kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 16. aprillil 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg