3-1-1-32-96 · Riigikohus

E R I A R V A M U S

A. K. süüasjas

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest A. K. süüasjas tuleneb, et kriminaalvastutusele võtmise

aegumistähtaega arvestatakse kuriteo toimepanemise päevast kuni süüdistatava kohtu alla andmise päevani.

Järelikult lõpeb kriminaalvastutusest vabastava aegumise tähtaeg kohtu alla andmisega. Siit järeldub, et

alates süüdistatava kohtu alla andmisest kuni süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseni või jõustumiseni ei kulge

üldse mingit aegumistähtaega. Selline seisukoht on vastuolus KrK §-des 11. lg 2 ja 52 sätestatuga, kus

nähakse otseselt ette juhtumid, mil kriminaalvastutusest vabastav aegumine kulgeb edasi peale süüdistatava

kohtu alla andmist. Seda järeldust kinnitab samuti KrMK § 166 lg 2, mille kohaselt lõpetatakse peatatud

kriminaalasjas menetlus KrK §-s 53 ettenähtud tähtaegade möödumisel. Riigikohtu otsuses põhistatakse

kuriteo aegumistähtaja mittesidumist süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega kaalutlustel, et sellega

rikutakse KrMK §-s 13 sätestatud isikute võrdõiguslikkuse printsiipi õigusemõistmises - kohtuotsus ei jõustu

kõigi suhtes üheaegselt.

KrMK § 325 lg 5 kohaselt ei jõustu kohtuotsus tervikuna enne kohtuotsuse läbivaatamist teise astme kohtus,

kuigi kriminaalasi kaevati edasi ainult ühe süüdimõistetu poolt. Minu arvates tähendab osundatud säte seda,

et kriminaalasjas ei jõustu otsus ühegi süüdimõistetu suhtes enne kui kõigi süüdistatavate suhtes, kes

apellatsioonkaebused esitasid, on ringkonnakohus teinud kas õigeks-või süüdimõistva otsuse või lõpetanud

kriminaalasjas menetluse. Kui kasvõi ühegi süüdimõistetu suhtes tagastatakse kriminaalasi uueks

arutamiseks esimese astme kohtule, siis jätkub menetlus esimese astme kohtus ja kohtuotsus tervikuna ei

jõustu. Kehtiva AKKS § 33 alusel saab ringkonnakohus otsuse tühistada ja saata kriminaalasja uueks

arutamiseks esimese astme kohtule ainult siis, kui tuvastatakse kriminaalmenetluse seaduse oluline

rikkumine, mis toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise. Oluline kriminaalmenetluse seaduse

rikkumine on ammendavalt loetletud AKKS §-s 39 lg 3. Loetelus ei esine ühtegi alust, mis võimaldaksid

ringkonnakohtul tühistada esimese astme kohtuotsuse olulise protsessinormi rikkumise pärast osaliselt.

Seega Riigikohtu otsuses esitatud seisukoht, et ühes ja samas kriminaalasjas võib ühe süüdimõistetu suhtes

jõustuda kohtuotsus varem kui teise suhtes, ja sellega on rikutud isikute võrdõiguslikkuse põhimõtet

kriminaalmenetluses, ei tulene kehtivast menetlusseadusest.

KrK § 53 seob aegumistähtaja lõppemise kriminaalvastutuse mõistega. Süüdistatava kohtu alla andmine on

sätestatud KrMK §-s 185, mille esimeses lõikes sätestatakse, et küllaldaste aluste esinemisel kriminaalasja

arutamiseks kohtuistungil teeb kohtunik määruse süüdistatava kohtu alla andmiseks, jättes ette otsustamata

süüdistatava süüküsimuse. Kriminaalvastutusest või kriminaalvastutusele võtmise algusest siin rääkida ei

saa, sest kriminaalõiguslik vastutus tähendab seda, et inimese süü on tuvastatud ja riik rakendab süüdlase

suhtes teatud sunni- või mõjutusvahendeid. Otsus süü ja sellest tuleneva vastutuse kohta tehakse aga alles

pärast kohtuliku asja arutamist, mitte aga kohtu alla andmisel. Sellest tulenevalt on õiguspärane, et

kuriteo aegumistähtaeg lõpeb alles süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest, millest omakorda algab KrK §-s

54 sätestatud süüdimõistva kohtuotsuse täitmise aegumine.

Riigikohtu otsuses käsitletud õigusrahu põhimõte tähendab minu arvates eelkõige seda, et kui riik ei ole KrK

§-s 53 sätestatud tähtaegadel tuvastanud kuriteos inimese süü, aga seda saab vastavalt Põhiseaduse §-le 22

teha ainult jõustunud süüdimõistva kohtuotsusega, siis pole seda hiljem enam võimalik teha. Kui

aegumistähtajad on liialt lühikesed ja kohtud ei jõua kriminaalasju aegumistähtaja jooksul arutada ja süü

küsimust lahendada, siis on riigi kohustatud seaduseandja ülesanne kas muuta kriminaalseadust või

täitevvõimu ja kohtuvõimu kohustus korraldada Riigikohus aga ei tohiks õiguslike küsimuste lahendamisel

lähtuda pragmaatilistest kaalutlustest

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi liige

Lea Kalm