III-4/1-3/95 · Riigikohus

III-4/A-3/95

OTSUS Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 18. septembril 1995.a.

Tallinna Halduskohtu taotluse, tunnistada Välismaalaste seaduse §-s 21 lg 1 sätestatud tingimus

kehtetuks, läbivaatamine

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton,

Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas

13. septembri 1995.a. kohtuistungil

Riigikogu esindaja, alatise põhiseaduskomisjoni esimehe asetäitja Jaan Pööri, õiguskantsleri asetäitja-

nõunik Aare Reenumäe osavõtul ja kolleegiumi sekretär Kerdi Raua juuresolekul läbi Tallinna

Halduskohtu 15. mai 1995.a. otsusest tuleneva taotluse tunnistada Välismaalaste seaduse §-s 21 lg 1

sätestatud tingimus kehtetuks.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest

n ä h t u b :

Tallinna Halduskohus lahendas Fljura Urazmetova kaebust Riigi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti,

Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Linnavolikogu tööhõive- ja rändekomisjoni tegevuse peale.

Komisjon keeldus F.Urazmetova sissekirjutamisest abikaasa juurde ühiselamusse. Kodakondsus- ja

Migratsiooniamet ei võtnud temalt vastu avaldust elamisloa taotlemiseks Eestis. Sissekirjutamisest

keeldumist põhjendatiTallinna Linnavolikogu 30. jaanuari 1990.a. ja 14. märtsi 1990.a. otsustega,

millega peatati sissekirjutamine ühiselamutesse ja immigratsiooniseadusega, millega anti kohalikule

omavalitsusele pädevus otsustada sissekirjutamist sisserände kvootide alusel. Kodakondsus- ja

Migratsiooniamet ei võtnud elamisloa saamise taotlust vastu põhjendusel, et F.Urazmetoval puudus

enne 1. juulit 1990.a. alaline sissekirjutus Eesti NSV-s ja seetõttu peaks ta elamisloa saamiseks

pöörduma Eesti mõne välisesinduse poole. F.Urazmetova taotles Tallinna Halduskohtult

linnavalitsuse ja linnavolikogu vastava komisjoni ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

toimingute tunnistamist vastuolus olevaks Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti

artiklitega 12, 17 ja 23 , Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti

artiklitega 10 ja 11 ning Põhiseaduse §-dega 9, 10, 11, 27, 29 ja 34.

Tallinna Halduskohtu 15. mai 1995.a. otsusega tunnistati Tallinna Linnavalitsuse ja Linnavolikogu

toimingud - F.Urazmetovale sissekirjutuse andmisest keeldumine ning Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti poolt taotluse vastuvõtmisest keeldumine - seadusevastaseks. Samas leidis kohus,

et F. Urazmetova suhtes tuleb jätta kohaldamata Välismaalaste seaduse §-s 21 lg 1 sätestatud

tingimus Eesti NSV alalise sissekirjutuse kohta. Halduskohus otsustas, et Välismaalaste seaduse §-s

21 lg 1 sätestatud tingimus alalise sissekirjutuse olemasolu kohta Eesti NSV-s enne 1.juulit 1990.a.,

on vastuolus Põhiseaduse §-ga 11. Selle paragrahvi kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult

kooskõlas Põhiseadusega ja need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega

tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Halduskohtu arvates ei ole F. Urazmetoval

võimalik käesoleval ajal taotleda enda registreerimist abikaasa elamispinnale, kuna puudub elanike

registreerimist sätestav seadus. Samas on aga tema põhiseaduslikud õigused - õigus elukohale, tööle

ja perekonnale - tagatud ainult sissekirjutuse olemasolul.

Riigikogu esindaja oli seisukohal, et Välismaalaste seaduse § 21 lg 1 ei ole vastuolus Põhiseaduse §-

ga 11. Õiguskantsleri esindaja arvates ei ole Välismaalaste seaduse § 21 lg 1 Põhiseaduse §-ga 11

vastuolus ja samuti puudub seos Välismaalaste seaduse § 21 lg 1 ja Põhiseaduse § 11 vahel.

Justiitsministri kirjalikust arvamusest nähtub, et Välismaalaste seaduse § 21 lg 1 ei kuulunud

F.Urazmetova haldusasja lahendamisel kohaldamisele, on seega asjasse mittepuutuv ja seetõttu tuleb

jätta rahuldamata ka halduskohtu otsuses sisalduv taotlus.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud Riigikogu esindaja ja õiguskantsleri esindaja

sõnavõtud, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

l e i d i s :

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 4 lg 3 alusel lahendab Riigikohus

põhiseadusele vastavust üksnes taotluses soovitud ulatuses. Halduskohtu otsusest tuleneb taotlus, et

Riigikohus tunnistaks kehtetuks Välismaalaste seaduse §-s 21 lg 1 sätestatud tingimuse seoses selle

vastuolu tõttu Põhiseaduse §-ga 11.

Välismaalaste seaduse § 21 reguleerib enne 1990. aasta 1. juulit Eestisse asunud välismaalase elamis-

ja tööloa taotlemist. Osundatud seaduse § 21 lg 1 sätestab: "Eestisse enne 1990. aasta 1.juulit asunud

ja jätkuvalt Eestis viibiv välismaalane, kellel on küll endise Eesti NSV alaline sissekirjutus, kuid

kellel puudub seaduslikult Eestis viibimiseks elamis- ja tööluba, on kohustatud nende saamiseks

esitama taotluse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras kahe aasta jooksul, arvates käesoleva

seaduse jõustumisest." Vastav kord kehtestati Vabariigi Valitsuse 21. septembri 1993. a. määrusega

nr.288. Välismaalastele elamis- ja töölubade andmise ja pikendamise korra p.6 (7. juuni 1994.a.

redaktsioonis) alusel taotleb välismaalane elamis- ja tööluba Eesti välisesinduse kaudu. Eesti NSV

alalise sissekirjutuse alusel Eestis viibiv välismaalane võib taotleda elamis- ja tööluba Kodakondsus-

ja Migratsiooniametist. Tallinna Halduskohtu otsusega tunnistati põhiseadusevastaseks Välismaalaste

seaduse §-s 21 lg 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt Eesti NSV alalist sissekirjutust omav

välismaalane, kellel puudub seaduslikult Eestis viibimiseks elamis- ja tööluba, võib nende saamiseks

esitada taotluse Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse.

Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas Põhiseadusega. Need

piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste

ja vabaduste olemust. Alusetu on Tallinna Halduskohtu järeldus, et tingimus, mille kohaselt Eesti

NSV alalist sissekirjutust omav välismaalane võib elamis- ja tööluba taotleda Kodakondsus- ja

Migratsiooniametist, on põhiseadusevastane õiguste ja vabaduste piiramine, mis pole demokraatlikus

ühiskonnas vajalik ja moonutab piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Välismaalaste seaduse §-s

21 lg 1 sätestatu ei välista, et Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kord võib võimaldada Eesti NSV

alalist sissekirjutust omavatele välismaalastele taotleda elamis- ja tööluba Kodakondsus- ja

Migratsiooniametist. See säte ei piira õigusi ega vabadusi ja seetõttu puudub sisuline seos

Välismaalaste seaduse § 21 lg 1 ja Põhiseaduse § 11 vahel. Välismaalaste seaduse §-ga 21 lg 1

Vabariigi Valitsusele antud õigus kehtestada elamis- ja tööloa taotlemise korda ei ole vastuolus

Põhiseaduse §-ga 11, sest Põhiseaduse selle paragrahvi reguleerimisobjekt on teine.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg 1

p. 1 , põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

o t s u s t a b :

Jätta Tallinna Halduskohtu 15. mai 1995.a. otsuses sisalduv taotlus, tunnistada Välismaalaste

seaduse §-s 21 lg 1 sätestatud tingimus kehtetuks, rahuldamata.

Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees

Rait Maruste