III-2/1-64/95 · Riigikohus

III-2/1-64/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 19. oktoobril 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium kooseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik, R. A, tema

esindaja vandeadvokaat E. Palumetsa ja A. Tikani esindaja vandeadvokaat A. Saare osavõtul vaatas

läbi avalikul kohtuistungil 9. oktoobril 1995. a.

R. A kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 1995. a. otsuse R. A hagis

Tartu Linna Haridusosakonna ja Tartu Linnavalitsuse Sotsiaalabi Osakonna vastu

lapsendamise tühistamiseks.

R. A sündis 24. juunil 1941. a. Tallinnas. 4. jaanuaril 1946. a. lapsendati ta emapoolsete

vanavanemate R. A ja J. -P A poolt ja tema perekonnanimi muudeti S. A - ks.

Hagiavalduses Tartu Linnakohtule taotles R. A lapsendamise kehtetuks tunnistamist APK § 129 p. 4

alusel, sest lapsendamine toimus repressiooniohu kartuses ja oli seepärast fiktiivne ning APK § 129

p. 5 alusel, sest puudus vanemate nõusolek lapsendamiseks. Kostja ei vaielnud hagile vastu. Kolmas

isik A. Tikan vaidles hagile vastu. Hageja leidis, et lapsendamine ei olnud fiktiivne, sest lapsendajad

lähtusid lapse huvidest ning täitsid vabatahtlikult vanemlikke kohustusi.

Linnakohus rahuldas hagi, leides, et lapsendamine ei olnud fiktiivne mitte seetõttu, et lapsendajad

hagejat ei kasvatanud, vaid seetõttu, et selle eesmärgiks oli lapsele uue nime andmine

repressiooniohu tõttu, sest hageja isa oli olnud ohvitser ja teda otsisid julgeolekutöötajad. Hagi teise

aluse kohta leidis linnakohus, et vanemate nõusolekuta lapsendamist saavad vaidlustada ainult

vanemad ise.

A. Tikani apellatsioonkaebuse alusel tühistas Tartu Ringkonnakohus Tartu Linnakohtu 22. detsembri

1994. a. otsuse. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis R. A hagi Tartu Linnavalitsuse

Sotsiaalabi Osakonna vastu lapsendamise kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse motiivide kohaselt ei olnud hageja lapsendamine vanavanemate poolt

fiktiivne. Lapsendajate ja hageja vahel olid tegelikud perekondlikud suhted ning lapsendajad täitsid

vanemlikke kohustusi alaealise suhtes. Vanavanemate poolt oma lapselapse lapsendamine ei olnud

keelatud ning seaduslikku lapsendamist ei saa fiktiivseks tunnistada lähtudes lapsendamise motiivist.

Kassatsioonkaebuses palub R. A tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega

tunnistada tema lapsendamine R. A ja J. -P. A poolt kehtetuks APK § 129 p. 4 kohaselt fiktiivsuse

tõttu. Kassaatori väidete kohaselt on ringkonnakohus jätnud hindamata tunnistaja E. Sakkovi ütlused

selle kohta, et ta kuulis oma isalt, et R. A lapsendati küüditamise hirmu pärast ning tunnistaja I.

Sahku ütlused selle kohta, et kooliajal näitas R. A talle oma isa pilte ohvitserivormis ja rääkis, et

KGB töötajad käisid isa otsimas. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud nende tõendite

tagasilükkamist. Nende tõendite hindamata jätmine on vastuolus nii TsKS § 317 mõttega kui ka TsKS

§-de 92; 232 lg. 4 ja 313 lg. 1 nõuetega. Protsessiõiguse normide oluline rikkumine tõi kaasa

materiaalõigusnormi väära kohaldamise. Kassaator leiab, et tuvastatud asjaoludest kogumis hinnatuna

tuleneb järeldus, et tema lapsendamine vanavanemate poolt oli tingitud reaalselt eksisteerinud

repressiooniohust, sest vanavanemad oleksid võinud vormistada vaid eestkoste, kuid see ei oleks

võimaldanud perekonnanime muutmist, mida aga võimaldas lapsendamine.

Vastuses kassatsioonkaebusele nõustub Tartu Linnavalitsuse Sotsiaalabi Osakond kaebusega ning

leiab, et lapsendamise võib tunnistada kehtetuks vormilise puuduse (toimikust puudub vanema

kirjalik nõusolek või tema teadmata kadunuks või surnuks tunnistamise kohtuotsus) ja

repressiooniohust tingitud fiktiivsuse tõttu.

Kolmas isik A. Tikan palub Tartu Ringkonnakohtu otsuse jätta muutmata. Vastustaja leiab, et

tegelikult toimunud seaduslikku lapsendamist ei saa fiktiivseks tunnistada, lähtudes lapsendamise

aluseks olnud erinevatest motiividest.

Kolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 1995. a. otsus tuleb TsKS § 347 p. 2 alusel

tühistada protsessiõiguse normi rikkumise tõttu.

TsKS § 301 lg. 2 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

lahendi seaduslikkust ja põhjendatust mitte ainult kaebuse, vaid ka sellele esitatud vastuväidete piires.

R. A märgib vastuses A. Tikani apellatsioonkaebusele, et linnakohus on kõiki asjaolusid kontrollinud

ning kohtuotsuses neid õigesti hinnanud.

TsKS § 232 lg. 4 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid,

millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab,

samuti seadused, mida kohus kohaldas. Uue otsuse tegemisel on apellatsioonikohus jätnud tõenditena

hindamata tunnistajate E. Sakkovi ja I. Sahku ütlused. Tartu Linnakohus tugines repressiooniohust

tuleneva lapsendamise fiktiivsuse tuvastamisel nimetatud tunnistajate ütlustele.

Tulenevalt TsKS §-st 92 peab kohus seadusest juhindudes hindama kõiki tõendeid oma

siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel.

Ringkonnakohus tegi otsuse 16. juunil 1995. a. Vastavalt PkS §-le 137 kuulus kohaldamisele 1.

jaanuarist 1995. a. jõustunud perekonnaseadus. PkS § 137 sätestab, et lapsendamise kehtetuks

tunnistamine toimub perekonnaseaduse sätete kohaselt ka siis, kui lapsendamine on toimunud enne

selle seaduse jõustumist.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2 kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale apellatsioonikohtule.

Kaebus rahuldada.

Tagastada R. A - le 13. juulil 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, J. Luik