III-3/1-35/95 · Riigikohus

III-3/1-35/95

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 10. novembril 1995. a.

H. Väärsi esindaja kassatsioonkaebuse läbi-vaatamine haldusakti motiveerimise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 9. novembril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Helvi Väärsi esindaja vandeadvokaat Uno

Lõhmuse kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. juuli 1995. a. otsusele

haldusasjas nr. II3/167/95.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Helvi Väärsi esindaja vandeadvokaat Uno Lõhmus, Vabariigi

Valitsuse esindaja Alar Urm ja Tartu Linnavalitsuse esindaja Anu Öpik. Juures oli halduskolleegiumi

sekretär Tiiu Varend.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu linnakomisjoni 22. juuni

1992. a. otsusega tunnistati H. Väärsi omandireformi õigustatud subjektiks Tartus Era t. 1 asuva

majavalduse ja krundi suhtes. Tartu Linnavolikogu 9. juuni 1994. a. otsuse alusel esitas Tartu

Linnavalitsus 28. septembril 1994. a. Rahandusministeeriumile taotluse arvata omandireformi

objektiks olev Era t. 1 majavaldus tagastamisele mittekuuluvate objektide hulka, sest hoones asub

Tartu Väikelastekodu "Käopesa". 6. jaanuaril 1995. a. esitas Rahandusministeerium Tartu

Linnavolikogu otsuse koos oma seisukohaga Vabariigi Valitsusele otsustamiseks.

17. jaanuaril 1995. a. andis Vabariigi Valitsus korralduse nr. 37k järgmises sõnastuses: "Nõustuda

Rahandusministeeriumi ettepanekuga mitte tagastada omandireformi aluste seaduse (RT I 1994, 38,

617) paragrahvi 12 lõike 3 punkti 5 alusel Tartus Era 1 asuvat õigusvastaselt võõrandatud vara."

20. veebruaril 1995. a. esitas H. Väärsi Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 1995. a. korraldus nr. 37k seadusevastaseks. Kaebuses väitis

H. Väärsi, et valitsuse korraldus on motiveerimata ja sellest ei nähtu, kuidas ja kelle huve vara

tagastamine kahjustaks - kas riigi või kohaliku omavalitsuse huve. Samuti leidis kaebuse esitaja, et

materjalide esitamisel valitsusele rikuti kehtivaid protsessuaalseid tähtaegu, mistõttu valitsus ei oleks

tohtinud seda korraldust vastu võtta.

Tallinna Halduskohtu 29. mai 1995. a. otsusega jäeti H. Väärsi kaebus rahuldamata. Halduskohus

leidis, et valitsus ei rikkunud haldusotsuse tegemise protsessuaalset korda. Valitsuse otsuse motiivide

põhjendatust ei ole kohtul võimalik kontrollida.

13. juunil 1995. a. esitas H. Väärsi esindaja Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles

palus tühistada halduskohtu otsuse, teha uus otsus ning tunnistada Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari

1995. a. korralduse nr. 37k seadusevastaseks. Apellatsioonkaebuses leitakse, et kohus peab otsustama

haldusakti sisulise põhjendatuse üle. Kuna suur osa haldusakte on suvalist laadi, siis on haldusakti

motivatsioonil eriline tähtsus. Ka Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p. 5 sõnastus eeldab, et

vastav haldusakt peab olema motiveeritud. Apellant väitis, et kui haldusorgan otsustab vaid nõustuda

Rahandusministeeriumi ettepanekuga, siis pole see otsustus, millega kedagi kohustatakse või millega

kellelegi antakse õigus mingiks tegevuseks. Samuti leidis apellant, et halduskohus ei ole esitanud

veenvat põhistust kaebuses märgitud protsessuaalsete tähtaegade rikkumise osas.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. juuli 1995. a. otsusega jäeti Tallinna Halduskohtu

29. mai 1995. a. otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on ekslik halduskohtu seisukoht, et

kohus pole õigustatud otsustama haldusakti põhjendatuse üle. Ringkonnakohus leidis, et valitsuse

korraldus peab olema sõnastatud selgelt, arusaadavalt ja grammatiliselt õigesti ning olema

orienteeritud korralduse rakendajale. Korralduse motiivid tulenevad aga Vabariigi Valitsusele esitatud

lähtematerjalist. Konkreetsel juhul on olemas piisavad põhjendused Tartus Era t. 1 hoone

mittetagastamiseks. Majavalduse tagastamine kahjustaks riigi ja kohaliku omavalitsuse huve. Samuti

märkis kohus, et Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud "Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra" punktis 31 ja Vabariigi Valitsuse 7. oktoobri 1993. a. määruse

nr. 307 punktis 2.8 ettenähtud tähtaegade rikkumine ei ole haldusakti seadusevastaseks tunnistamise

aluseks.

8. augustil 1995. a. esitas H. Väärsi esindaja kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kohtuistungil muutis

kassaator kaebuse taotlust ja soovib, et ringkonnakohtu otsus tühistataks ja tehtaks uus otsus ning

tunnistataks Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 1995. a. korraldus nr. 37k seadusevastaseks. Kassaator

väidab, et kui esimese astme kohus leidis, et halduskohtu pädevusse ei kuulu haldusakti sisulise

põhjendatuse kontroll, siis teise astme kohus ei saa hinnata sama vaidlustatud haldusakti sisulisest

küljest. Tegemist on esimese astme kohtu poolse kohtumenetluse seaduse normide rikkumisega, mis

HKS § 36 kohaselt toob kaasa otsuse tühistamise. Teise astme kohus ei saa laiendada esimese astme

kohtu poolt kitsendatud kaebuse lahendamise piire. Kassaatori arvates oleks apellatsioonikohus

saanud antud asjas teha vaid ühe kahest võimalikust otsusest: tühistada halduskohtu otsuse ja

tunnistada haldusakt seadusevastaseks, kuna see on motiveerimata, või tühistada halduskohtu otsuse

ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule haldusakti seaduslikkuse kontrollimiseks nii

sisuliselt kui ka vormiliselt. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on teinud otsuse, mis on vastuolus

HKS §dega 36 ja 37 lg 1 p. 2 ning kohaldanud vääralt Omandireformi aluste seaduse § 12.

Rahandusministeeriumi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et ringkonnakohtu otsus

on põhjendatud ja õige. Valitsuse esindaja möönis, et vaidlustatud haldusakt ei vasta vorminõuetele.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

HKS § 5 lg 1 sätestab, et halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste rikkumine või tema

vabaduste piiramine. Kui korraldusega määratakse kindlaks isikute avalikul õigusel rajanevad

õigused ja kohustused, siis peab korraldus olema motiveeritud, s.t. korralduses peab peale viite

seaduse sättele olema esitatud ka argumendid, miks korraldus anti. Et korraldust vaidlustada, on

isikul on õigus teada, millistel põhjustel on tema õigusi ja huvisid puudutav korraldus antud. Nii on

tagatud ka korralduse kontrollitavus.

Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p. 5 kohaselt ei kuulu tagastamisele omandireformi objektiks

olev õigusvastaselt võõrandatud vara, kui valitsusasutuse või kohaliku omavalitsuse volikogu

põhjendatud ettepanekul Vabariigi Valitsus otsustab, et sõjalise, korrakaitse, kultuuri või

sotsiaalobjekti või riikliku või kohaliku kaitse all oleva objekti tagastamine kahjustab riigi või

kohaliku haldusüksuse huve või ettevõtte või organisatsiooni bilansis oleva õigusvastaselt

võõrandatud vara eraldamine teeb ülejäänud vara sihipärase kasutamise tehnoloogiliselt võimatuks.

Põhjendatud on kassaatori väide, et lähtuvalt selle sätte sõnastusest tuleb õigusaktis põhjendada,

millise punktis 5 loetletud objektiga on tegemist, kas ja kuidas tagastamine kahjustab riigi või

kohaliku haldusüksuse huve. Nimetatud asjaolusid põhjendamata ei ole võimalik kontrollida, kas

Vabariigi Valitsus on korralduse andmisel järginud ORAS § 12 lg 3 p. 5.

Antud juhul ei ole Vabariigi Valitsus teinud otsustust, vaid on nõustunud Rahandusministeeriumi

ettepanekuga jätta tagastamata Tartus Era t. 1 asuv õigusvastaselt võõrandatud vara. Kui aktis üksnes

nõustutakse teise haldusasutuse ettepanekuga, siis sellega ei anta isikule õigusi ega tehta

kohustuslikke ettekirjutusi. Nõustumisega ei saa kedagi millekski kohustada ega kellelegi mingeid

õigusi anda. ORAS § 12 lg 3 p. 5 sõnastusest ning Vabariigi Valitsuse 7. oktoobri 1993. a. määrusest

nr. 307 "Omandireformi aluste seaduse paragrahvi 12 lõike 3 punkti 5 ja lõike 6 alusel Vabariigi

Valitsuse otsuste vastuvõtmise korra kohta" järeldub, et valitsusasutus või kohaliku omavalitsuse

volikogu teeb ettepaneku, mille alusel Vabariigi Valitsus otsustab, et objekti tagastamine kahjustab

riigi või haldusüksuse huve. Kuigi vaidlustatud akt on vormistatud korraldusena, ei ole Vabariigi

Valitsus teinud ettenähtud korras sisulist otsustust Tartus Era t. 1 asuva objekti osas. Vabariigi

Valitsuse vaidlustatud korraldus on seadusevastane.

Ekslik on kassaatori väide, et ringkonnakohus rikkus asja läbivaatamisel HKS§ 36 ja 37 lg 1 p. 2.

Ringkonnakohus vaatas asja läbi apellatsioonkaebuses toodud piirides kooskõlas HKS §dega 19 lg 2

ja 27 lg 2.

Kuna antud asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, on võimalik teha uus otsus asja uueks

arutamiseks saatmata. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Tallinna Halduskohtu 29. mai

1995. a. ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. juuli 1995. a. otsused tuleb tühistada.

Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKS §dest 57 p. 4 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Rahuldada kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 29. mai 1995. a. otsus haldusasjas nr. I3192/95 ja Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. juuli 1995. a. otsus haldusasjas nr. II3/167/95.

Tunnistada Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 1995. a. korraldus nr. 37k seadusevastaseks ja teha

Vabariigi Valitsusele ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning teha uus otsus.

Tagastada vandeadvokaat Uno Lõhmusele kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend

viis) krooni.

Määrus jõustub 16. novembril 1995. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann