III-1/1-93/95 · Riigikohus

III-1/1-93/95

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. detsembril 1995.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Peeter

Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Zallon Kamolovi süüdistuses KrK § 101 p. 6 järgi.

Menetlusosalisena võttis kriminaalasja läbivaatamisest osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Narva Linnakohtu 13. aprilli 1995.a. otsusega tunnistati Zallon

Kamolov süüdi KrK § 101 p. 6 järgi ning teda karistati kaheksa-aastase vabadusekaotusega kinnises

vanglas.

Z. Kamolov tunnistati süüdi selles, et tema ööl vastu 12. oktoobrit 1994.a., olles alkoholijoobes,

Narva linnas Kangelaste prospekti maja nr. 24 korteris nr. 17 kägistas isiklike suhete pinnal tekkinud

tüli käigus oma eaka vanaema L. Baskakova.

Narva Linnakohtu otsuse peale esitasid kohtualune Z. Kamolov ja tema kaitsja M. Korlenko

apellatsioonkaebused, milles leitakse, et linnakohtu otsus tuleb muuta, kuna kohus on ebaõigesti

kohaldanud kriminaalseadust. Z. Kamolov kinnitab, et tema ei tapnud L. Baskakovat ning tema poolt

eeluurimisel antud ütlused ja puhtsüdamlik süü ülestunnistus saadi temalt politseitöötajate poolse

psühholoogilise sunni mõjul.

Samuti ei nõustu Z. Kamolov eeluurimisel läbiviidud ütluste ja olustiku seostamise tulemustega ning

eksperdi arvamusega selle kohta, missuguses asendis asetses L. Baskakova keha surma saabumise

hetkel kuna need on tema arvates omavahel vastuolus.

Kaitsja palus oma apellatsioonkaebuses kohtualune õigeks mõista, kuna Z. Kamolovi süü

L. Baskakova tapmises pole leidnud linnakohtus tõendamist.

Viru Ringkonnakohtu 12. septembri 1995.a. otsusega jäeti Narva Linnakohtu 13. aprilli 1995.a. otsus

muutmata, sest ringkonnakohus tunnistas, et Z. Kamolovile süüksarvatud kuritegu on leidnud

tõendite kogumiga tõendamist ning kvalifitseeritud õigesti KrK § 101 p. 6 järgi.

Viimatinimetatud otsuse juurde on lisatud kohtuniku eriarvamus, milles leitakse, et Narva Linnakohtu

otsus ei ole õige, sest Z. Kamolovi poolt toimepandud kuritegu on nii linna- kui ka ringkonnakohus

ebaõigesti kvalifitseeritud, kuna tapetud L. Baskakovat ei saa lugeda väga vanaks isikuks KrK § 101

p. 6 mõttes.

Viru Ringkonnakohtu 12. oktoobri 1995.a. otsusele esitas süüdimõistetu Z. Kamolov

kassatsioonkaebuse, milles kordab apellatsioonkaebuses toodud väiteid ning palub end talle

süüksarvatud kuriteos õigeks mõista, kuna tema pole nimetatud kuritegu toime pannud.

Ka kassatsioonikaebuses väidab Z. Kamolov, et eeluurimisel ta rõõnas ennast politseitöötajate poolse

psühholoogilise sunni mõjul. Samuti leiab ta, et kriminaalasjas läbiviidud kohtumeditsiini ekpertiisi

tulemused on vastuolus tema enese poolt eeluurimisel antud ütlustega, mis kogumis tõendab, et tema

pole L. Baskakova surmas süüdi.

Kohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri arvamuse, kes palus

Z. Kamolovi käitumise ümber kvalifitseerida KrK § 100 järgi ning mõista talle karistuseks 7 aastat

vabadusekaotust kinnises vanglas,

l e i d i s :

Narva Linnakohus on otsuse tegemisel järginud KrMK IV peatükis sätestatud tõendite kontrollimise

ja hindamise juhiseid. Sellise menetluse tulemusena on õigesti tuvastatud Z. Kamolovi süü

L. Baskakova tapmisel. AKKS § 29 lg 5 mõtte kohaselt ei pea ringkonnakohus, jättes esimese astme

kohtu otsuse muutmata, selles osas kohtuotsuse motiive kordama. Kuna apellatsioonikaebuses

vaidlustati põhiliselt tõendeid, mida oli juba uuritud linnakohtu istungil, siis ringkonnakohus,

kontrollides tõendeid nii vahetult kohtuistungil kui ka avaldamise kaudu ning jõudes samale

hinnangule kui linnakohus, õigesti ei asunud esimese astme kohtuotsuses juba sisalduvaid motiive

kordama.

Tuvastanud õigesti Z. Kamolovi süü talle inkrimineeritud teo toimepanemises on kohtud aga valesti

sisustanud mõistet "rauk", mis on viinud kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele. Kriminaalasja

materjalidest nähtuvalt oli L. Baskakova küllaltki eakas isik (sündinud 1924.a.), kuid ainuüksi eakus

ei saa olla isiku raugaks tunnistamise aluseks. "Rauk" on eelkõige meditsiinilise sisuga mõiste ning

sisaldab esmalt inimese psüühilist, aga tihti ka füüsilist võimetust tavakohaselt käituda. Tavaliselt

esineb raugale omaseid tunnuseid eakatel isikutel, kuid ta ei ole obligatoorselt esinev nähtus. Seetõttu

on kuriteo kvalifitseerimisel KrK § 101 p. 6 järgi kannatanu raugaealisuse motiivil vajalik meedikute,

eelkõige aga psühhiaatrite arvamus. Käesolevas asjas puuduvad vähimadki tõendid selle kohta, et

L. Baskova käitumises oleksid ilmnenud raukusnõdrameelsus või teised kõrvalekalded või et tema

füüsis oleks olnud tugevasti nõrgenenud tulenevalt tema east. Vastupidi, tema iga ei takistanud tal

üheskoos lastelastega alkoholi tarbida ja skandaalitseda.

Eeltoodu alusel tuleb Z. Kamolovi poolt toimepandu kvalifitseerida KrK § 100 järgi. Kuna selle

paragrahvi sanktsioonis nähakse ette leebem karistus, tuleb ka karistust kergendada.

Juhindudes AKKS §-dest 63 p. 3, 64 p. 3, 49 lg 3 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Narva Linnakohtu 13. aprilli 1995.a. otsus ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

12.septembri 1995.a. otsus Zallon Kamolovi süüdimõistmises ja karistamises KrK § 101 p. 6 järgi.

Tunnistada Zallon Kamolov süüdi KrK § 100 järgi ja mõista talle karistuseks seitse aastat

vabadusekaotuse kinnises vanglas.

Muus osas jätta kohtuotsused muutmata, kassatsioonikaebus jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 15. detsembril 1995.a. ja ei kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Lea Kalm, Peeter Vaher