III-1/1-52/95 · Riigikohus

III-1/1-52

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 15.augustil 1995.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

D. T. süüdistuses KrK § 107 lg.2 p. 1 ja 2 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

D. T. tunnistati süüdi Kohtla - Järve Linnakohtu 16. jaanuari 1995.a. otsusega

KrK § 107 lg.2 p. 1 ja 2 järgi ja karistati KrK § 39 kohaldamisel kahe aasta ja kolme kuulise

vabadusekaotusega.

D. T. oli süüdi tunnistatud selles, et ta 22. aprillil 1994.a. koos S. K., R. J. ja R. K. S., X tn. 6 - 16 asuvas

korteris peksis R. F.-d, põhjustades viimase surma.

Viru Ringkonnakohtu 21. aprilli 1995.a. otsusega jäeti Kohtla - Järve Linnakohtu 16. jaanuari 1995.a. otsus

muutmata.

Kassatsioonkaebuses taotleb D. T. kaitsja vandeadvokaat Eduard Kozik Viru Ringkonnakohtu 21. aprilli

1995.a. otsuse tühistamist ja D. T. suhtes kriminaalasja lõpetamist.

Kaitsja on seisukohal, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei saanud D. T. löökidest R. F.-l tekkida

ülirasket kehavigastust ja väidab, et D. T. teol on tegelikult KrK §-s 195 lg.2 ettenähtud kuriteo tunnused,

kuid kuna tema kaitsealune oli 22. aprillil 1994.a. neljateistkümne aastane,siis ei saanud ta olla

viimatinimetatud kuriteo subjektiks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse,

milles taotleti välja jätta kohtuotsustest D. T. süüditunnistamine KrK § 107 lg 2 p.2 järgi,

t u v a s t a s:

Kriminaalasja kohtulikul arutamisel on tõendatud ja seda ei eita ka kassaator, et D. T. nii nagu ka S. K., R. J.

ja R. K. lõi 22. aprillil 1994.a. R. F. elutähtsasse piirkonda - näkku. D. T. sellise tegevuse subjektiivset külge

iseloomustab konkretiseerimata tahtlus mistahes kehavigastuste tekitamiseks R. F. Muuhulgas pidi D. T.

möönma ka üliraske kehavigastuse tekitamise võimalikkust. Konkretiseerimata kaudse tahtluse tuvastamisel

kehavigastuse tekitamiseks kvalifitseeritakse kuritegelikku käitumist lähtudes tegelikult saabunud tagajärjest

- tekitatud kehavigastuse raskusest.

Lähtudes kohtumeditsiini eksperdi arvamusest, samuti kohtualuste ütlustest nende kogumis on kohtud õigesti

lugenud tuvastatuks, et R. F. tekitati üliraske eluohtlik kehavigastus - kolju ja aju kinnine trauma - erinevate

löökida tulemina pea erinevatesse piirkondadesse. Kuna kriminaalasjas on samuti tõendatud, et R. F. surm

saabus vahetult ja otseselt talle D. T., S. K., R. J. ja R. K. poolt tekitatud üliraske kehavigastuse tagajärjel,

tuleb kõigi nimetatud isikute poolt toimepandud tegu kvalifitseerida KrK § 107 lg.2 p.1 järgi.

Samas puudub alus nimetatud isikute käitumise kvalifitseerimiseks KrK § 107 lg.2 p.2 järgi, sest peksmine

oli ajendatud ühelt poolt R. F. ja teiselt poolt S. K. ning viimase kaudu ka tema kaaslaste konkreetsest

isiklikust suhtest.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS §-dele 39 lg.2 p.2; 49 lg.3; 63 p.3; 64 p.3 ja 65 lg.3 Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada osaliselt Kohtla - Järve Linnakohtu 16. jaanuari 1995.a. ja Viru Ringkonnakohtu 21. aprilli

1995.a. otsus D. T. , S. K., R. K. ja R. J. süüditunnistamises KrK § 107 lg.2 p.2 järgi. Muus osas jätta

kohtuotsused muutmata.

2. Vandeadvokaat Eduard Koziku kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 15.augustil 1995.a. ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep