III-2/2-6/95 · Riigikohus

III-2/2-6/95

M Ä Ä R U S

Tartus, 23. mail 1995.a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik, ja T. Vernik, hageja Liia

Aadamsoo osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15. mail 1995. a.

Ülo Aadamsoo teistmisavalduse alusel Pärnu Linnakohtu 14. juuli 1994. a. otsuse Liia

Aadamsoo hagis Ülo Aadamsoo vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks.

Pärnu Linnakohtu 14. juuli 1994. a. otsusega lahutati Liia ja Ülo Aadamsoo abielu, mis oli

registreeritud 15. juunil 1979. a. Lapsed Heddi ja Marek jäeti Liia Aadamsoo kasvatada ning Ülo

Aadamsoolt mõisteti välja alimendid laste ülalpidamiseks. Kohus tunnistas poolte ühisvaraks elamu

Sindis Pärnu mnt. 3, mille Ülo Aadamsoo oli ostnud 30. augustil 1976. a. ja millele poolte kooselu

ajal oli tehtud hulgaliselt ümberehitusi ja remonttöid. Ekspertarvamuse kohaselt oli ühiselt tehtud

remonttööde maksumuseks 42764 krooni ja kogu elamu maksumus 46969 krooni. Kohus tunnistas

Liia Aadamsoo omandiks 1/2 osa ja Ülo Aadamsoo omandiks 1/2 osa elamust Sindis Pärnu mnt. 3.

Lisaks sellele tunnistas kohus Ülo Aadamsoo omandiks sõiduauto VAZ - 2108 riikliku

numbrimärgiga H 8911 EA.

Teistmisavalduses palus Ülo Aadamsoo kohtuotsuse tühistada abikaasade ühisvara jagamise osas,

pidades uueks asjaoluks 28. veebruaril 1994.a. esitatud apellatsioonkaebuse puudumist tsiviiltoimikus

ja kohtukutsel tema allkirja võltsimist. Teistmise aluseks pidas kostja TsKS §-de 25 lg 1 ja 2, 27 lg 1-

4 rikkumist kohtu poolt kostja kohtusse kutsumisel, TsKS §-de 87, 88 ja 92 rikkumist tõendamisel ja

tõendite hindamisel, TsKS §-de 169 lg 1 ja 183 lg 5 rikkumist kohtuistungi juhtimisel ja

protsessiosaliste seletuste võtmisel ja APK § 22 lg 1 rikkumist abikaasade isikliku omandi

määratlemisel.

Vastuses teistmisavaldusele pidas Liia Aadamsoo kohtuotsust õigeks. Linnakohtus asja arutamise

käigus ei esitanud Ülo Aadamsoo ühtegi pretensiooni kohtukutsete kättetoimetamise kohta. Kutsed

on talle kätte antud isiklikult või tema elukaaslase kaudu. Ülo Aadamsoo on oma protsessuaalseid

õigusi kuritarvitanud, jättes mitme aasta jooksul kestnud protsessis korduvalt kohtuistungitele

tulemata ilma seda põhjendamata. Tema taotlused on kohus rahuldanud ja esitatud tõendeid kogumis

hinnanud.

Kolleegiumi istungil palus Liia Aadamsoo jätta kohtuotsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et kohtuotsuse teistmiseks ei ole alust.

TsKS § 350 lg 1 ja 2 kohaselt võib jõustunud otsuseid uuesti läbi vaadata uute asjaolude

ilmsikstulekul, mis ei olnud ega võinud olla avaldajale teada. Teistmine on lubatud, kui eelmärgitud

asjaolud mõjutasid kohtulahendi tegemist ühe või teise protsessiosalise kasuks või kahjuks.

Ülo Aadamsoo on teistmisavalduses viidanud materiaal- ja protsessiõigusnormide rikkumisele, mis

aga ei ole teistmise aluseks. Teistmise aluseks saavad olla vaid uued olulised asjaolud, mis ei olnud

ega võinud olla avaldajale teada. Selliseid asjaolusid Ü. Aadamsoo esitanud ei ole.

Ü. Aadamsoo väide, et toimikust puudub 28. veebruaril 1994. a. esitatud apellatsioonkaebus, ei vasta

tõele. Selle kaebusega vaidlustati Pärnu Linnakohtu 31. jaanuari 1994. a. otsus, mis Tallinna

Ringkonnakohtu 22. märtsi 1994. a. otsusega tühistati ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks samasse

kohtusse. Uus otsus tehti Pärnu Linnakohtus 14. juulil 1994. a. ja selle on kostja vaidlustanud.

Eelmise kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebus ja sellest tulenev kohtulahend oli kostjale

teada ning see ei ole uus asjaolu kohtuotsuse teistmiseks.

Ülo Aadamsoo on vaidlustanud talle kohtukutsete kättetoimetamise, kuid ka see ei ole TsKS § 350

järgi otsuse teistmise alus.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsPK § 354 lg 3 kolleegium

m ä ä r a s:

Jätta Ülo Aadamsoo avaldus Pärnu Linnakohtu 14. juuli 1994. a. otsuse teistmiseks

rahuldamata.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed: J. Luik, T. Vernik