3-3-1-9-96 · Riigikohus

3-3-1-9-96

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 15. märtsil 1996. a.

A. Sitska kassatsioonkaebuse läbivaatamine ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusele kehtestatud

nõuete asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 14. märtsil 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Aino Sitska kassatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 8. detsembri 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-98/95.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Aino Sitska esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv ja

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjoni

esindaja Tiina Roht. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjoni

10. märtsi 1993. a. otsusega nr. 91482 loeti Olustvere vallas "Kuusiku A45" talu, kinnistu nr. 5755,

omandireformi objektiks. Sama otsusega loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase

võõrandamise ajal Jüri Siimannile. Otsuse kohaselt talumaa natsionaliseeriti ning muu vara jäeti

maha repressiooniohu tõttu. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati Jüri Siimanni poeg

August Siimann.

Olustvere Vallavalitsuse 14. aprilli 1994. a. korraldusega nr. 44 tunnistati Jaan Peetrisoo vara

mitteheauskseks omandajaks ja kohustati teda A. Siimannile üle andma "Kuusiku A45" taluhooned

(elamu, laut ja kuur).

J. Peetrisoo (surnud 1994. a.) tütre Aino Sitska esindaja vandeadvokaat N. Kõiv esitas 30. jaanuaril

1995. a. Viljandimaa halduskohtunikule kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK Viljandi

maakonnakomisjoni 10. märtsi 1993. a. otsus nr. 91482 täielikult seadusevastaseks ning teha

maakonnakomisjonile ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Kaebuse esitaja väitis, et

J. Siimanni (surnud 1934. a.) pärandi ülemineku kohta ei ole kinnistusraamatusse kannet tehtud.

J. Siimanni poeg A. Siimann ei ole tol ajal kehtinud Balti eraseaduse § 2630 kohaselt pärijana üles

astunud ja pärandit vastu võtnud. "Kuusiku A45" talu oli 1936. aastast E. Rannamäe valduses, 1942.

aastast J. Peetrisoo valduses.

Viljandimaa halduskohtuniku 1. märtsi 1995. a. otsusega haldusasjas nr. 347/95 tunnistati ÕVVTK

Viljandi maakonnakomisjoni 10. märtsi 1993. a. otsus täielikult seadusevastaseks. Kohus leidis, et

ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon on kaevatava otsuse teinud tõestamata faktide alusel. Asjas ei

ole tõendatud, et J. Siimanni lesk Anu Siimann või poeg August Siimann oleks BES § 2630 alusel

pärijana üles astunud ning pärandi vastu võtnud.

Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 1995. a. otsusega tühistati Viljandimaa halduskohtuniku 1. märtsi

1995. a. otsus ja saadeti asi uueks arutamiseks halduskohtule teises koosseisus. Ringkonnakohus

leidis, et halduskohtunik rikkus HKS § 36 lg. 1 p. 2 nõuet, kuna tegi otsuse asja arutamisele

kutsumata jäetud isiku A. Siimanni ja tema õiguste kohta.

Viljandimaa halduskohtuniku 10. augusti 1995. a. otsusega haldusasjas nr. 3202/95 jäeti A. Sitska

esindaja kaebus HKS §de 5 lg. 1 ja 20 lg. 1 p. 2 alusel rahuldamata. Halduskohtunik leidis,et ENSV

Ministrite Nõukogu 1958. a. määruse nr. 351 alusel anti Suure-Jaani TSN Täitevkomitee

26. septembri 1958. a. otsusega "Kuusiku A45" talu hooned tasuta J. Peetrisoo omandisse. ÕVVTK

Viljandi maakonnakomisjoni 10. märtsi 1993. a. otsuse tegemise ajal oli vaidlusaluse majavalduse

omanik J. Peetrisoo, mitte aga A. Sitska. Kuna maakonnakomisjoni vaidlustatud otsus ei käsitle

omandiõigust "Kuusiku A45" talu varale, siis ei riku see otsus A. Sitska õigusi. Eeltoodust tulenevalt

puudub kohtul vajadus kontrollida maakonnakomisjoni otsuse seaduslikkust.

Viljandimaa halduskohtuniku 10. augusti 1995. a. otsusele esitas A. Sitska esindaja vandeadvokaat

N. Kõiv apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks

samale kohtule teises koosseisus. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis halduskohus ekslikult, et

ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 10. märtsi 1993. a. otsus nr. 91482 ei riku A. Sitska

omandiõigust "Kuusiku A45" taluhoonetele. Maakonnakomisjoni kaevatava otsuse alusel esitas

A. Siimanni esindaja 12. augustil 1994. a. hagiavalduse A. Sitska vastu kinkelepingu kehtetuks

tunnistamiseks ja "Kuusiku A45" talu elamu väljanõudmiseks. Samuti väitis apellant, et halduskohus

keeldus põhjendamatult asja juurde võtmast eelpoolnimetatud tsiviilasja toimikut ega andnud kaebuse

esitajale võimalust esitada täiendavaid tõendeid. Alusetult ei lubanud kohus kohtuistungil esineda

A. Sitska teisel esindajal Ü. Sepal, kes ei saanud kohtule esitada originaalvolikirja, kuna see asus

Viljandi maakohtu tsiviiltoimikus. Seega kohus rikkus HKS §de 9 lg. 1 ja 13 lg. 1 nõudeid. Apellant

leidis, et ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon on ebaõigesti kohaldanud ORAS § 6 lg. 1 ja § 7 lg. 1

p. 1. "Kuusiku A45" talus elas kuni surmani J. Siimanni abikaasa A. Siimann (surnud 1947. a.).

Pärast A. Siimanni surma pole keegi talu pärijana üles astunud. Seetõttu tuleb "Kuusiku A45" talu

hooned lugeda peremehetuks varaks. Suure-Jaani Täitevkomitee 26. septembri 1958. a. otsusega anti

nimetatud talu hooned kui peremeheta vara J. Peetrisoo omandisse. Asjas pole leidnud tõendamist, et

vara jäeti maha repressiooniohu tõttu.

Tartu Ringkonnakohtu 8. detsembri 1995. a. otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt ning

muudeti Viljandimaa halduskohtuniku 10. augusti 1995. a. otsust motiivide osas, jättes A. Sitska

kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei välista asjaolu, et J. Siimann suri 1934. a.,

tema käsitlemist Omandireformi aluste seaduse § 7 järgi õigusvastaselt võõrandatud vara omanikuna.

Maakonnakomisjon tunnistas õigesti ORAS § 8 lg. 3 p. 1 alusel omandireformi õigustatud subjektiks

J. Siimanni poja A. Siimanni. Apellandi väide, et A. Siimann ei võtnud pärast J. Siimanni surma

pärandit vastu BES §s 2630 ettenähtud tähtajal ja korras, ei ole asjakohane, kuna ORAS § 8 lg. 5

kohaselt käsitatakse õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena ainult ORAS §s 8 tähendatud isikuid.

Seega ei seata ORAS nimetatud sätte järgi pärija õigustatud subjektiks tunnistamist sõltuvusse sellest,

kas ta on pärandi vastu võtnud või mitte. Samuti leidis ringkonnakohus, et halduskohus ei rikkunud

asja menetlemisel kohtumenetluse norme.

8. jaanuaril 1996. a. esitas A. Sitska kassatsioonkaebuse. Selles palutakse muuta osaliselt Tartu

Ringkonnakohtu 8. detsembri 1995. a. otsus, tühistada Viljandimaa halduskohtuniku 10. augusti

1995. a. otsus ja tunnistada ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 10. märtsi 1993. a. otsus nr. 91482

täielikult seadusevastaseks. Kassaator leiab, et ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon ja Tartu

Ringkonnakohus jätsid tähelepanuta fakti, et J. Siimann suri 1934. a. Seega on välistatud J. Siimanni

poolt vara mahajätmine repressiooniohu tõttu ajavahemikus 1940. a. 16. juunist kuni 1981. a.

1. juunini. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni kaevatud otsuse kohaselt jäeti vara omaniku

J. Siimanni poolt maha repressiooniohu tõttu. Samuti väidab kassaator, et ringkonnakohus on

ebaõigesti samastanud maa ja muu õigusvastaselt võõrandatud vara mõisted. Majavalduse kuulumine

J. Siimannile või A. Siimannile ei ole dokumentaalselt tõendatud. Kassatsioonkaebuses märgitakse, et

Viljandimaa halduskohtunik ja Tartu Ringkonnakohus rikkusid HKS § 9 lg. 1 p. 4 ja § 13 sätteid ja

kassaatori põhiseaduslikke õigusi esineda kohtus oma esindajate kaudu.

Kohtuistungil muutis kassaatori esindaja taotlust ja palus teha uus otsus.

ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni esimehe kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et

kaevatud õigusaktiga ei ole rikutud kassaatori õigusi, ja palutakse jätta kassatsioonkaebus

rahuldamata.

A. Siimanni esindaja vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et ringkonnakohus ei ole seadust

vääralt kohaldanud ega oluliselt rikkunud kohtumenetluse seaduse nõudeid.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise korra kohta" p. 19 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise maakonna ja linnakomisjoni otsusega tuvastatakse või määratakse kindlaks vara

võõrandamise õigusvastasus, vara (õigusjärgne) omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid ning

igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast

kompensatsioonist. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud

"Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja

läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" p. 16 kohaselt tuleb avalduste

läbivaatamisel kontrollida, kas vara õigusvastase võõrandamise fakt on tuvastatud. ORAS § 6 järgi on

õigusvastaseks võõrandamiseks natsionaliseerimine, kollektiviseerimine, õigusvastaste

repressioonide käigus vara võõrandamine, ebaseaduslike otsuste alusel ja ametiisikute omavoli

tagajärjel vara võõrandamine ning repressioonide tõttu vara äraandmine või mahajätmine.

Õige on kassaatori väide, et J. Siimann, kes suri 1934. a., ei saanud oma vara maha jätta

repressiooniohu tõttu.

Asjas ei ole tõendatud, et "Kuusiku A45" taluhooned jäeti maha represiooniohu tõttu. Eesti Vabariigi

seaduse vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta § 1

sätestab, et kui vara omanikuks olnud füüsiline isik oli ajavahemikus 1940. aasta 16. juunist kuni

1954. aasta 1. jaanuarini sunnitud oma vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise

tõttu või seoses sellega, et välismaal viibides ta keeldus Eestisse tulemast, siis loetakse vara

mahajätmine toimunuks reaalse repressiooniohu tõttu. Kui isik on vara maha jätnud nimetatud viisil,

ei vaja sama seaduse § 2 alusel vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist. See säte

laieneb vara omanikuks olnud füüsilisele isikule, mitte tema pärijatele. Pärijad peavad sellist vara

võõrandamise õigusvastasust tõendama kohtu korras, v.a. represseeritud ja rehabiliteeritud isikud.

Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et kohaliku komisjoni

kaevatav otsus on tehtud ebapiisavate tõendite alusel. Kuna ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni

10. märtsi 1993. a. otsus nr. 91482 ei vasta Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra

punkti 15 ja Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 19 nõuetele, on see otsus

seadusevastane.

Kuna antud asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, siis on võimalik teha uus otsus asja uueks

arutamiseks saatmata. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKS §dest 57 p. 4, 68 lg. 3 ja 69 lg. 1, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Viljandimaa halduskohtuniku 10. augusti 1995. a. otsus haldusasjas nr. 3-202/95 ja

Tartu Ringkonnakohtu 8. detsembri 1995. a. otsus haldusasjas nr. II398/95.

3. Tunnistada Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi

maakonnakomisjoni 10. märtsi 1993. a. otsus nr. 91482 seadusevastaseks.

4. Teha Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi

maakonnakomisjonile ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning teha uus otsus.

5. Välja mõista Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi

maakonnakomisjonilt Aino Sitska kasuks tasu õigusabi eest 2400 (kaks tuhat nelisada) krooni

ja tasutud riigilõivud 20 (kakskümmend) krooni.

6. Tagastada Aino Sitskale kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni.

Määrus jõustub 25. märtsil 1996. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann