III-1/1-85/95 · Riigikohus

III-1/1-85/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. novembril 1995. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Herbert

Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Gunnar Jürgensoni jt. süüdistuses KrK § 115 lg 2 p. 2 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Gunnar Jürgenson anti kohtu alla talle esitatud süüdistuses KrK § 115 lg 2 p. 2 järgi. Teda süüdistati

selles, et ta, kasutades ära kannatanu E.R abitut seisundit, osales 29. augustil 1993. a. Jõgeval Tartu

mnt. 1-7 ja Valmeko õlleaias vägivalla ja vägivallaga ähvardamise abil toimepandud grupilises

vägistamises ja loomuvastastes tegudes.

Jõgeva Maakohtu 16. märtsi 1994. a. otsusega mõisteti G. Jürgenson talle KrK § 115 lg 2 p. 2 järgi

esitatud süüdistuses õigeks. Maakohus nentis, et G. Jürgensoni süü kuriteo toimepanemises ei ole

tõendatud. Samuti puuduvad tema käitumises mõne muu kuriteo koosseisutunnused.

Jõgeva Maakohtu otsuse peale esitas Jõgeva abiprokurör Margit Jersova apellatsioonprotesti.

Apellatsioonprotestis taotleti G. Jürgensoni osas Jõgeva Maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist,

kuna kohus ei ole tõendeid hinnanud õigesti. Nii pole Jõgeva Maakohus arvestanud kannatanu ütluste

kaalukust ja eeluurimisel antud muid ütlusi.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. juuni 1995. a. otsusega tühistati Jõgeva Maakohtu

otsus G. Jürgensoni osas. Ta mõisteti süüdi KrK § 115 lg 2 p. 2 järgi ja karistati vabadusekaotusega 3

aastat ja 6 kuud kinnises vanglas.

Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas süüdimõistetu G. Jürgenson ja tema kaitsja vandeadvokaat

Marina Valge kassatsioonkaebuse ning Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee kassatsioonprotesti.

Kassatsioonkaebustes nenditi, et süüdimõistev kohtuotsus rajaneb olulises osas kannatanu E. R

ütlustele, mis ei ole tema vaimsetest puuetest tingituna usaldusväärsed, ja taotleti õigeksmõistvat

kohtuotsust.

Riigiprokuratuuri prokurör T. Vee taotles kassatsioonprotestis G. Jürgensoni süüdimõistmist KrK §-

de 115 lg 2 p. 2, ja 1151 lg 1 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. septembri 1995. a. otsusega jäeti Tartu Ringkonnakohtu otsus

G. Jürgensoni süüdimõistmises KrK § 115 lg 2 p. 2 järgi muutmata. Vandeadvokaat M. Valge

kassatsioonkaebus ja Riigiprokuratuuri prokuröri T. Vee kassatsioonprotest jäeti rahuldamata.

Süüdimõistetu G. Jürgensoni kassatsioonkaebust, milles korratakse osaliselt vandeadvokaat M. Valge

kassatsioonkaebuses esitatud väiteid, kohtulahendis ei nimetatud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

T. Vee arvamuse, milles ta ei toetanud G. Jürgensoni kassatsioonkaebust,

t u v a s t a s :

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et G. Jürgensoni kassatsioonkaebuses esitatud väited on alusetud

ja kummutatud kriminaalasjas kogutud tõenditega.

Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse kannatanu E. R ütlusi ning rõhutatakse asjaolu, et tal oli

võimalus lahkuda teokohalt või paluda Valmeko õlleaias abi teistelt isikutelt.

E. R ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Nii nähtub kohtupsühhiaatriaekspertide

arvamustest, et kuriteosündmuse ajal ei esinenud kannatanul vaimutegevuse ajutist riket ega muud

haiguslikku seisundit. E. R vaimuhaigus skisofreenia kujul ei väljendunud sellises ulatuses, mis oleks

takistanud aru saamast tema kallal toimepandust (1. kd. tl.242-247). Kohtuistungil 9. -11. märtsil

1995. a. ei ilmnenud E. R käitumises ja mõtteavaldustes tajumishäireid ega mõttekäigu sisulisi

häireid. E. R ütlusi suguaktide osas ei saa hinnata fantaasiaks. Neil ei ole luulumõtetele omaseid

tunnuseid. E. R intellektuaalased võimed on normi tasemel. Ta on võimeline andma tõepäraseid ütlusi

temale olulistes olukordades. Tema poolt tõepäraste ütluste andmine ei ole juhuslik ( 3. kd. tl.116-

120). E. R esinevad haigusnähud ei mõjusta tema ütluste tõepära (3. kd. tl. 478).

Kohtupsühholoogiaeksperdi arvamuse järgi ei takista E. R individuaal-psühholoogilised iseärasused

õigesti tajumast tema kallal toimepandud tegude olemust, küll aga halvendasid tema võimet hinnata

situatsiooni ohtlikkust. Ta ei osanud piisavalt vastupanu osutada ja põgenemisvõimalusi leida.

Arvestades E. R psüühilisi iseärasusi, on ta võimeline andma tõepäraseid ütlusi (1. kd. tl. 241).

E. R ütluste usaldusväärsust kinnitab ka asjaolu, et need riimuvad sündmuskoha vaatlusandmetega (1.

kd. tl. 3-20) ja kohtumeditsiiniekspertiisi aktis talletatud kehavigastuste kirjeldusega (1. kd. lk. 199-

200, 203). Samuti langevad E. R ütlused kokku süüdimõistetu Reemet Kleitsmani omakäeliselt

kirjutatud süütunnistusega ja süüdistatavana ülekuulamisel kaitsja juuresolekul antud ütlustega (1. kd.

tl. 86-88; 2. kd. tl. 85).

Eitades talle süüksarvatud tegusid, on G. Jürgenson andnud eeluurimisel ja kohtus vastakaid ütlusi.

Nii soostus G. Jürgenson vastastamisel R. Kleitsmaniga, et ta oli kannatanu E. R-ga olnud 10-15 min.

Jako Metsari toas kahekesi (2. kd. tl. 39). Seal oli R. Kleitsmani ütluste järgi kannatanu alasti (1. kd.

tl. 87). Jõgeva Maakohtus väitis aga G. Jürgenson, et ta sündmuskohal E. R-ga praktiliselt üldse ei

suhelnud (3. kd. tl. 231).

G. Jürgensoni kassatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et kannatanu E. R keeldus

politseiautosse minemast, on vastuolus Jõgeva Politseiprefektuuri arestimaja kordniku Urmas Kinepi

ettekandega, millest nähtub, et politsei kutsel tuli siniseks löödud silmaga neiu kiiresti autosse. Ta ei

olnud purjus. Politseijaoskonnas kinnitas neiu, et teda on vägistatud ja on lubatud ära tappa, kui ta

sellest räägib (1. kd. tl. 25-26).

Tartu Linna Kliinilise Naha- ja Suguhaiguste Dispanseri õiendi järgi olid uuringud gonorröale

G. Jürgensoni osas leiuta (2. kd. tl. 190). Toetudes sellele, kinnitab G. Jürgenson, et tema vahekord

suguhaigusesse nakatatud E. R-ga on välistatud. Seevastu ilmneb TÜ Nahahaiguste kliiniku

polikliinilise osakonna dermato-veneroloogi Helju Kivi eksperdina ülekuulamisel antud vastustest, et

juhul, kui tegu on mitme partneriga, on võimalik, et mõni nendest ei nakatu. Suu kaudu võidakse

nakatud siis, kui haiguskolle on kurgumandlitel. E. R kurgumandlid olid vaatlusel terved (1. kd. tl.

153).

G. Jürgensoni kassatsioonkaebuses esitatud väide, et Tartu Ringkonnakohus jättis põhjendamatult

kohtusse kutsumata Illar Mägila, Urmas Kinepi ja Enn Salu, on alusetu. Vastavalt AKKS §-le 17 lg 5

otsustab tunnistaja kutsumise kohtusse ringkonnakohus. Tunnistaja kutsutakse kohtusse üksnes siis,

kui tema kordusülekuulamine on olulise tähtsusega.

G. Jürgensoni muud väited, mida korratakse tema kaitsja vandeadvokaat M. Valge

kassatsioonkaebuses, on ümber lükatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. septembri 1995. a.

otsuses.

Juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1, ja 65 lg 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. juuni 1995. a. otsus Gunnar Jürgensoni

süüdimõistmises KrK § 115 lg 2 p. 2 järgi muutmata.

Gunnar Jürgensoni kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 28. novembril 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja : Jüri Ilvest

Liikmed: Lea Kalm, Herbert Lindmäe