III-3/1-15/95 · Riigikohus

III-3/1-15/95

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 29. septembril 1995. a.

H. Allikase esindaja kassatsioonkaebuse läbi-vaatamine notari toimingu vaidlustamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 28. septembril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Hella Allikase kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. aprilli 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/71/95.

Protsessiosalisena võttis istungist osa H. Allikase esindaja vandeadvokaat Laine Teemant. Juures oli

halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Hella Laas abiellus 1939. a. Mihkel Pahkiga, kes suri 1944. a., ja 1948. a. August Allikasega, kes suri

1987. a. Hella Allikas kuulus aastast 1949 kuni 1. veebruarini 1970. a. kolhoosiperesse. Tali kolhoos

reorganiseeriti Lanksaare sovhoosiks 1. veebruaril 1970. a. Enne kolhoosi sovhoosiks

reorganiseerimist oli kolhoosipere peaks A. Allikas, kes suri 1987. a. Pärnu rajooni Tali külanõukogu

RSN TK 18. märtsi 1970. a. otsusega registreeriti Tali külanõukogus Tali külas asuvad elumaja ja

majandushooned H. Allikase poja Ilmar Pahki kui omaniku nimele. Ilmar Pahk suri 8. novembril

1993. a.

H. Allikase esindaja A. Muskat esitas pärast I. Pahki surma Pärnu notar Anne Kaldveele avalduse

poja vara pärimiseks ja palus endise kolhoosipere liikmena eraldada talle kuuluv osa kolhoosipere

varast. Notar keeldus osa kolhoosipere varast eraldamast ja andis seadusjärgse pärimisõiguse

tunnistuse kogu varale, kaasa arvatud H. Allikase poolt kolhoosipere varaks peetavale majavaldusele,

lugedes vara pärijateks I. Pahki lese ja viis last, igaühele 1/7 mõttelist osa varast. H. Allikas esitas

pärandi vastuvõtmise avalduse ka õigusvastaselt võõrandatud talumaa kohta, mille suhtes I. Pahk oli

tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks. Talumaa kohta notar pärimisõiguse tunnistust ei

andnud. H. Allikas ei võtnud talle kuuluva pärandvara kohta antud pärimisõiguse tunnistust välja ja

esitas kaebuse notari tegevuse peale. Kaebuses taotleti tunnistada seadusevastaseks I. Pahki

pärandvarale pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine ning teha notar A. Kaldveele ettepanek asi

uuesti läbi vaadata ja anda sellele varale uus pärimisõiguse tunnistus.

Pärnu linna halduskohtuniku 14. veebruari 1995. a. otsusega haldusasjas I-3-19/95 jäeti kaebus

rahuldamata. Halduskohtunik leidis, et kolhoosipere liikmete ühisomandiõigus lõppes kolhoosipere

lakkamisega 1. veebruaril 1970. a., mil Tali kolhoos ja Lanksaare sovhoos reorganiseeriti Lanksaare

sovhoosiks. Tollal kehtinud tsiviilkoodeksi §-de 136, 132, 135 ja 81 kohaselt võis kolhoosipere

ühisvara jagamist nõuda kolme aasta jooksul kolhoosipere lõppemisest. Vaidlusalused elamu ja

majandushooned registreeriti I. Pahki nimele 18. märtsil 1970. a., s.o. pärast kolhoosipere lõppemist.

I. Pahk ei ole kunagi olnud kolhoosipere pea. Seetõttu ei saa rakendada Asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse § 17 lg 3, mille kohaselt endise kolhoosipere liikmel on õigus nõuda oma osa

pärandvarast eraldamist kuni 1. detsembrini 1994. a., kui kolhoosipere pea on surnud ja endise

kolhoosipere liikme osa on pere varast eraldamata. Kaebus jäeti rahuldamata ka talumaid puudutavas

osas.

H. Allikase esindaja A. Muskat esitas Pärnu halduskohtuniku otsusele apellatsioonkaebuse. Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. aprilli 1995. a. otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja

halduskohtuniku otsus muutmata. Kohus leidis, et notar pole pädev eraldama pärandvarast endise

kolhoosipere liikme vara, et endise kolhoosipere liikme nõue eraldada tema osa pere varast on

tsiviilõiguslik nõue ja tuleb lahendada hagimenetluse korras, et notar keeldus põhjendatult andmast

pärimisõiguse tunnistust talumaade kohta, mille suhtes I. Pahk oli küll tunnistatud omandireformi

õigustatud subjektiks, kuid mille kohta maa tagastamise korraldust ei olnud veel tehtud.

H. Allikase esindaja A. Muskat esitas ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsusele

kassatsioonkaebuse, milles palub teha uus otsus ja tunnistada notar A. Kaldvee toiming

seadusevastaseks, teha ettepanek I. Pahki pärandiasi uuesti läbi vaadata ja anda H. Allikasele

omandiõiguse tunnistus Pärnumaal Tali vallas Tali külas asuva Jaanimäe talu elamu ja kõrvalhoonete

1/2 osale. Kassatsioonkaebuses ei käsitleta ringkonnakohtu otsust osas, mis puudutab talumaade

kohta pärimisõiguse tunnistuse andmisest keeldumist.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

1. Kassaatori arvates on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et notaril pole õigust eraldada endise

kolhoosipere liikme vara pärandvarast, et Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-s 17 lg 3

sätestatud endise kolhoosipere liikme nõue eraldada tema osa pärandvarast on tsiviilõiguslik ja tuleks

lahendada hagimenetluse korras. Nimetatud seaduse § 17 lg 1 kohaselt toimub kolhoosipere vara

pärimine tsiviilkoodeksi sätete kohaselt ja sama paragrahvi 3. lõige ei täpsusta, et pärandvarast osa

eraldamist tuleb nõuda kohtu korras. Notar pidanuks H. Allikasele kui endisele kolhoosipere liikmele

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 17 lg 3 alusel eraldama osa I. Pahki pärandvarast ja andma

talle omandiõiguse tunnistuse 1/2 osa elamust ja kõrvalhoonetest, sest Notariaadiseaduse § 41 lg 1

p. 2 kohaselt annab notar omandiõiguse tunnistusi vara osale.

Kassaatori need väited on ekslikud. Notariaadiseaduse § 41 lg 1 p. 2 kohaselt annab notar tõepoolest

omandiõiguse tunnistusi vara osale. Seadus ei anna talle aga õigust eraldada pärandvarast igale endise

kolhoosipere liikmele kuulunud osa. Surnud pereliikme osa saab pärandvarast eraldada kokkuleppel

või hagimenetluse korras.

2. Kassaator väidab, et notar jättis täitmata talle Notariaadiseaduse §-ga 52 lg 2 ja 3 pandud

kohustused anda notariaaltoimingu tegemisest keeldumisel dokument keeldumise põhjuste kohta ja

selgitada keeldumise peale kaebamise korda.

See väide on esmakordselt esitatud kassatsioonkaebuses. Esimese ja teise astme kohtus pole seda

väidet arutatud. Ka puuduvad kohtutoimikutes tõendid, millele see väide võiks tugineda.

HKS § 40 lg 1 kohaselt saab kassatsioonkaebuse esitada ringkonnakohtu lahendi peale, kui

protsessiosaline leiab, et see kohus on seadust vääralt kohaldanud või oluliselt rikkunud

kohtumenetluse seadust. Sama seadustiku § 41 lg 1 p. 4 sätestab, et kassatsioonkaebuses tuleb

märkida motiivid, miks kassaator loeb kohtuotsuse ebaõigeks, ja viidata seadustele, mida

ringkonnakohus on vääralt kohaldanud. Kassaatori väide, et notar jättis täitmata talle

Notariaadiseaduse §-ga 52 lg 2 ja 3 pandud kohustused, nendele nõuetele ei vasta, sest kassaator

vaidlustab mitte ringkonnakohtu lahendit, vaid notari tegevuse seaduslikkust. Notari tegevuse

seaduslikkust saab vaidlustada esimese astme kohtus, mitte aga Riigikohtus. HKS § 50 kohaselt

kontrollitakse kassatsioonimenetluses kohtute lahendite seaduslikkust. Nendel põhjustel ei saa

Riigikohus võtta seisukohta kassaatori väite suhtes, et notar rikkus Notariaadiseaduse § 52 lg 2 ja 3.

Eeltoodud põhjustel ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 1 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a s :

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3/71/95 muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse.

Määrus jõustub 6. oktoobril 1995. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel