III-2/1-42/95 · Riigikohus

III-2/1-42/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 6. septembril 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik, kostja Paala

kolhoosi esindaja vandeadvokaat V. Krinali osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 28. augustil

1995. a.

kostja esindaja kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 28. aprilli 1995. a. otsuse

"Energiamüük" Viljandi osakonna hagis Paala kolhoosi vastu võla 125 462 kr. 10 s. nõudes.

Viljandi Maakohtu 15.11.1994. a. otsusega nõuti Paala kolhoosilt "Energiamüük" Viljandi osakonna

kasuks sisse 125 462 kr. 10 s. 04.11.1994. a. seisuga tasumata elektrienergia eest. Kohus leidis, et

kooskõlas EV Hinnaseaduse § 2 ja 3 sätetega ning vastavalt Valitsuse 17.01.1992. a. määruse nr. 19

"Elektrienergia tariifide ja põlevkivi hinna muutmise kohta" p.le 2 kehtisid vaidlusalusel perioodil

Riigiettevõtte "Eesti Energia" poolt kooskõlastatult Konkurentsiametiga kehtestatud tariifid.

Eeltoodud korras kehtestatud ja alates 01.11.1993. a. kehtinud tariifid nägid ühe tariifse tasuna II ja

III grupi tarbijatele ette ka tarbijatasu, mille suurus määrati toitepunkti peakaitseseadme

rakendusvoolu järgi. Seega oli kostja keeldumine tarbijatasu maksmisest põhjendamatu.

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus tuvastas, et sissenõutud summast on tarbijatasu suurus 92 189 kr. 15 s. ning

võlgnevus tarbitudelektrienergia eest on 33 272 kr. 95 s.

Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale kohtule järgmistel põhjustel: elektrienergia hindade mõõduks on tasu KWh eest vastavalt

tegelikule tarbimisele. RE-l Eesti Energia oli õigus kehtestada elektrienergia tariife, kuid tal ei olnud

õigust kehtestada elektrienergia andmisega seotud täiendavaid tariife, milleks on tarbijatasu. Selle

tasumist saab reguleerida müüja ja tarbija vahelise lepinguga. Kostja ei nõustunud lepingutingimusi

muutma ja tarbijatasu maksma. Seega on hageja ühepoolselt muutnud lepingutingimusi ja rikkunud

TsK §-is 174 sätestatut, mille kohaselt ei ole ühepoolne lepingutingimuste muutmine lubatud, välja

arvatud seadusega ettenähtud juhul.

Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja palub ringkonnakohtu otsuse muutmata jätta. Leitakse, et

RE-l Eesti Energia oli õigus kehtestada tarbijatasu ja selle kehtestamine on toimunud kooskõlas

seadusega.

Kolleegium leidis, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Tulenevalt hinnaseaduse §-st 2 ja 3 ning Valitsuse 17.01.1992. a. määruse nr. 19 Elektrienergia

tariifide ja põlevkivi hinna muutmise p.-st 2 kehtestas 1993. a. elektrienergia tariifid RE Eesti Energia

kooskõlastatult Hinnaametiga. Valitsuse määrusega nr. 318 19.10.1993. a. nimetati Hinnaamet ümber

Riigi Konkurentsiametiks. RE Eesti Energia käskkirjaga nr. 96 28.10.1993. a. kinnitati

kooskõlastatult Riigi Konkurentsiametiga uued elektri tariifid alates 01.11.1993. a. Need nägid ette ka

tarbijatasu maksmise kostja poolt toitepunkti peakaitseseadme rakendusvoolu järgi. Seega

elektritariifid, s.h. tarbijatasu, on kehtestatud seaduses ettenähtud korras. Seadusest ei tulene, et RE

Eesti Energia kooskõlastatult Riigi Konkurentsiametiga võis kehtestada tasu ainult tegeliku tarbimise

eest elektriarvesti näidujärgi. Tarbijatasu ei kehtestanud RE Eesti Energia poolt ühepoolselt, vaid

kooskõlastatult selleks pädeva riigiasutuse - Konkurentsiametiga. Kuna tegemist pole vaba hinnaga,

mis määratakse lepinguga, siis kostja viide TsK § 174 rikkumisele hageja poolt ei ole asjakohane.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1 kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu 28.04.1995. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed J. Luik, H. Jõks