3-2-1-27-96 · Riigikohus

3-2-1-27-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 13. märtsil 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja

esindaja vandeadvokaat A. Raigi ja kostja esindaja L. Biini osavõtul, vaatas läbi avalikul

kohtuistungil 4. märtsil 1996. a.

AS-i Propest kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6.

novembri 1995. a. otsuse AS-i Esmar hagis AS-i Propest vastu 210 710 krooni saamiseks .

Harju Maakohtu 6. aprilli 1995. a. otsuse kohaselt moodustati põllumajandusreformi käigus OÜ

Esmar juhatuse 4. märtsi 1993. a. koosoleku otsuse alusel ettevõtte Kemar propolise jaoskonna

varade baasil AS Propest, kelle aktsiakapital vastavalt põhikirjale oli 208 000 krooni. AS Propest

registreeriti Harju Maakonna ettevõtteregistris 5. aprillil 1993. a. Samal kuupäeval sõlmisid OÜ

Esmar ja AS Propest varade üleandmise ja vastuvõtmise akti nr. 49, mille lisadeks olid põhivarade

loetelu, käibevarade loetelu, laenuleping ja lõppbilanss. Sama kuupäevaga sõlmitud laenulepingu

järgi võlgneb AS Propest seisuga 1. aprill 1993. a. OÜ-le Esmar 210 710 krooni tasumata kaupade,

materjalide, tööde ja teenuste ning kohustuste eest. OÜ Propest kohustus laenu tagastama 1. aprillil

1994. a.

Harju Maakohus jättis TsK § 272 ja 276 alusel rahuldamata OÜ Esmar hagi, milles paluti kostjalt

välja mõista tagastamata laen 210 710 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja suutnud

tõendada, milline vara ja millises väärtuses kostjale üle anti, mis kuuluks kostja poolt laenulepingu

kohaselt tasumisele.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas OÜ Esmar

õigusjärglase - AS-i Esmar hagi.

Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt tõlgendas maakohus valesti materiaalõiguse normi, jättes hagi

rahuldamata seetõttu, et hageja ei tõendanud, millise vara ja millises väärtuses ta kostjale üle andis.

Hageja tõendas hagi laenulepinguga. TsK § 276 lg. 1 kohaselt pidi hoopis kostja tõendama, et ta

hagejalt vara ei saanud või sai väiksemas koguses kui laenulepingus oli ette nähtud. Kostja on õigeks

võtnud, et ta sai hagejalt vara ja et OÜ Esmar asutas rea aktsiaseltse, mille puhul aktsiakapital näidati

väiksemana ning osa üleantud varast vormistati laenulepinguna. Kostja on võlga tunnistanud ka

hagejale saadetud kirjas. Seega möönis kostja, et ta laenulepingu rahatust tõendada ei suuda.

Vaidlusaluse lepingu punkti 1 tuleb mõista nii, et võlasumma arvutamisel on lähtutud kostjale üle

antud vara maksumusest 1. jaanuari 1993. a. seisuga.

Kassatsioonkaebuses palutakse Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 1995. a. otsus TsKS § 347 p. 1

alusel tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator on seisukohal, et

apellatsioonikohus on ekslikult hinnanud AS-i Propest asutamise protseduure ja vara üleandmise

seaduslikkust.

Kassaator vaidlustab kohtuotsust järmistel põhjustel: 1) AS-i Propest asutamisotsus on vastuolus

kehtinud aktsiaseltsi põhimääruse p. 14.4 ja 22.4, milliste kohaselt peab asutamisleping

(asutamisotsus) mitterahaliste sissemaksete puhul sisaldama nende arvestamise korra ja

asutamiskoosolek kinnitama mitterahalise sissemakse rahalise maksumuse. Kuna otsuses nimetatakse

vaid aktsiakapitali suurus 208 000 krooni ning viidatakse mitterahalise sissemaksena üleantava vara

nimekirjale, mida ei koostatud, siis ei ole teada, milline vara ja millise maksumusega mitterahalise

sissemakse vormis aktsiakapitaliks asutaja poolt üle anti või pidi antama; 2) OÜ Esmar juhatuse 4.

märtsi 1993. a. otsusega moodustati aktsiakapitaliks üleantava vara üleandmise-vastuvõtmise

komisjon ning vara üleandmiseks anti volitused E. Püssile. 5. aprillil 1993. a. puudulikult vormistatud

üleandmise-vastuvõtmise aktile on aga alla kirjutanud OÜ Esmar juhatuse esimees Visnapuu; 3)

ettevõte Kemar, mille ühe tsehhi varade baasil AS Propest asutati, ei olnud kohtuliku arutamise ajaks

likvideeritud. Tsehh ei olnud juriidiline isik ning varade, varaliste õiguste ja kohustuste üleandmist ei

vormistatud. Seega ei ole tsehhi võimalikud varalised õigused ja kohustused AS-le Propest üle antud;

4) kuna võlg raamatupidamislikult ei kajastu, on vaidlusalune laenuleping rahatu. Sisuliselt on

tegemist TsK §-s 237 sätestatud võlgniku ja kreeditori kokkulangemisega, sest laenu saanud

juriidiline isik moodustati laenuandja otsusega, laenuandja juhatus täitis laenaja juhatuse funktsioone

ning laenaja direktor oli laenuandja poolt määratud ja temaga töösuhetes; 5) apellatsioonikohtu

otsuses nimetatud kiri on vastuolus eelneva ja hilisema kirjavahetusega poolte vahel, selles ei ole

märgitud millisest võlast ja millises ulatuses on juttu ning ettepanek laenu tasumise tähtaja

pikendamiseks on esitatud aktsionäride, mitte aktsiaseltsi nimel.

Vastustaja ei nõustu kassaatori väidetega ning palub jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata ja

kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. TsKS §

336 lg. 1 kohaselt kontrollib kassatsioonikohus kassatsioonkaebuse alusel materiaalõigusnormide

kohaldamise õigsust ja protsessiõigusnormide järgimist apellatsioonikohtu poolt. Sama paragrahvi lg.

4 kohaselt ei ole kassatsioonikohus seotud kaebuse piiridega siis, kui alama astme kohus on rikkunud

TsKS § 318 lg. 1 sätteid. Kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsuse materiaalõigusnormi väära

kohaldamise tõttu.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et TsK § 276 lg. 1 kohaselt peab laenulepingu rahatust tõendama

kostja. Laenulepingu, kostja juhatuse esimehe poolt hagejale laenu tasumise tähtaja pikendamiseks

saadetud kirja ning kostja esindaja vara saamist tõendava omaksvõtu alusel on ringkonnakohus

leidnud, et kostja ei suuda laenulepingu rahatust tõendada. Eeltooduga ongi tõendatud, et kostja sai

rohkem vara, kui aktsiakapitali mitterahaline sissemakse. Kassatsioonkaebuse väited ei tõenda eraldi

ega üheskoos laenulepingu rahatust. Seega ei saa kassaatori väited tema asutamisdokumentide

mittevastavusest kehtinud aktsiaseltsi põhimääruse p.-le 14.4 ja 22.4 tõendada laenulepingu rahatust.

Laenulepingu rahatust ei tõenda ka see, et laenuandja poolt kirjutas pearaamatupidaja asemel varade

üleandmis-vastuvõtuaktile alla juhatuse esimees. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et AS-i

Propest juhatuse esimehena on I. Rubtsov 1994. a. veebruaris võlga kirjalikult tunnistanud. Kostja

pole tõendanud, et lisaks vaidlusalusele oleks tal veel mingi teine võlg hagejale, mida selle kirjaga

tunnistati. Põhjendamatu on kassaatori väide, et kohustis on lõppenud TsK § 237 alusel võlgniku ja

kreeditori kokkulangemise tõttu üheks isikuks. Laenulepingu sõlmimisel 5. aprillil 1993. a. oli

tegemist erinevate juriidiliste isikutega ja asja materjalidest ei nähtu, et nad oleksid hiljem muutunud

üheks juriidiliseks isikuks.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. novembri 1995. a. otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa