3-2-1-32-96 · Riigikohus

3-2-1-32-96

M Ä Ä R U S

Tartus, 20. märtsil 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, L.

Rannaleeti osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 11. märtisl 1996. a.

Leo Rannaleeti erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkoleegiumi 15. novembri

1995. a. määruse menetluse lõpetamises Leo Rannaleeti avalduses õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks.

Tallinna Linnakohtule esitatud avalduses palus Leo Rannaleet ennistada õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise avalduse esitamise tähtaja ja kinnisvara tagastada. Tallinna Linnakohtu 12. oktoobri

1995. a. määrusega lõpetati asjas menetlus TsKS § 218 p. 1 alusel.

Määruse kohaselt ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduste tähtaegade

ennistamine mitte kohtu, vaid seaduse "Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel" § 1 lg. 1 kohaselt õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni pädevusse. Sama seaduse § 5 lg. 2

kohaselt esitatakse väljaspool Eesti territooriumi elavate isikute kaebused keskkomisjoni otsuste

peale Tallinna Linnakohtule, kuid see on vastuolus halduskohtumenetluse seadustiku sätetega ning

seetõttu kehtetu.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. oktoobri 1995. a. määrusega avaldaja erikaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et "Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel" § 1 lg. 2 kohaselt võib kohus ennistada avalduse

esitamise tähtaegu tsiviilprotsessiõiguse normide kohaselt, mis ei anna materiaalõiguslikku alust

tähtaja ennistamiseks. Samuti leidis apellatsioonikohus, et kohus on ületanud oma pädevuse piire

seadust kehtetuks lugedes ning eelistungi toimumisega viivitades rikkunud TsKS § 168 lg. 3 nõudeid.

Erikaebuses palub L. Rannaleet tühistada ringkonnakohtu määruse ning ennistada avalduse esitamise

tähtaeg. Kassaatori väidetel ei ole ringkonnakohus tutvunud avalduse hilinemise põhjustega ning

arusaamatu on see, et kuigi eelnimetatud seaduse § 5 lg. 2 peetakse kehtivaks, ei tühistatud

linnakohtu määrust.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määruse tühistamiseks puudub alus.

Osundatud seaduse § 1 lg. 2 kohaselt võib kohus ennistada nende õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamisega seotud avalduste esitamise tähtaegu, mille lahendamine kuulub kohtu pädevusse. Kuna

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste vastuvõtmine ja

lahendamine ei kuulu kohtu pädevusse, siis eeltoodust tulenevalt ei kuulu kohtu pädevusse ka nende

avalduste esitamise tähtaja ennistamine. Kohtu pädevusse ei kuulu ka õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamine. Seega on ringkonnakohus seaduslikult jätnud muutmata linnakohtu määruse

resolutsiooni, millega asjas lõpetati menetlus TsKS § 218 p. 1 alusel, kuna asi ei kuulu kohtu

pädevusse. Kuna tähtaja ennistamise avalduse läbivaatamine ei kuulu kohtu pädevusse, siis linna- ja

ringkonnakohtul puudus alus tähtaja möödalaskmise põhjuste sisuliseks käsitlemiseks.

Omandireformi aluste seaduse § 16 lg. 1 andis õiguse esitada õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 17. jaanuarini 1992. a. Õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise tähtaja ennistamist reguleerib 11. juuni

1992. a. seadus "Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamisel ja kompenseerimisel". Selle seaduse §-de 1 lg. 1 ja 2 lg. 1 kohaselt kuulus nimetatud

avalduste esitamise tähtaja ennistamine õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise keskkomisjoni pädevusse. Sama seaduse § 2 lg. 3 kohaselt võeti taotlusi tähtaja

ennistamiseks vastu kuni 31. märtsini 1993. a. (kaasa arvatud). Posti teel saabunud taotluste esitamise

kuupäevaks loeti taotluse posti panemise kuupäev postitempli järgi. Seega seaduse järgi kuulus

avalduste esitamise tähtaja ennistamine keskkomisjoni pädevusse ja taotlusi tähtaja ennistamiseks

võttis keskkomisjon vastu kuni 31. märtsini 1993. a.

Osundatud seaduse § 5 lg. 2 reguleeris kuni 15. septembrini 1993. a.kaebuste läbivaatamist nende

keskkomisjoni otsuste peale, millega jäeti rahuldamata tähtaegselt (kuni 31. märtsini 1993. a.)

esitatud taotlus tähtaja ennistamiseks. Tallinna Linnakohtule esitatud avalduse kohaselt pöördus L.

Rannaleet keskkomisjoni poole 1994. a. septembris.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni toimingule võib 15.

septembril 1993. a. jõustunud Halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg. 1 p. 1 kohaselt kaebuse

esitada Tallinna Halduskohtusse.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

m ä ä r a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. novembri 1995. a. määrus jätta muutmata ja

erikaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa