III-3/1-24/95 · Riigikohus

III-3/1-24/95

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 27. oktoobril 1995. a.

Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamiseks või kompenseerimiseks tõendite esitamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 26. oktoobril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. juuni 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/60/95.

Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Jaan Kriisa esitas Tallinna Linnavalitsuse Linnavara Ametile avalduse, milles palus tunnistada end

omandireformi õigustatud subjektiks tema emale Anette Kriisale kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud majade ja krundi (kinnistu nr. 2313) suhtes, asukohaga Tallinnas, Kadaka tee 9.

Nimetatud varale esitasid avaldused ka Elmar Kriisa ja Laine Laigo.

Jaan Rikker ostis 16. märtsil 1929. a. kinnistu nr. 2313. Pärast J. Rikkeri surma 1936. a. omandas

selle kinnistu tema abikaasa Sophie-Charlotte Rikker. S.C. Rikker tegi 11. oktoobril 1936. a.

testamendi. Testamendi kohaselt tuli kinnisvara pärast tema surma testamenditäitja poolt ära müüa ja

saadavast summast maksta kümme tuhat krooni vennatütrele A. Brecherile (pärast abiellumist

A. Kriisa), ülejäänud summast pool vennapojale H. Brecherile ning teine pool võrdsetes osades õele

H. Tahvesele ja vennale J. Brecherile. Testamenditäitjaks ja päranduse hooldajaks määras testaator

H. Brecheri.

S.C. Rikker suri 1936. a. Kinnisvara jäi testamenditäitja poolt müümata ja see natsionaliseeriti

1940. a.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni

7. novembri 1994. a. otsusega nr. 4100 jäeti J. Kriisa ja teiste avaldajate taotlused rahuldamata

põhjusel, et "taotlejad ei kuulu omandireformi aluste seaduse § 8 märgitud omandireformi õigustatud

subjektide ringi".

J. Kriisa esitas kaebuse Tallinna Linnavalitsusele. Tallinna Linnavalitsuse 9. detsembri 1994. a.

korralduse nr. 2914k punktiga 1.6 jäeti J. Kriisa kaebus rahuldamata põhjusel, et taotleja ei ole

Omandireformi aluste seaduse §de 7 ja 8 alusel taotletava vara osas omandireformi õigustatud

subjekt.

4. jaanuaril 1995. a. esitas J. Kriisa Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Tallinna

Linnavalitsuse 9. detsembri 1994. a. korralduse nr. 2914k p. 1.6 seadusevastaseks. Kaebuse esitaja

väitis, et pärast S.C. Rikkeri surma võtsid A. Kriisa ja H. Brecher pärandi vastu ning sellega muutus

kinnisvara nende omandiks. Seetõttu on J. Kriisa kui A. Kriisa poeg vara endise omaniku pärija ja ta

kuulub ORAS §s 8 loetletud õigustatud subjektide hulka.

Tallinna Halduskohtu 10. veebruari 1995. a. otsusega jäeti J. Kriisa kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse

kohaselt nähtub Tallinna Linnaarhiivi teatisest, et linna kinnisvarade registri andmetel kuulub kinnistu

nr. 2313, Kadaka tee 1 D, S.C. Rikkeri pärandustombule. Balti eraseaduse § 2622 sätestas: "Pärijaks

on võimalik saada ainult sel juhul, kui pärand on vastuvõetud." Sama seaduse § 812 sätestas:

"Kinnisvara omanikuks kuuluvuse järgi tunnistatakse ainult see, kes oli sisse kantud avalikesse

kohturaamatutesse." Kohtuotsuse kohaselt kinnistusraamatus tehtud kanne "viitab sellele, et Kadaka

tee 1 D elamut ei olnud omandanud ei testamendi täitja Harald Brecher ega keegi teine.". Vabariigi

Valitsuse 28. augusti 1991. a. määruse nr. 161 p. 19 alusel lasub vara endise omaniku pärijal kohustus

tõendada, et endine omanik on surnud ning et taotleja kuulub ORAS §s 8 loetletud isikute hulka.

Kaevatud õigusaktid on seaduslikud, kuna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise Tallinna linnakomisjonile ega Tallinna Linnavalitsusele pole esitatud tõendeid, et

taotletav vara kuulus võõrandamise hetkel A. Kriisale.

17. veebruaril 1995. a. esitas J. Kriisa apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, paludes

tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. juuni

1995. a. otsusega rahuldati J. Kriisa apellatsioonkaebus. Tallinna Halduskohtu 10. veebruari 1995. a.

otsus tühistati ja Tallinna Linnavalitsuse 9. detsembri 1994. a. korralduse nr. 2914k p. 1.6 tunnistati

seadusevastaseks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud, et taotletav omandireformi

objektiks olev vara kuulus võõrandamise hetkel A. Kriisale. Pärandi vastuvõtmine A. Kriisa poolt

pärast S.C. Rikkeri surma ja omandiõiguse üleminek A. Kriisale tuleb tuvastada

tsiviilkohtumenetluse korras. Ringkonnakohus leidis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra

punkti 22 alusel, et kui tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada kirjalike tõenditega,

on taotlejal õigus pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks kohtu poole. Otsustamisel aluseks

olevate asjaolude väljaselgitamise kohustus on ka avalduste vastuvõtjal ja kohalikul komisjonil.

Komisjon võib jätta taotluse rahuldamata vaid juhul, kui täiendavaid tõendeid ei ole võimalik

hankida. Ebapiisaval materjalil põhinev linnakomisjoni otsus ja linnavalitsuse korraldus on

seadusevastased.

8. juulil 1995. a. esitas Tallinna Linnavalitsus kassatsioonkaebuse. Selles palutakse Tallinna

Ringkonnakohtu 9. juuni 1995. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on kohaldanud seadust

vääralt ning jõudnud ebaõigele järeldusele. Kassaator väidab, et linnakomisjon on järginud kehtivat

seadusandlust, sest komisjon ei pea jääma ootama, kas taotleja pöördub mingi juriidilise fakti

tuvastamiseks kohtusse või mitte. Juhul, kui pärast linnakomisjoni otsust esitatakse dokument, mis

tingib komisjoni otsuse muutmise, siis otsust ka muudetakse.

Vastustaja J. Kriisa leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 1995. a. otsus on õige.

Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

Omandireformi aluste seaduse § 16 lg 2 kehtestab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra

määrab kindlaks Eesti Vabariigi Valitsus.

Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja

hindamise korra" p. 3 kohaselt moodustavad maavanemad ning Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-

Järve, Sillamäe ja Narva-Jõesuu linnavalitsus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise maakonna- või linnakomisjoni. See komisjon lahendab avalduste vastuvõtmise

käigus tekkinud vaidlusi, vaatab läbi avalduste vastuvõtja poolt esitatud materjalid, hindab tõendeid

ja otsustab täiendavate tõendite kogumise vajaduse ning endiste omanike ja vara kohta käivate

andmete registrisse kandmise.

Nimetatud korra p. 15 sätestab, et avalduste ja tõendite läbivaatamisel tuleb kontrollida või kindlaks

määrata: 1) kas avalduses märgitud vara vastab ORAS §s 11 sätestatule ning kas on tõendatud vara

koosseis ja väärtus õigusvastase võõrandamise hetkel; 2) kas avalduses märgitud vara kuulus

õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, s.t. endisele

omanikule; 3) kas avalduses märgitud vara on võõrandatud viisil, mis on sätestatud ORAS §s 6 ja kas

taotleja kuulub ORAS §des 7, 8 või 9 loetletud õigustatud subjektide hulka; 4) kas on esitatud

rehabiliteerimist tõendavad dokumendid või kohtuotsused, kui nende esitamine on ette nähtud

Omandireformi aluste seaduses.

Sama korra p. 19 näeb ette, et kui taotlejaks on vara endise omaniku pärija, tuleb tal tõendada, et

endine omanik on surnud ning et taotleja kuulub ORAS §s 8 loetletud isikute hulka. Niisugusteks

tõenditeks võivad olla surma, sünni ja abielutunnistused, arhiivi ja perekonnaseisuorganite tõendid

ning muud dokumendid.

Antud juhtumil puudusid linnakomisjonil tõendid selle kohta, et kinnistu nr. 2313 kuulus

võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel A. Kriisale.

Nimetatud korra p. 23 kehtestab, et avalduste läbivaatamise käigus võib avalduse vastuvõtja

pöörduda taotleja poole kirjalikult, saamaks temalt täiendavaid andmeid või tõendeid. Taotleja on

kohustatud esitama avalduse vastuvõtjale kirjalikud andmed või dokumendid või teatama kirjalikult

nende puudumisest 30 päeva jooksul, arvates avalduse vastuvõtja kirjaliku pöördumise

kättesaamisest. Sama korra p. 22 sätestab, et kui vara võõrandamise õiguvastasust või muid

tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on taotlejal õigus

pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks vara asukoha järgse kohtu poole. Tallinna linnakomisjon ei

ole J. Kriisale sellesisulist ettepanekut teinud ega ole nõudnud temalt ka täiendavate tõendite

esitamist. Kui kohus tsiviilkohtumenetluse korras tuvastab kinnistu nr. 2313 omandiõiguse ülemineku

enne vara õigusvastast võõrandamist A. Kriisale, on J. Kriisal õigus nõuda ORAS § 8 lg 3 p. 1 alusel

vara tagastamist või kompenseerimist.

Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et komisjon võib taotluse jätta rahuldamata vaid juhul, kui

täiendavaid tõendeid ei ole võimalik hankida. Nimetatud korra punkti 34 kohaselt võtab komisjon

vastu otsuse registrisse mittekandmise kohta vaid juhul, kui taotlus ei ole põhjendatud või kui tõendid

on ebapiisavad ning komisjoni arvates puuduvad täiendavate tõendite saamise võimalused. Komisjoni

otsus peab olema põhjendatud ja seaduslik.

Eeltoodud põhjustel ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele.

Juhindudes HKS §dest 57 p. 1 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. juuni 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-

3/60/95 muutmata.

Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse.

Määrus jõustub 3. novembril 1995. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann