3-2-1-36-96 · Riigikohus

3-2-1-36-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 20. märtsil 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, kassaatori

L. Vetemäe ja tema esindaja vandeadvokaat J. Alandi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 11.

märtsil 1996. a.

Ljudmilla Vetemäe kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi

29. novembri 1995. a. otsuse AS-i Tarmeko hagis Ljudmilla Vetemäe vastu eluruumist

väljatõstmiseks.

Tartu Metsatööstuskoondise Tarmeko administratsiooni ja ametiühingukomitee 1. juuni 1988. a.

otsusega eraldati Raivo Vetemäele ühiselamus Tartus Sõbra 48 tuba nr 309. R. Vetemäe vallandati

töölt 27. märtsil 1992. a. TööK § 264 p. 2 alusel. R. Vetemäe lahkus ühiselamust 3. aprillil 1992. a.

Tema ja Ljudmilla Vetemäe abielulahutus registreeriti 23. aprillil 1992. a. L Vetemäe koos alaealise

lapsega elas nimetatud eluruumis edasi. Tartu Linnavalitsuse 2. juuli 1992. a. korraldusega nr. 342

tunnistati see eluruum tööandja eluruumiks.

14. mail 1992. a. Tartu Linnakohtule esitatud hagiavalduses palus AS Tarmeko (Tartu

Metsatööstuskoondis Tarmeko õigusjärglane) ENSV elamukoodeksi (EK) § 107 lg. 2 alusel välja

tõsta L. Vetemäe eluruumist Tartus Sõbra 48-309, kuna kostja ei ole kunagi olnud hagejaga

töösuhetes. 2. mai 1995. a. avalduses palus hageja seoses elamuseaduse kehtestamisega 1. juulist

1992. a., kostja eluruumist välja tõsta ES § 36 alusel kui isiku, kes kaotas õiguse sellele eluruumile R.

Vetemäe vallandamise tõttu.

Tartu Linnakohtu 28. septembri 1995. a. otsusega hagi rahuldati. Otsuse kohaselt on Tartus Sõbra 48-

309 asuv eluruum tunnistatud tööandja eluruumiks. ES § 58 kohaselt on tööandja eluruum määratud

isiku majutamiseks, kes on eluruumi omaniku või tiitlipärase valdajaga töö- või teenistussuhetes.

Poolte seletuste kohaselt ei ole kostja hagejaga kunagi töösuhetes olnud.

Tartu Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata ja L. Vetemäe apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt on linnakohus asja lahendamisel õigesti kohaldanud materiaalõiguse

normina elamuseaduse sätteid, sest 1992. a. 1. juulist jõustunud elamuseaduse § 5 kohaselt ei tohi

kedagi eluruumist välja tõsta või piirata tema poolt eluruumi kasutamise õigusi teisti kui

elamuseaduse alusel ja korras. Apellant ei kuulu elamuseaduse §-s 60 lg. 4 loetletud isikute hulka,

keda ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata.

Kassatsioonkaebuses palub L. Vetemäe ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et vastuolus ES §-ga 58 rahuldas linnavalitsus

hageja taotluse vaidlusaluse eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamise kohta, kuna selles eluruumis

ei elanud isikuid, kes olnuks eluruumi omanikuga töö- või teenistussuhetes. Kohtud on ületanud

haginõude piire, rakendades hageja poolt viidatud ES § 36 asemel ES § 60 sätteid, kusjuures jätnud

tähelepanuta, et elamuseadus ei kuulu kohaldamisele tagasiulatuvalt.

Vastustaja AS Tarmeko peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks ning palub jätta ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS § 347 lg. 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu. ES § 5 kohaselt ei tohi mitte kedagi eluruumist välja tõsta või piirata

tema poolt eluruumi kasutamise õigust teisiti kui käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras.

Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et otsuse tegemisel pidi linnakohus juhinduma alates 1. juulist

1992. a. kehtivast elamuseadusest. Väär on aga apellatsioonikohtu järeldus, et kostja eluruumist

väljatõstmise materiaalõiguslikuks aluseks on ES § 60. Tulenevalt ES §-st 68 võisid teenistuslikke

eluruume ja ühiselamuid omavad või kasutavad juriidilised isikud esitada hiljemalt 1992. aasta 1.

juuniks asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse organile ettepanekud nende tunnistamiseks tööandja

eluruumideks vastavalt käesoleva seaduse paragrahvile 58. Osundatud paragrahvi esimese lõike

tõlgendamisel on apellatsioonikohus asunud ekslikule seisukohale, et ES § 60 lg. 3 on kohaldatav ka

nende üürnike suhtes, kes üürileandjaga töö- või teenistussuhetes ei ole olnud, kuid kes elavad

tööandja eluruumiks tunnistatud eluruumis, kuna see eluruum on ES § 58 lg. 1 kohaselt määratud

isiku majutamiseks, kes on eluruumi omaniku või tiitlipärase valdajaga töö- või teenistussuhetes.

Riigikohtu tsiviilkolleegium leiab, et tööandja eluruumiks tunnistatud eluruumist ES § 60 lg. 3 alusel

üürniku ning temaga koos elavate isikute väljatõstmine eeldab tööandja eluruumi üürilepingu

lõpetamist või lõppemist. Ühiselamu toa nr. 309 tööandja eluruumiks tunnistamisel L. Vetemäe

hagejaga töösuhetes polnud, temaga tööandja eluruumi üürilepingut sõlmitud ei ole, mistõttu teda ei

saa ES § 60 kohaselt vaidlusalusest eluruumist välja tõsta.

Asjakohatu on kassaatori viide ES §-le 36 kui tööandja eluruumist väljatõstmise materiaalõiguslikule

alusele, kuna osundatud säte väljatõstmist ei reguleeri.

Kuna asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid või muuta neile apellatsioonikohtus antud

hinnangut, teeb kassatsioonikohus vastavalt TsKS §-le 346 p. 4 uue otsuse, millegajätab AS-i

Tarmeko hagi rahuldamata.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 4, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. novembri 1995. a. otsus.

Jätta ASi Tarmeko hagi Ljudmilla Vetemäe vastu eluruumist väljatõstmiseks rahuldamata.

Tagastada Ljudmilla Vetemäele 18. detsembril 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik