III-2/1-71/95 · Riigikohus

III-2/1-71/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 1. novembril 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 23. oktoobril 1995. a.

VE Liiva SA kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. mai

1995. a. otsuse AS-i Stairet hagis VE Liiva SA ja Toomas Tamme vastu 35 671 krooni 78 sendi

hüvitamiseks.

19. juulil 1993. a. toimus Tallinnas Liiva kalmistul liiklusõnnetus, mille tagajärjel sai vigastada AS-le

Stairet kuuluv veoauto Volvo F-10 (registrimärgiga 576 ADK). Avarii põhjustas VE Liiva SA töötaja

Toomas Tamm samale firmale kuuluva veoautoga GAZ 3503 (registrimärgiga 70-90 EA).

AS Stairet palus hagiavalduses Tallinna Linnakohtule TsK § 458 alusel VE-lt Liiva SA välja mõista

35 671 krooni 78 senti avariiga tekitatud kahju hüvitamiseks, sest suurema ohu allika poolt tekitatud

kahju eest vastutab suurema ohu allika valdaja.

Kostja vaidles hagile vastu väites, et T. Tamm võttis auto väljaspool tööaega ja juhtkonna

nõusolekuta. Avarii tekitas sõiduki õigusvastane valdaja T. Tamm. Kaaskostja T. Tamme ütluste

kohaselt kasutas ta autot tööülesannete täitmiseks.

Linnakohus leidis, et hagi kuulub TsK § 458 alusel rahuldamisele. Otsuse motiivide kohaselt oli VE

Liiva SA suurema ohu allika valdaja. Kaaskostja juhtis suurema ohu allikat töösuhete tõttu selle

valdajaga ning seepärast ei kanna ta otsest vastutust hageja ees, kuigi oli liikluspolitsei õiendi

kohaselt avariis süüdi. Kohus leidis asja materjalidega tõendatud olevat, et kaaskostja kasutas autot

tööülesannete täitmiseks.

Apellatsioonkaebuses palus VE Liiva SA tühistada Tallinna Linnakohtu 14. märtsi 1995. a. otsuse

ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kaebuse väidete kohaselt oli T. Tamm tööle

võetud mullatöölisena, mitte autojuhina. Kohtu järeldus, et T. Tamm kasutas autot tööülesannete

täitmiseks on ebaõige. Selline järeldus ei tulene ka tunnistajate M. Loogna, E. Kallaste, A. Murmani

ega K. Looheina ütlustest. Kohtuotsus rajaneb tunnistajate L. Undi ja V. Poolgase ütlustele, kes

olulises asjaolus, s. o. kalmistul viibimise aja suhtes, tunnistasid valet. Ka jättis kohus rahuldamata

taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ning avalduse toimikusse võtmiseks.

Vastustaja AS Stairet leidis, et otsus on õige, sest kahju tekitati kostjale kuuluva veoautoga kostja

töötaja poolt tööülesannete täitmisel. Pealegi ei olnud veoautole kinnitatud vastutavat juhti, autot ei

garazeeritud, seda sai käivitada valevõtmega ning autol puudusid pidurid.

Ringkonnakohus leidis, et kaebus on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta TsKS § 292 lg. 1 p. 1

kohaselt rahuldamata ning linnakohtu otsus muutmata.

Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 1995. a. otsuse motiivide kohaselt on linnakohus õigesti

juhindunud TsK §-st 458, mis sätestab suurema ohu allikaga tekitatud kahju hüvitamise

materiaalõigusliku aluse. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kahju tekkis vääramatu jõu

või kannatanu tahtluse tagajärjel ning selle kohta, et suurema ohu allikas läks autojuht T. Tamme

valdusse tema õigusvastaste tegude tulemusel. TsKS § 163 lg. 1 kohaselt peavad pooled

eelmenetluses teatama kohtule kõik asjaolud, mida nad peavad oluliseks asja lahendamisel ning neid

kinnitavad tõendid. Kuna eelistung oli 12. mail 1994. a., siis oli TsKS § 176 lg. 2 ja TsKS § 168 lg. 1

kohaselt seaduspärane 28. veebruaril 1995. a. esitatud taotluste rahuldamata jätmine.

Kassatsioonkaebuses palus VE Liiva SA tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 1995. a. otsuse

ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaatori väidete kohaselt on ringkonnakohus

ebaõigesti kohaldanud TsKS § 292 lg. 1 p. 1 sätteid, sest apellatsioonkaebus sisaldas viiteid

kassaatori väiteid kinnitavatele tõenditele. Kassaator on alates asja arutamise algusest linnakohtus

olnud seisukohal, et kahju tekitas suurema ohu allika õigusvastane valdaja ning viimane peab ka

vastutama kannatanu ees. Eelmenetluses teatas kassaator kõik olulised asjaolud ja neid kinnitavad

tõendid oma kirjalikus vastuses hagiavaldusele. Tunnistajate täiendavat ülekuulamist tingis

kaaskostja T. Tamme kahe tunnistaja ülekuulamine 20. detsembril 1994. a. Tunnistajad L. Unt ning V.

Poolgas ei väitnud, et T. Tamm oli avarii tekitamise ajal tööülesannete täitmisel või et auto

kasutamine oli talle lubatud. Kuna veoautole oli kinnistatud vastutav juht Endel Kallaste, autot ei

saanud käivitada valevõtmega, tal olid pidurid korras ning autot ei olnud võimalik garazeerida ning

see on kassaatori poolt tõendatud, siis on linnakohus ja ringkonnakohus otsuste langetamisel võtnud

aluseks hageja esindaja tõendamata väited ning jätnud ümber lükkamata kassaatori tõendatud väited.

Vastustaja T. Tamm peab ringkonnakohtu otsust õigeks.

Vastustaja AS Stairet peab kaebust põhjendamatuks ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

otsuses on õigesti tuvastatud, et kahju tekitati VE-le Liiva SA kuuluva veoautoga GAZ-3503 ning

TsK § 458 kohaselt vastutab suurema ohu allika tekitatud kahju eest tema valdaja.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKS § 347 lg. 2 alusel

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

TsKS § 292 lg. 1 p. 1 kohaselt otsustab kohus asja apellatsioonkaebuse põhjal ilma menetlust

jätkamata, kui ta leiab üksmeelselt, et kaebus on ilmselt põhjendamata.

TsKS § 232 lg. 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud,

põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus

kohaldab.

Ringkonnakohus vaatas TsKS § 292 lg. 1 p. 1 alusel läbi VE Liiva SA apellatsioonkaebuse, jättes

tähelepanuta asjaolu, et kaebuses viidati puudustele kohtuotsuses, milles ei olnud antud hinnangut

tunnistajate ütlustele ja motiveeritud nende ütluste tagasilükkamist ning ka ringkonnakohus ise ei

andnud hinnangut tunnistajate ütlustele.

TsKS § 92 kohaselt peab kohus hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid oma siseveendumuse

kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel.

Ringkonnakohtu seisukoht, mis tugines TsKS § 176 lg. 2 ja mille kohaselt võib kohus jätta taotluse

rahuldamata juhul kui pool oma taotluses viitab asjaoludele või tõenditele, mida ta hagiavalduses

pole märkinud, on väär. Sellise taotluse võib kohus jätta rahuldamata kui ilmneb soov protsessi

venitada, üllatada vastaspoolt või saavutada muud kohatut eesmärki.

TsKS §-de 313 lg. 1 ja 232 lg. 5 sätete kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioonis olema seisukoht

kõigi kostjate suhtes. Kaaskostja T. Tamme suhtes puudub kohtulahendis seisukoht. Selle puudumisel

ei ole otsus seaduslik.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2 kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 1995. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada VE-le Liiva SA 16. juunil 1995. a. tasutud kautsjon 356 (kolmsada viiskümmend

kuus) krooni 70 senti.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa