3-1-1-9-96 · Riigikohus

3-1-1-9-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. jaanuaril 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V.H. süüdistuses KrK § 139 lg 1 järgi.

Kohtuistungist võttis osa menetlusosalisena Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnakohtu 7. juuli 1995. a. otsusega mõisteti süüdi V.H. KrK

§ 139 lg 1 järgi ja karistati rahatrahviga 100 päevamäära ulatuses, s.o. 1500 krooni.

V.H. tunnistati süüdi selles, et ta 4. oktoobril 1994. a. varastas salaja Tallinnas Riigi Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti ooteruumi unustatud E.V. käekotist viimasele kuulunud raha 301 krooni.

Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Imbi

Seimar, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja V.H. õigeksmõistmist kuriteosündmuse puudumise tõttu.

Apellant leiab, et ei ole võimalik varastada asja, mis ei ole kellegi valduses. Kui vara on kaotatud valdaja

poolt, siis ei ole ta kellegi valduses ja sellise vara omandamine ei ole vargus.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 1995. a. otsusega jäeti linnakohtu otsus

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Sellisele järeldusele jõudis ringkonnakohus põhjendusel, et V.H. võttis leitud käekotist üksnes raha ja et

omaniku järelpärimisele raha kadumise kohta vastas eitavalt.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja

vandeadvokaat I. Seimar, kes jätkuvalt taotleb V.H. õigeksmõistmist juba apellatsioonkaebuses toodud

motiividel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri M. Püssi

seletuse, milles taotleti kaebuse rahuldamata jätmist

l e i d i s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 1995. a. otsus on seaduslik ega kuulu

tühistamisele, kuid Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks täiendavalt motiveerida antud kuriteo

kvalifitseerimist salajase vargusena.

Õige on kassatsioonkaebuses toodud väide, et vargusega on tegemist ainult siis, kui rünne on suunatud

kellegi valduses oleva asja vastu. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab, et valdus on vara tegelik

valitsemine, tegelik võim asja üle. Asjaolu, et omanik ei tea oma vara tegelikku asukohta, et mõjuta valduse

olemasolu. Valdus ei katke ka valdaja eemaldumisega varast. Füüsiline võimalus asja enda käes hoida

muudab isiku asja hoidjaks, kuid mitte õiguslikuks valdajaks.

Käesolevas kriminaalasjas kannatanu E.V. ei kaotanud oma käekotti, seega ei läinud käekott tema valdusest

välja vaid jäi kindlasse kohta - valvatavasse ruumi ega sattunud juhuslike inimeste kätte. Asja saatus ei

jäänud juhuse meelevalda. Ülaltoodust lähtudes on kohtud õigesti kvalifitseerinud V.H. käitumise võõra vara

salajase vargusena.

Juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 1995. a. otsus V.H. süüdistusasjas

muutmata ja kaitsja I. Seimari kassatsioonkaebus rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 16. jaanuaril 1996. a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg