III-1/1-41/95 · Riigikohus

III-1/1-41/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 13. juunil 1995. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

J. Z. ja V. B. süüdistuses KrK§ 100 järgi ning A. F. süüdistuses KrK §-de 17 lg 6 ja 100 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Tatjana Vassilevskaja.

Harju Maakohtu 25. jaanuari 1995. a. otsusega mõisteti süüdi J. Z. ja V. B. KrK § 100 ning A. F. KrK §-de

17 lg.6 ja 100 järgi. Karistuse liitmisel ärakandmata karistusega karistati J. Z.-i vabadusekaotusega 8 aastat 1

kuu, V. B. vabadusekaotusega 9 aastat 11 kuud ja A. F. vabadusekaotusega 7 aastat 1 kuu kinnises vanglas.

Kohtuotsusega tunnistati J. Z., V. B. ja A. F. süüdi selles, et nad panid 14. novembril 1991. a. Murru vangla

töötsoonis 5. tsehhi hoones toime I. L.-i tahtliku tapmise. J. Z. ja V. B. peksid I. L.-i armatuursõrestiku

varrastega, rusikate ja jalgadega. Kannatanu I. L. pöörati teki sisse ja heideti hoone teiselt korruselt alla.

Seejärel asetati kannatanu ehitusmaterjalide veokärule ja toimetati karjäärijärve kaldale. Kannatanule seoti

raskuseks tellismüüritise tükk ja heideti vette. I. L. laip leiti 11. mail 1993. a.

Harju Maakohtu 25. jaanuari 1995. a. otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse kohtualuse J. Z. kaitsja

vandeadvokaat Eugenia Piel ning kohtualused V. B. ja A. F., taotledes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 1995. a. otsusega jäeti Harju Maakohtu

25. jaanuari 1995. a. otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 1995. a. otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu J. Z. kaitsja vandeadvokaat E. Piel ning süüdimõistetud V. B. ja A. F. Kassatsioonkaebustes

taotletakse õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

T. Vassilevskaja arvamuse, milles ta ei toetanud kassatsioonkaebusi,

t u v a s t a s :

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdimõistetu J. Z. kaitsja vandeadvokaat E. Pieli ning

süüdimõistetute V. B. ja A. F. kassatsioonkaebused süüdimõistva kohtuotsuse kohta ei ole põhjendatud.

Süüdimõistetute V. B. ja A. F. kassatsioonkaebustes vaidlustatakse asjaolu, et koloonia nr. 2 töötsoonis

paiknevast karjäärijärvest leiti 11. mail 1993. a. I. L. laip. Samuti väidetakse süüdimõistetu J. Z.i kaitsja

vandeadvokaat E. Pieli kassatsioonkaebuses, et karjäärijärvest leitud laiba isik on tuvastamata.

Kinnipidamiskoha poolt I. L. kohta antud iseloomustuse järgi oli I. L. veel 25. novembril 1991. a. elus.

Sellele viitavad ka I. L. õe, kannatanu Virve Gorustovitsi ütlused, mille järgikuulutati I. L. peale tema

kadunuksjäämist tagaotsitavaks. Kohtulahendites ei ole neid ütlusi hinnatud.

Asjaolu, et karjäärijärvest leiti I. L. laip, on kohtulahendites loetud tõendatuks kriminaalasja materjalidele

tuginedes. Nii kinnitavad tunnistajad A. K. ja A. V., et nad tundsid ära karjäärijärvest laiba leidmisel 11. mail

1993. a. laibal riietusesemed, mida kandis I. L. enne kadunuksjäämist. A. V. ütluste järgi vastas kannatanu

kehakasv I. L. kasvule (1. kd. tl. 72, 2. kd. tl. 54).

Süüdimõistetute V. B. ja A. F. ütlused I. L. tapmise aja ja kannatanule tekitatud kehavigastuste kohta on

kooskõlas kohtumeditsiinieksperdi järeldustega laibal avastatud kuriteojälgede laadist ning surma saabumise

ja laiba vees oleku ajast (1. kd. tl. 70).

I. L. iseloomustuse kinnitas kinnipidamiskoha administratsioon 25. novembril 1991. a. (1. kd. tl. 31),

kusjuures iseloomustusest ei järeldu, et I. L. oleks sel ajal olnud elus. Samas nähtub kinnipidamiskoha

administratsiooni 20. oktoobri 1993. a. õiendist, et süüdimõistetu I. L. kadunuksjäämine avastati

14. novembril 1991. a. (2. kd. tl. 58).

Kuna kannatanu V. G ütlused ei kinnita asjaolu, et I. L. oleks olnud elus pärast 14. novembrit 1991. a. ,

puudus vajadus tema ütluste hindamiseks kohtulahendites.

Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus on tõendite hindamisel nende kogumis põhjendatult leidnud, et

tapetu isik on tuvastatud ja tegu on I. L. laibaga.

Tõendite hindamisel on kohtulahendites asutud põhjendatult seisukohale, et I. L. tapmisel ei olnud seost

süüdimõistetute gruppide omavahelise võimuvõitlusega, millele viidatakse süüdimõistetu J. Z.i kaitsja

vandeadvokaat E. Pieli kassatsioonkaebuses. Tunnistaja J. N. nägi kõrvalisena 14. novembril 1991. a. öösel

tsehhis süüdimõistetuid J. Z., V. B. ja A. F. ehitusmaterjali veokäruga, millel oli riidega kaetud koorem. J. N.

arvates oli tegu ehitusmaterjali vargusega. Käru jäljed viisid karjäärijärve juurde (1. kd. tl. 7, 8-9,11, 2. kd. tl.

59). Kuna J. N. osutus kuriteosündmuse tunnistajaks, kartis ta, et teda võidakse seoses sellega tappa.

20. novembril 1991. a. pidasid kaasvangid kinni J. Z., V. B. ja A. F., keda nad kahtlustasid I. L. tapmises ja

J. N. tapmiskavatsuses. Kinnipeetutelt võeti ära terastrossist silmus ja metallist löögiriist (2. kd. tl. 45-46, 59-

60, 98, 238). Neilt nõuti, et nad teataksid vangla administratsioonile oma osalemisest I. L. tapmises. Kes

kinnipeetuid peksis, ei ole tuvastatud (2. kd. tl. 126, 236).

Süüdimõistetute V. B. ja A. F. väited sellest, et nad andsid omakäeliselt kirjutatud seletuse I. L. tapmise kohta

üksnes kaasvangide ähvarduste ja füüsilise vägivalla survel (2. kd. tl. 226, 235, 236), on hinnatud

kohtulahendites põhjendatult paljasõnalisteks.

Seletustes esitatud väiteid (1. kd. tl. 5,6) on V. B. ja A. F. kinnitanud kohtueelsel uurimisel esimestel

ülekuulamistel antud üksikasjalistes ütlustes (1. kd. tl. 12-15, 16-17, 18-22, 23-25). Oma osavõttu I. L.

tapmisest koos J. Z.-ga on V. B. ja A. F. kinnitanud ka ütluste seostamisel olustikuga, mis on toimunud

kaitsja osavõtul ja manukate juuresolekul (1. kd. tl. 36-39, 41-42).

V. B. ja A. F. seletused, mis on kriminaalmenetluses KrMK § 48 lg 2 järgi dokumentidena kohtulikud

tõendid, samuti nende detailsed ütlused riimuvadomavahel ja on kooskõlas kriminaalasjas kogutud muude

tõenditega.

Vastavalt 14. veebruari 1992. a. kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktidele on V. B. ja A. F. kinnitanud I. L.

tapmist koos J. Z.-ga ka ekspertide komisjonile (1. kd. tl. 49, 52).

Kinnipidamisel 20. novembril 1991. a. kaasvangide poolt I. L. arvatavate tapjatena tunnistasid V. B., A. F. ja

J. Z. vastavalt tunnistajate T. K. (2. kd. tl. 60, 238) ja J. K. (2. kd. tl. 45) ütlustele, et nad tapsid I. L.-i.

Samuti nähtub tunnistajate S. B. ja V. B. ütlustest, et 20. novembril 1991. a. tuli A. F. korrapidajaruumi ja

avaldas, et I. L. tapmises osalesid V. B. ja J. Z. ning palus nende kättemaksu eest kaitset ( 2. kd. tl. 113,115).

Kahtlustatavana ülekuulamisel 3. augustil 1993. a. (1. kd. tl. 133, 136), samuti hiljem kohtueelsel uurimisel

ja kriminaalasja kohtulikul arutamisel antud ütlustes loobusid V. B. ja A. F. varem antud ütlustest ja eitasid

paljasõnaliselt oma osavõttu I. L. tapmisest. Kummatigi on V. B. uuesti kinnitanud oma osalemist I. L.

tapmises 24. augustil 1993. a. kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemisel (2. kd. tl. 3).

Toetudes V. B.i ja A. F.i esialgsetele tõepärastele väidetele kogumis muude kohtulike tõenditega on

kohtulahendites välistatud J. Z.i rõõnamine V. B.i ja A. F.i poolt.

Süüdimõistetu J. Z. kaitsja vandeadvokaat E. Pieli kassatsioonkaebuses esitatud väide, et tunnistajad V. B.,

J. N. , J. K. ja T. K. on muutnud kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, kusjuures seda asjaolu ei ole kohtud oma

järelduste tegemisel hinnanud, on ekslik. Ütluste muutmisena ei ole õige käsitada tunnistaja J. K. hilisemat

keeldumist ütluste andmisest ja tunnistaja V. B. väiteid sellest, et ta ei mäleta enam tõendamisel tähtsaid

asjaolusid (2. kd. tl. 74, 237, 239). Muutused teiste tunnistajate ütluste sisus ei ole oma laadilt sellised, mis

oleksid kohtulike tõendite hindamisel nende kogumis takistanud õigete kohtujärelduste tegemist. Kuna

kriminaalasja kohtuliku arutamise ajaks oli kuriteosündmusest möödunud mitu aastat, on see asjaolu

mõjustanud tunnistajate ütluste sisu.

Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus, hinnates vastavalt KrMK §-le 50 lg.1 kõiki kriminaalasjas

kogutud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul

ja objektiivsel läbivaatamisel, on V. B., A. F. ja J. Z. tunnistanud põhjendatult süüdi I. L. tapmises.

Süüdimõistetu J. Z. kaitsja vandeadvokaat E. Pieli kassatsioonkaebuses esitatud väide, et Tallinna

Ringkonnakohus ei ole analüüsinud kogutud tõendeid, on alusetu. Kui ringkonnakohus jätab esimese astme

kohtu otsuse muutmata, võib ta vastavalt AKKS §-le 29 lg 3 oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi

mitte korrata.

Juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1, ja 65 lg 5, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 1995. a. otsus muutmata.

2. Süüdimõistetu J. Z. kaitsja vandeadvokaat Eugenia Pieli ning süüdimõistetute V. B. ja A. F.

kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 13. juunil 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe