3-1-1-27-96 · Riigikohus

3-1-1-27-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. veebruaril 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert

Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. S. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa tsiviilkostja T. T. esindajana vandeadvokaat Jüri Aland ja

Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Tartu Linnakohtu 12. mai 1994. a. otsusega tunnistati A. S. süüdi KrK § 204 lg 1 järgi, talle mõisteti

karistuseks üks aasta vabadusekaotust ja vabastati KrK § 47 alusel kaheaastase katseajaga tingimisi karistuse

kandmisest. Tsiviilhagid jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras.

A. S. oli süüdi tunnistatud selles, et tema, juhtides 24. septembril 1992.a kella 19.50 ajal Tartu linnas talle

kuuluvat sõiduautot VAZ-2108, ei andnud X tänava ristmiku ületamisel teed X tänavalt punase fooritule ajal

ristmikku ületama asunud ametiülesannet täitvale T. T. tuletõrjeautole ZIL-130, mida juhtis U. V.

Kokkupõrke tagajärjel sai sõiduautos sõitnud S. S. üliraske kehavigastuse. T. T. tuletõrjeautole tekitati kahju

14474 kr. 35 s. ulatuses. Valgusfoori purunemisega kaasnes varaline kahju 4166 kr.60 s. ulatuses.

Tartu Linnakohtu 12. mai 1994.a otsuse peale esitas kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus

apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ning A. S. õigeks mõista seoses kohtuotsuses

sisalduvate kohtu järelduste mittevastavusega faktilistele asjaoludele ja kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamisega.

Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 1994.a määrusega tühistati Tartu Linnakohtu 12. mai 1994.a otsus ja

kriminaalasi saadeti linnakohtule uueks arutamiseks vastavalt AKKS §-le 14 lg.1 seoses kriminaalmenetluse

õiguse olulise rikkumisega kriminaalasja arutamisel linnakohtus. Ringkonnakohtu määruses osundatakse

sellele, et Tartu Linnakohtu 12. mai 1994.a otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on konstateeritud ka U. V.

süüd käsitletava liiklusavarii põhjustamisel. Seega oli linnakohus sisuliselt asunud seisukohale, et U. V.

suhtes keelduti alusetult kriminaalasja algatamisest.

Tartu Linnakohtu 12. oktoobri 1995.a otsusega mõisteti A. S. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi õigeks. Kohus

asus seisukohale, et A. S. poolt 24. septembril 1992.a. liikluseeskirjade p. 4.2 rikkumine ei ole tõendatud.

Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagid jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras.

Tartu Linnakohtu 12. oktoobri 1995.a otsuse peale esitasid tsiviilhageja Tartu Tuletõrjeühing ja kannatanu

S. S. apellatsioonkaebused, milles taotlesid A. S. süüdimõistmist ja tsiviilhagide rahuldamist.

Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 1995.a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu 12. oktoobri 1995.a. otsus

A. S. õigeksmõistmises KrK § 204 lg 1 järgi. A. S. tunnistati süüdi KrK § 204 lg 1 järgi. Teda karistati

kaheaastase vabadusekaotusega ja vabastati KrK § 47 alusel üheaastase katseajaga tingimisi karistuse

kandmisest.

Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 1995.a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. S. kaitsja

vandeadvokaat U. Lõhmus.

Kaebuses märgitakse, et kriminaalasjas ei ole välja selgitatud, millal lülitas tuletõrjeauto juht sisse vilkuri ja

millal signaali ning kas A. S.-l oli tegelikult võimalust neid märguandeid tajuda. Kaitsja peab vajalikuks

siinjuures osundada sellele, et mitte ükski ülekuulatud tunnistajatest ei tajunud liiklusõnnetuse eelselt

olustikku samast kohast, nagu A. S.

Kaitsja osundab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuses sisalduvale eksitavale väitele, et

alkoholijoobes tuletõrjeautot juhtinud U. V. käitumise ja liiklusõnnetuse vahel puudub põhjuslik seos. Kaitsja

möönab, et võib puududa põhjuslik seos tuletõrjeauto juhi alkoholijoobe ja liiklusõnnetuse vahel, kuid

rõhutab, et alkoholijoobes U. V. käitumise ja liiklusõnnetuse vahelise põhjusliku seose eitamine tähendab

liiklusõnnetuse eitamist.

Kassatsioonkaebuses osundatakse ka sellele, et ringkonnakohus ei ole otsuses selgitanud, millise konkreetse

ühiskonnaohtliku tagajärje saabumist võis ja pidi ette nägema A. S., kui ta rohelise fooritule põledes sõitis

välja ristmikule.

Samuti ei nõustu kaitsja ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohaga, et tsiviilhageja, erinevalt AKKS §-s 5

lg.2 sätestatust, tohib vaidlustada ka süü küsimust.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses väitis tsiviilhageja Tartu Tuletõrjeühingu esindaja

vandeadvokaat J.Aland, et A. S. ei ole kunagi vaidlustanud tema poolt tekitatud kahjusummat, küll aga süüd,

ja taotles ringkonnakohtu otsuse muutmatajätmist. Ka prokuröri seletuses esitati samasugune taotlus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära kohtuistungil

osalenud menetlusosalised,

l e i d i s :

A. S. oli kohtu alla antud süüdistatuna KrK § 204 lg.1 järgi. Selle paragrahvi järgi on kriminaalvastutus ette

nähtud vaid mootorsõiduki ohutu liiklemise eeskirjade või käituseeskirjade tahtliku rikkumise

tuvastamisel.

Tartu Ringkonnakohtu 18.detsembri 1995.a. otsuse kohaselt rikkus A. S. käsitletava liiklusõnnetuse puhul sel

ajal kehtinud liikluseeskirja punkti 4.2 , mille kohaselt sisselülitatud sinise vilkuri ja/või erilise helisignaaliga

sõidukile pidid teised sõidukid takistamatuks sõiduks teed andma ning vajadusel peatuma.

Sellisele järeldusele jõudmiseks oleks tulnud tõendada, et A. S. tajus sisselülitatud vilkuri ja/või

helisignaaliga tuletõrjeautot.

Ringkonnakohus on oma otsuses asunud seisukohale, et A. S. võis ette näha ja pidi ette nägema oma

käitumisele ühiskonnaohtlik tagajärje saabumise võimalikkust ja seega esineb ringkonnakohtu arvates A. S.

süü hooletuse vormis.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kui kohus kriminaalasja arutamisel leiab, et süü ei ole

tuvastatud, võib tõepoolest rääkida seisukohavõtust, mida ei pea üksikasjaliselt tõendama. Samas, vastavalt

KrMK §-le 46 p. 2 ei saa isiku süüdimõistmisel piirduda tõendamiseseme asjaolude, sealhulgas ka süü

küsimuses mitte üksnes seisukohavõtuga, vaid need asjaolud kuuluvad tõendamisele.

Sellest tulenevalt ja arvestades AKKS §-s 29 lg 4 sätestatut, oleks Tartu Ringkonnakohus pidanud oma

otsuses üksikasjaliselt näitama, millistele konkreetsetele tõenditele tuginedes loetakse A. S. süü tõendatuks ja

millised tõendid lükatakse tagasi.

Tartu Ringkonnakohtu 18.detsembri 1995.a. otsuses loetletakse üheksa tunnistaja nimed ja kinnitatakse, et

"kõigi nende ütlused tõendavad, et tuletõrjeautol töötas sireen ja vilkurid, või siis nägid ainult vilkureid ja

sireeni ei kuulnud".

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et vaid mingi asjaolu tõendatuks tunnistamisel võib

samaaegselt ja summaarselt mitme tunnistaja ütlustele viidata vaid siis kui tõepoolest kõik loetletavad

tunnistajad on ütlustes täpselt samamoodi kinnitanud mingi faktilise asjaolu esinemist. Tartu

Ringkonnakohtu käsitletavast otsusest nähtuvalt aga ei ole kõik üheksa tunnistajat tajunud sündmuskoha

olustikku ühtemoodi, sest osa neist nägi ainult vilkureid ja sireeni ei kuulnud. Sellest tulenevalt on

põhjendatult alust kahelda, et ka A. S., nii nagu ka osa tunnistajaid, võis sireeni mitte kuulda. See

põhjendatud kahtlus ei ole ringkonnakohtus tõendamisel kummutatud.

Hindamaks seda, kas A. S., analoogiliselt ristmikul viibinud tunnistajatega, võis näha vilkureid, tuleb

rõhutada, et mitte ükski ülalnimetatud tunnistajaist ei lähenenud ristmikule A. S.-ga samast sõidusuunast. A.

S. ise on aga järjekindlalt väitnud, et ta ei näinud tuletõrjeautot. Kriminaalasjas ei ole tõendamisel

tuvastatud seda asjaolu, et A. S. poolt kasutatud sõidusuunast ristmikule lähenemisel on

tajumistingimused samasugused, nagu mistahes muudest sõidusuundadest lähenemisel. Sellise asjaolu

tuvastamine on aga oluline, sest võimaldab hinnata süüdimõistetu ja tunnistajate tajumistingimuste erinevust

ning kontrollida ütlusi.

Seega ei ole Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium täitnud KrMK §-s 19 sätestatud kriminaalasja

igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõuet ning on rikkunud KrMK §-s 268 lg.2 sätestatut, sest

süüdimõistev kohtuotsus rajaneb oletustele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu Tartu Ringkonnakohtu 18.detsembri 1995. a. otsuses esitatud

seisukohaga, et U. V. operatiivsõiduki juhina oli pärast erilise helisignaali ja/või sinise vilkuri sisselülitamist

õigus tingimustetakõrvale kalduda liikluseeskirjade täitmisest.

Liikluseeskirjades oli ja on sätestatud, milliste sätete täitmisest ei tohi operatiivsõiduki juht mingil tingimusel

kõrvale kalduda. Nii ei tohi ka operatiivsõiduki juht sõita alkoholijoobes. Veelgi enam: arvestades seda, et

operatiivsõiduki puhul on tegemist eriti suure ohu allikaga ei ole alkoholijoobes operatiivsõiduki juht

õigustatud käsitlema juhitavat sõidukit operatiivsõidukina ega lootma helisignaali või vilkuri toimele

liiklusõnnetuse ärahoidmisel. Oluline on rõhutada ka seda, et kriminaalasja materjalidest (tl. 24 pöördel)

nähtuvalt oli U. V. teadlik, et ta võib operatiivsõidul kõrvale kalduda valgusfoori nõudeist, kuid peab

seejuures tagama liiklusohutuse.

Tartu Linnakohtu 12.oktoobri 1995.a. otsusega jäeti tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise

korras sest kehtiv kriminaalmenetluse seadus ei näe õigeksmõistmise korral ette kohtu sellist

seisukohavõttu tsiviilhagi küsimuses.

Vastavalt KrMK §-le 269 lg 3 tuleb õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel, sõltuvalt õigeksmõistmise alusest,

jätta tsiviilhagi kas läbi vaatamata või rahuldamata. Tartu Linnakohtu 12.oktoobri 1995.a. otsusest võib

järeldada, et õigeksmõistmise aluseks on kuriteokoosseisu puudumine, sest otsuses on sõnaselgelt välistatud

A. S. süü. Sellel alusel õigeksmõistmisel oleks vastavalt KrMK §-le 269 lg.3 tulnud jätta tsiviilhagi läbi

vaatamata. Tsiviilhagi läbivaatamata jätmine tähendab, et kohus ei võta mingit seisukohta tsiviilhagi

põhjendatuse küsimuses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et tsiviilhagi läbivaatamata jätmisel ei ole tsiviilhagejal

AKKS §-s 5 lg.2 sätestatud apellatsiooniõigust: kuna kohus sel juhul kriminaalasja arutamisel ei käsitlenud

üldse tsiviilhagi küsimust, ei saa esitada ka apellatsioonkaebust tsiviilhagi puudutavas osas. Samas oli

käsitletaval juhul kannatanu pädev apellatsioonkaebuse esitamisel muuhulgas vaidlustama ka tsiviilhagi

küsimust.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 39 lg.4, 63 p.2, 64 p. 2 ja 3, ning 65 lg.3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18.detsembri 1995. a. otsus A. S. süüdimõistmises KrK § 204 lg.1 järgi

ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule.

2. Süüdimõistetu A. S. kaitsja vandeadvokaat U. L. kassatsioonkaebus rahuldada.

Riigikohtu otsus jõustub 27. veebruaril 1996. aastal ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe