III-2/1-40/95 · Riigikohus

III-2/1-40/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 21. juunil 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, Viljandimaa

Metsaameti esindaja vandeadvokaat E. Lillsaare osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 12. juunil

1995. a.

Viljandimaa Metsaameti kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 1995. a.

otsuse Viljandimaa Metsaameti hagis Riikliku Aktsiaseltsi "Viljandi Metsakombinaat" vastu

2 503 289 krooni nõudmiseks.

14. septembril 1993. a. esitatud hagis palus Viljandimaa Metsaamet välja mõista Viljandi

Metsakombinaadilt kännuraha võla ja viivise TsK §-de 242 ja 249 alusel, mis sätestavad ostu-müügi

lepingu olemuse ja selle tasumisest keeldumise tagajärjed. 1992. a. müüdi kostjale raiefondi katteks

peakasutuse korras metsa, mille eest tuli tasuda kännuraha 993 655 krooni, sellest jäi tasumata 765

408 krooni. Metsaoksjonil 3. septembril 1992. a. ostis kostja metsa, mille eest tuli tasuda kännuraha 1

106 382 krooni, sellest jäi tasumata 768 285 krooni. Pärast hagi esitamist tasus kostja 310 000 krooni

kännuraha. Kohtuistungil taotles hageja kostjalt välja mõista kännuraha koos käibemaksuga 1 223

694 krooni ja viivist võlgnevuselt kuni 17. oktoobrini 1994. a. 1 826 929 krooni - kõik kokku 3 050

623 krooni.

Viljandi Maakohtu 26. oktoobri 1994. a. otsusega mõisteti välja Viljandi Metsakombinaadilt 1 223

694 krooni kännuraha võlgnevust koos käibemaksuga TsK § 242alusel. Kohus leidis, et viivis

väljamõistmisele ei kuulu, sest Vabariigi Valitsuse 23. aprilli 1993. a. korralduse nr. 195-K alusel

väljaantud Rahandusministeeriumi 14. oktoobri 1993. a. määrusega nr. 152 peatati riiklike

metsavarumisettevõtete 1992. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates 1.

maist 1993. a. Kuivõrd viivise nõue ei tulenenud pooltevahelisest lepingust, siis arvestades

Rahandusministeeriumi määrust, ei kuulu viivise nõue rahuldamisele. Kohtuistungil ei ole hageja

taotlenud kahju hüvitamist TsK § 249 alusel.

Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 1995. a. otsusega muudeti maakohtu otsust ning Viljandi

Metsakombinaadilt mõisteti täiendavalt välja viivis 63 388 krooni. Otsuse motiivide kohaselt tuleb

viivis välja mõista vastavalt seadusele sõltumata sellest, et pooltevahelises lepingus ei ole viivise

kohta konkreetset kokkulepet. Kostja võttis endale kohustuse tasuda metsa eest vastavalt kehtivale

metsaseadusandlusele. Vastavalt Metsandusfondi tulude ajutisele juhendile tuleb viivist maksta 0,1%

maksmisega viivitatud iga päeva eest. Käesolevas vaidluses ei olnud kohaldatav metsamajanduse

sihtkapitali juhendkiri, sest see ei kehtinud lepingute sõlmimise ajal. Rahandusministeeriumi 14.

oktoobri 1993. a. määrusega nr. 152 peatati viiviste võtmine alates 1. maist 1993. a. nii põhifondi

hulka kuuluva kui ka oksjonilt ostetud metsamüügi tehingutelt. Kuni 1. maini 1993. a. kuulub viivis

kännuraha mitteõigeaegse tasumise eest sissenõudmisele. 3. septembril 1992. a. oksjonil ostetud

metsa kännuraha võlgnevuselt tuleb viivist maksta alates 14. märtsist 1993. a. (arvestades viivise

aegumist 6 kuu jooksul; hagi esitati 14. septembril 1993. a.) kuni 1. maini 1993. a. 0,1% iga

viivitatud päeva eest kokku 32 203 krooni. 1992. a. põhifondi raiete võlgnevuse eest tuleb viivist

maksta alates 14. märtsist 1993. a. kuni 1. jaanuarini 1993. a. 31 184 krooni. Seega viivised kokku 63

388 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et viiviste osas tuleb kohaldada TsK §-s 82 ettenähtud hagi aegumise

lühendatud tähtaega, s. o. kuus kuud. Hagi esitati 14. septembril 1993. a. ja seetõttu kuuluvad viivised

väljamõistmisele alates 14. märtsist 1993. a. Hagi aegumise kohaldamist nõudis kostja

apellatsioonikohtu istungil. Maakohtu istungil oli kostja aegumise nõudest loobunud ning seetõttu ei

võtnud maakohus aegumise osas seisukohta. Maakohtu istungiprotokollist ei selgu, millises osas

kostja hagi aegumisest loobus ning seetõttu tuleb viiviste osas kohaldada seadusest tulenevat hagi

aegumise lühendatud tähtaega.

Kassatsioonkaebuses palus Viljandimaa Metsaamet ringkonnakohtu otsust muuta ja Viljandi

Metsakombinaadilt välja mõista täiendavalt 422 110 krooni viivist kännuraha mitteõigeaegse

tasumise eest. Ringkonnakohus kohaldas valesti TsKS §-is 82 sätestatud hagi aegumise lühendatud

tähtaega. Esimese astme kohtus oli kostja küll aegumise taotluse esitanud, kuid sellest siis loobunud.

TsKS § 230 lg. 2 järgi ei kohalda kohus aegumist, kui pooled seda ei taotle. Kostja

apellatsioonkaebust ei esitanud ega saanud seetõttu ringkonnakohtus taotleda hagi aegumist, sest

kohus vaatab asja läbi apellatsioonkaebuse piirides. Apellatsioonikohus, kohaldades hagi aegumist,

on ületanud TsKS § 301 lg. 1 määratud asja läbivaatamise piire.

Kohus on ebaõigesti rakendanud Rahandusministeeriumi määrust 14. oktoobrist 1993. a. nr. 152 ning

jätnud välja mõistmata kännuraha viivised 1993. a. eest. Määrus kehtis 1992. a. maksetähtaegade

kohta. 3. septembril 1992. a. ostetud metsa eest 1992. a. tasumisele kuulunud summadelt tuleb viivist

arvutada kuni 1. maini 1993. a. 173 885 krooni ning 1993. a. tasumisele kuulunud summadelt kuni

17. oktoobrini 1994. a. 311 613 krooni, s. o. kokku 485 498 krooni, millest ringkonnakohus on 63

388 krooni juba välja mõistnud.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Viljandi Metsakombinaat, et viivise tasumist ostu-müügi

lepingute sõlmimisel ei sätestatud ja seadusest madalamalseisvate aktidega ei saa kostjale panna

kohustust viivise tasumiseks. Seetõttu ei kuulu kohaldamisele Metsandusfondi tulude ajutise juhendi

punktis 4.13 sätestatu.

Kolleegiumi istungil palus Viljandimaa Metsaameti esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära tõlgenduse

tõttu.

Ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kuna tehingud tehti 1992. a., siis vastavalt

Rahandusministeeriumi määrusele peatus viivise võtmine alates 1. maist 1993. a.

Rahandusministeeriumi 14. oktoobri 1993. a. määrusega nr. 152 peatati riiklikelt

metsavarumisettevõtetelt 1992. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates 1.

maist 1993. a. Seega ei ole määrav tehingu sõlmimise aeg, vaid see, millal ositimakse tuli teha.

Viiviste võtmine peatati 1. maist 1993. a. nendelt ositimaksetelt, mis pidid saama tasutud 1992. a.

1993. a. tasumisele kuulunud ositimaksete võlgnevuselt viivise võtmist Rahandusministeeriumi

määrus ei peatanud.

Ringkonnakohtu otsuses ei ole tuvastatud tähtaegu, mille jooksul kännuraha ositimaksed tuli teha.

Samuti on tuvastamata ositimaksete tegemise aeg ja sellest tulenevalt välja arvutamata viivitatud

päevade arv ning viivis. TsKS § 349 kohaselt ei või faktilisi asjaolusid tuvastada kassatsioonikohtus,

mistõttu asi tuleb saata apellatsioonikohtusse uueks läbivaatamiseks.

TsS ÜS § 114 lg. 2 kohaselt kohaldab kohus aegumist huvitatud poole nõudel. Kui hagi esitatakse

pärast aegumistähtaja möödumist (hagi aegumist) ja huvitatud pool nõuab hagi aegumise

kohaldamist, jätab kohus hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus on põhjendatult kohaldanud kostja nõudel hagi aegumist. Asjast huvitatud poole

nõue kohaldada hagi aegumist ei puuduta hagi alust ega eset ega poolte materiaalõiguslikke

vastuväiteid nendele. Seetõttu ei tule mõista nõuet hagi aegumise kohaldamiseks TsKS §-s 289

käsitletud uue põhjendusena ega TsKS §-s 301 lg. 2 käsitletud uue nõudmisena. Eeltoodust tuleneb, et

seaduses sätestatud hagi aegumist tuleb huvitatud poole nõudel kohaldada ringkonnakohtus

olenemata sellest, kas seda nõuti esimese astme kohtus või mitte. Tsiviilseadustiku üldosa seadus ja

tsiviilkohtupidamise seadustik ei sätesta mingeid õiguslikke tagajärgi aegumise kohaldamise nõudest

loobumisel asja kohtulikul arutamisel. Seega ei võta aegumise nõudest loobumine asja kohtulikul

arutamisel isikult õigust seda uuesti nõuda asja kohtuliku arutamise käigus.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-dest 346 p. 2 ja 347 p. 1 kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Viljandimaa Metsaametile kassatsioonikautsjon 4221 (neli tuhat kakssada

kakskümmend üks) krooni, mis on tasutud 5. aprillil 1995. a. maksekorraldusega nr. 72.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed J. Luik, T. Vernik