III-2/1-81/95 · Riigikohus

III-2/1-81/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 8. novembril 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 30. oktoobril 1995. a.

Ravori Investeeringute AS-i kassatsioonkaebuse

alusel Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 1995. a.

ostuse Oleg Sinitsa hagis Ravori Investeeringute

AS-i vastu töötasu, hüvituse ja kompensatsiooni

nõudmiseks.

O. Sinitsa töötas tehases "Volta" alates 1981. aastast. Tööleping O. Sinitsaga lõpetati 30. septembril

1994. aastal töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 kohaselt tööandja poolse lepingutingimuste rikkumise

tõttu.

O. Sinitsa palus Tallinna Linnakohtult mõista kostjalt tema kasuks välja 1993. a. augusti eest 712

krooni, septembri eest 907 krooni, oktoobri eest 647 krooni, 1994. a. juulikuu eest 1718 krooni,

puhkusekompensatsiooni 1190 krooni, lõpparve 4621 krooni. Samuti palus hageja palgaseaduse § 35

kohaselt kostjalt välja mõista lõpparve kinnipidamise eest keskmine palk 2077 krooni, 1993. a.

töötasu kinnipidamise eest 4316 krooni 70 senti, 1994. a. juulikuu töötasu kinnipidamise eest 1786

krooni 70 senti ning palgaseaduse § 35 kohaselt lõpparve kinnipidamise eest 4677 krooni 85 senti.

Tallinna Linnakohus rahuldas 16. märtsi 1995. a. otsusega hagi osaliselt ning mõistis tehase "Volta"

omanikult,Ravori Investeeringute AS-lt hageja kasuks välja 13 658 krooni 70 senti.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. juuni 1995. a. otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja Ravori

Investeeringute AS- i apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on

põhjendatult hagi osaliselt rahuldanud ja otsus ei vaja täiendavat motiveerimist.

Otsuse motiivide kohaselt kohustus RAS Volta ostja, Ravori Investeeringute AS, ostu-müügi lepingu

§ 3. 4 järgi tasuma kõik RAS Volta bilansilised kohustused. Kuna bilansi p. 7. 4 nimetab selliseks

kohustuseks ka väljamaksmata töötasud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks sisse nõuda kõik töötasu

võlgnevused kokku 9 795 krooni. Lõpparve väljamaksmisega viivitamise tõttu tuleb kostjalt TLS

§ 119 lg 2 kohaselt välja mõista hageja ühe kuu keskmine palk 2088 krooni. Palgaseadus, mis

sätestab viivise töötasu väljamaksmisega viivitamisel, jõustus 1. märtsil 1994. a. ning on rakendatav

peale nimetatud tähtaega arvutatud palga suhtes. Seetõttu tuleb hagi viiviste nõudes 1993. a.

väljamaksmata töötasu osas jätta rahuldamata. Samuti ei ole palgaseaduse § 35 rakendatav lõpparve

kinnipidamisel. 1994. a. juulikuu töötasu oleks kostja pidanud hagejale välja maksma RAS Volta

kollektiivlepingu kohaselt hiljemalt 20. augustil 1994. a. Kuna kostja seda ei teinud, tuleb kostjalt

208 päeva eest, s. o. alates 21. augustist 1994. a. kuni 16. märtsini 1995. a., välja mõista viivist 0, 5 %

töötasust kokku 1786 krooni 70 senti.

Apellatsioonkaebuse väide, et nõue TLS § 119 lg 2 kohaselt on aegunud, on alusetu. Nimetatud nõue

ei aegu kuni lõpparve väljamaksmiseni, sest tegemist on jätkuva tööseadusandluse rikkumisega.

Kassatsioonkaebuses palub Ravori Investeeringute AS tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni

1995. a.otsuse TLS § 119 lg 2 alusel väljamõistetud keskmise töötasu ja palgaseaduse § 35 järgi

väljamõistetud viivise osas. Kaebuse väidete kohaselt rikkus ringkonnakohus TsKS § 232 lg 4 sätteid,

kuna jättis otsuses põhjendamata oma järelduse, et TLS § 119 lg 2 alusel esitatud nõue ei ole

aegunud. Aegumise mittekohaldamisega rikkus ringkonnakohus ka TsÜS §-de 113 lg 1 ja 114 lg 2

sätteid. Väljamaksmata 1994. a. juulikuu palk on lõpparve osa ning seetõttu palgaseaduse § 35

kohaldamisele ei kuulunud.

Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu 7. juuni 1995. a. otsuse tühistamiseks alust ei ole.

Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et TLS § 119 lg 2 alusel esitatud nõude osas on

tegemist tööseadusandluse jätkuva rikkumisega, mistõttu nõue ei aegu kuni lõpparve

väljamaksmiseni. Sel juhul TLS § 143 kohaldamisele ei kuulu. Kassaatori viited TsÜS §-de 113 lg 1

ja 114 lg 2 rikkumise kohta ei ole asjakohased, kuna §-st 1 tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seadus

töösuhteid ei reguleeri.

Väär on kassaatori seisukoht, et 1994. a. juulikuu palga maksmisega viivitamise eest viivise

väljamõistmine ei ole õige, kuna see palk on vastavalt palgaseaduse §-le 32 lõpparve osa.

Palgaseaduse § 35 on aga kohaldatav ainult palga maksmisega viivitamisel. Palga maksmisega

viivitamisel on tööandja kohustatud maksma palgaseaduse § 35 alusel viivist, olenemata sellest, et

tööraamatu ja/või lõpparve kinnipidamise eest on tööandja kohustatud maksma töötajale ühe kuu

keskmise palga. Palgaseaduse § 35 sätestab tööandja vastutuse palga maksmisega viivitamise eest,

TLS § 119 aga vastutuse tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest. Asjaolu, et väljamaksmata palk

kuulub lõpparve hulka, ei välista tööandja vastutust palgaseaduse § 35 alusel.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1 kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 1995. a. otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik