III-2/1-21/95 · Riigikohus

III-2/1-21/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 19. aprillil 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed J. Luik ja H. Jõks vaatas avalikul

kohtuistungil 10. aprillil

vandeadvokaadi vanemabi V. Luige kassatsioonkaebuse alusel läbi Tallinna Ringkonnakohtu

30.11.1994. a. otsuse H. Hoolmaa ja V. Hoolmaa hagis O. Sanniku ja K. Otsingu vastu

pärandvara vastuvõtmise tuvastamiseks, omandiõiguse tunnistamiseks, pärimisõiguse

tunnistuste ja kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks ja vara väljanõudmiseks.

Saare Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsustega on tuvastatud, et

13.09.1933. a. sõlmitud ostu - müügilepingu järgi müüs Liisa Rauts August Hoolmaale (kuni 1936. a.

August Ohlmann) Kuressaare linnas Mere tn. 11 kinnistu, millel asus puust elumaja ja hoovimaja.

15.07.1944. a. A. Hoolmaa suri. August Hoolmaa abikaasa Herta Hoolmaa lahkus Eestist mõni aeg

pärast abikaasa surma. Liisa Rautsi taotlusel tunnistati 04.08.1948. a. Herta - Louise Hoolmaa

surnuks.

27.10.1948. a. pärimisõiguse tunnistuse kohaselt päris August Hoolmaast järelejäänud vara Mere tn.

11 Liisa Rauts, kes suri 15.05.1956. a. 19.11.1956. a. pärimisõiguse tunnistuse järgi päris

majavalduse L. Rautsi tütar Elmire Rauts, kes suri 05.02.1973. a. 14.08.1973. a. pärimisõiguse

tunnistuse kohaselt päris Mere tn. 11 majavalduse testamendijärgselt Endla - Irene Sannik, kes suri

02.06.1991. a. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse järgi 11.12.1991. a. päris 1/3 mõttelise osa

majavaldusest Mere tn. 11 E. - I. Sanniku õde Salme Väär ja 2/3 mõttelist osa vend Osvald Sannik,

kelle kasuks oma 1/3 mõttelisest osast loobus õde Marta Kruuser. 21.12.1991. a. kinkis Osvald

Sannik oma 2/3 mõttelist osa majavaldusest 1987. a. sündinud Kaarel Otsingule. Saare Maakohtu

05.11.1993.a. otsusega tühistati Kuressaare Riikliku Notariaalkontori 04.08.1948. a. tunnistus Herta -

Louise Hoolmaa surnuks tunnistamise kohta.

Hageja Herta Hoolmaa esindaja poolt 23.12.1993. a. ja iseseisva nõudega kolmanda isiku Väino

Hoolmaa esindaja poolt 1994. a. juunis esitatud hagides nõuti: 1) tuvastada juriidiline fakt, et nad

asusid 15.07.1944. a. surnud A. Hoolmaast järelejäänud pärandvara - Kuressaares Mere tn. 11 asuvat

majavaldust valdama ja kohalviibivate ning samas elavate pärijatena võtsid pärandi vastu; 2)

tunnistada H. Hoolmaa omandiõigust 1/2 mõttelisele osale ja V. Hoolmaa omandiõigust 1/2

mõttelisele osale Mere tn. 11 majavaldusest; 3) tühistada 27.10.1948. a., 19.11.1956. a., 14.08.1973.

a. ja 11.12.1991. a. väljaantud pärimisõiguse tunnistused ja 21.12.1991. a. sõlmitud kinkeleping; 4)

välja nõuda Kaarel Otsingu ebaseaduslikust valdusest Kuressaares Mere tn. 11 asuv elumaja ja kuur.

Saare Maakohtu 22.08.1994. a. otsusega jäeti hagid rahuldamata. Maakohus leidis, et Herta Hoolmaa

lahkus Eestist 1944. a. oktoobris, andmed tema asukoha kohta välismaal said sugulastele ja

tuttavatele teatavaks 1970. -ndatel aastatel. Balti Eraseaduse § -de 1881, 2630, 2631 kohaselt mitte

keegi alamate järkude isikutest ei saa olla lubatud pärimise juurde, kuni on elus üks kõrgemasse järku

kuuluv pärija. Pärimisele kutsutu peab ühe aasta jooksul avaldama oma tahet pärand vastu võtta. Kui

keegi pärimisele kutsumise ajal omab eset oma faktilises valduses ja kui ta ühe aastase tähtaja

lõppemiseni ei anna selle pärandi suhtes positiivset vastukaja, siis loetakse ta pärandi vastuvõtnuks.

Kui aga pärimisele kutsutu, kelle valduses ei ole pärimiseset, laseb mööda tähtaja ilma oma tahet

kasutamata, siis loetakse ta pärandist loobunuks. H. Hoolmaa lahkus Eestist paar kuud peale pärandi

avanemist, seega pärimisele kutsumise tähtajal, selle tähtaja möödumisel ei olnud pärimiseset H.

Hoolmaa valduses ja ta ei teatanud pärandi vastuvõtmisest. Tema asukoht oli sel ajal teadmata, samuti

oli teadmata tema laste Väino ja Gunnari asukoht. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 6.

novembrist 1944. a. kehtestati Eesti territooriumil Vene NFSV Tsiviilkoodeks, mille § 429 kohaselt

loetakse pärandi avanemise kohas viibiv pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta ei teata vastavale

notariaalorganile kolme kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast, et ta loobub pärandist.

Kohalviibivad pärijad võivad asuda pärandvara valdama ära ootamata teiste pärijate ilmumist.

VNFSV TsK § 430 kohaselt pidid pärandi asukohas mitteviibivad pärijad võtma pärandvara vastu kas

isiklikult või volinike kaudu kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast. Liisa Rauts kui

August Hoolmaa abikaasa Herta Hoolmaa ema oli kohalviibiv pärija VNFSV TsK mõttes. Herta

Hoolmaad koos lastega tuleb lugeda selle seaduse järgi eemal viibivateks pärijateks ja kuna nad ei

teatanud selleks ettenähtud tähtajal soovist pärand vastu võtta, tuleb neid lugeda pärandist

loobunuteks. Kui Liisa Rauts ei oleks üles astunud pärijana Kuressaares Mere tn. 11 maja osas, siis

peremehetu varana oleks see sel ajal kehtinud pärimisseaduse alusel läinud üle riigile. Lahkudes

1944. a. Eestist, pidi H. Hoolmaa teadma, et temast jääb maha vara majavalduse näol Kuressaare

linnas Mere tn. 11, millele pärast abikaasa A. Hoolmaa surma ei olnud vormistatud omanikku.

Vaatamata sellele ei esitanud hagejad Herta Hoolmaa ja Väino Hoolmaa taotlusi varale kuni 1993. a.

detsembrikuuni. Hertaja Väino Hoolmaa ei ole esitanud seaduses ettenähtud tähtajal ka avaldusi

nendelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks tulenevalt Omandireformi aluste seadusest.

Andmed Väino Hoolmaa elamise kohta Kuressaare linnas Mere tn. 11 August Hoolmaa pärandi

avanemise hetkel, s. o. 15.07.1944. a. ja pärast seda, on hageja H. Hoolmaa esindaja selgitustes antud

vastuoluliselt. Tunnistajad ei ole veenvalt kinnitanud Väino Hoolmaa elamist Kuressaare linnas Mere

tn. 11 August Hoolmaa pärandi avanemise ajal ja pärast seda. Maakohus leidis, et Liisa Rautsile

Kuressaare linnas Mere tn. 11 kohta välja antud pärimisõiguse tunnistus ja järgnevatele pärijatele

väljaantud pärimisõiguse tunnistused vastavad nende väljaandmise ajal kehtinud seadustele ja puudub

seaduslik alus neid hagejate poolt taotletud alustel tühistada. Alaealine Kaarel Otsing sai 2/3

vaidlusaluse maja omanikuks 21.12.1991. a. kinkelepinguga. Kinkelepingut saab tühistada ainult

seaduses ettenähtud alustel ja neid aluseid hagejate poolt kohtule esitatud ei ole. Hagejate seisukoht,

et varasemad majavalduse kohta väljaantud pärimisõiguse tunnistused on kehtetud, ei too

automaatselt kaasa kinkelepingu tühistamist. Kohtus ei ole leidnud tõendamist, et Osvald Sannik

kinkimisel ja Kaarel Otsing kingi saamisel oleks käitunud pahauskselt, selle tõendamise kohustus on

seaduse järgi aga pandud hagejale. Kuna Kaarel Otsing on 2/3 osa majavaldusest Kuressaare linnas

Mere tn. 11 omanikuks saanud kinkelepingu järgi, siis on tema omand tekkinud õiguslikul alusel ning

puudub alus rahuldada hagi AÕS § 80 alusel. Kuna kostjate O. Sanniku ja K. Otsingu esindajad on

tõstatanud hagi aegumise, siis kohus leidis, et hagi vaidlusaluse majavalduse tagasitaotlemiseks AÕS

§ 80 alusel on aegunud, kuna hagejad Herta ja Väino Hoolmaa pidid oma rikutud õigustest

omanikena majavaldusele olema teadlikud juba Eestist lahkumisel, hiljemalt aga 1970. aastatest, mil

nad taastasid kirjavahetuse Eestis elavate sugulaste ja tuttavatega (kirjad toimikus, tunnistajate

ütlused kohtuistungil). Vastavalt AÕS rakendamise seaduse § -le 4 lg. 3 loetakse hagi aegunuks kui

ENSV TsK sätestatud hagi aegumise tähtaeg on möödunud 1993. a. 1. detsembriks. Selleks ajaks oli

möödunud aga hagejatele ENSV TsK kehtestatud hagi aegumise kolme aastane tähtaeg ja selle

ennistamist hagejad kohtult ei taotlenud. Hageja H. Hoolmaa nõue TsK § 24 alusel ei ole aegunud,

kuid maakohus leidis, et lisaks ülalmärgitule ei kuulu hagi sellel alusel rahuldamisele ka sellel

põhjusel, et sellega rikutaks Kaarel Otsingu kui kolmanda isiku heauskselt omandatud õigusi.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.11.1994. a. otsusega jäeti Saare Maakohtu otsus

muutmata. Ringkonnakohus leidis, et kohus on põhjendatult jätnud hagi rahuldamata ja otsus

täiendavat põhjendamist ei vaja.

H. Hoolmaa ja V. Hoolmaa esindaja vandeadvokaadi vanemabi V. Luige kassatsioonkaebuses

palutakse ringkonnakohtu otsus tervikuna tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samasse

apellatsioonikohtusse teises koosseisus. Kaebuses leitakse, et kohtud on rikkunud TsKS § -e 232 lg. 4

ja 112 lg. 1. Nende § -de kohaselt poole ja kolmanda isiku seletusi asja lahendamisel tähtsust omavate

asjaolude kohta kontrollitakse ja hinnatakse koos teiste asjas kogutud tõenditega ja kohtu otsuse

põhjendavas osas märgitakse tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ning põhjendused, miks

kohus need või teised tõendid tagasi lükkab.

Kohtuotsuses pole motiveeritud, miks kohus ei arvestanud H. Hoolmaa ja V. Hoolmaa kirjalikes

seletustes toodud väiteid, et oma õiguste rikkumisest said nad teada alles 1993. a. suvel. Varem

teadsid nad, et maja on sugulaste kasutada, mitte aga seda, et maja ei kuulugi enam neile.

Tunnistajate vastuoluliste ütlustega on kohus lugenud tõendatuks, et oma õiguste rikkumisest

omanikuna pidid H. ja V. Hoolmaa teada saama hiljemalt 1970. aastatel. Kohtud on tuvastanud fakti,

et H. Hoolmaa lahkus Eestist 1944. a. oktoobris. Seda, kas V. ja H. Hoolmaa asusid vaidlusalust

majavaldust pärast A. Hoolmaa surma valdama ja võtsid sellega pärandi vastu või mitte, kohtud

tuvastanud ei ole.

Samuti leitakse kaebuses, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse

norme.

Väär on kohtu seisukoht, et H. ja V. Hoolmaa ei võtnud A. Hoolmaa pärandit vastu ei Balti

Eraseaduse ega VNFSV 1922. a. TsK järgi. BES -i § 2631 kohaselt kohalviibivad pärijad loeti

pärandi vastuvõtnuks vara valdama asumise faktiga ja pärandist loobumiseks oleks nad pidanud

loobumisest teatama. VNFSV 1922. a. TsK § 429 kohaselt kui pärandi avanemise kohas viibiv pärija

ei teata vastavale notariaalorganile 3 kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast, et ta loobub

pärandist, loetakse ta pärandi vastuvõtnuks. Seega tuleb H. ja V. Hoolmaa lugeda pärandi

vastuvõtnuks nii BES -i kui VNFSV 1922. a. TsK järgi. Kohtu seisukoht, et L. Rauts oli kohalviibiv

pärija, on ekslik: kuigi ta elas A. Hoolmaa surma ajal ja pärast seda Mere tn. 11 majas, ei olnud ta A.

Hoolmaa pärija ei BES -i ega VNFSV 1922. a. TsK järgi. L. Rauts muutus pärijaks alles pärast tütre

H. Hoolmaa surnuks kuulutamist ja päris maja tütre, mitte aga A. Hoolmaa järelt. Kohus asus

seisukohale, et ENSV TsK § 24 alusel ei ole hagi aegunud. Samas on kohus vääralt sel alusel jätnud

hagi rahuldamata, kuna rahuldamisel rikutaks K. Otsingu kui kolmanda isiku heauskselt omandatud

õigusi. TsK § 24 seab varaliste õiguste ennistamise sõltuvusse vara ülemineku viisist ja omandajate

hea- või pahausksusest, kusjuures hea- ja pahausksust arvestatakse ainult siis, kui vara puudub või on

omandatud tasu eest. Kui vara on üle läinud tasuta (käesolevas asjas pärimise ja kinkimise teel), on

isikul õigus oma vara alati tagasi nõuda, sõltumata hea- või pahausksusest. Antud juhul on maakohus

oma 22. augusti 1994. a. otsuses ebaseaduslikult lähtunud alles 1. septembril 1994. a. jõustunud

TsS ÜS põhimõtetest.

TsS ÜS räägib heauskselt omandatud õigustest. AÕS § 95 lg. 3 kohaselt aga omandamist sama § -i lg.

1 kohaselt ei toimu, kui asi oli omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Lahkudes 1944. a.

oktoobris oma elukohast, ei läinud majavaldus H. Hoolmaa valdusest välja vaid AÕS § 33 lg. 2

kohaselt muutus ta kaudseks valdajaks. Majavaldus läks H. Hoolmaa valdusest välja tema surnuks

kuulutamisega 1948. a. Surnuks kuulutamine toimus aga H. Hoolmaa tahte vastaselt. Kohtuotsuses

on ka loogikavigu: nii on kohus väitnud, et H. ja V. Hoolmaa loobusid pärandist, hiljem aga

põhjendanud miks nemad kui omanikud ei saa nõuda oma õiguste kaitset ja mida nad omanikena on

tegemata jätnud oma õiguste kaitseks.

Vastustajate esindaja L. Otsing peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks

Kolleegium leidis, et kohtuotsus kuulub tühistamisele TsKS § 347 p. 1 alusel materiaalõigusnormi

väära kohaldamise tõttu.

H. ja V. Hoolmaa nõude osas tuvastada juriidiline fakt, et nad asusid August Hoolmaast järelejäänud

pärandvara majavalduse näol valdama, ringkonnakohus seisukohta võtnud pole. Selle tuvastamisest

aga oleneb, kas H. ja V. Hoolmaa võtsid pärandi vastu või mitte. Pärandi vastuvõtmine või sellest

loobumine tuleb lahendada pärandi avanemise ajal kehtinud BES -i vastavate sätete kohaselt,

arvestades seda, et pärandvara ei pea pärimisele kutsutud isiku valduses olema kogu pärandi

vastuvõtmise aja kestel.

Ka L. Rautsi kui kohalviibiva isiku pärijaks olemine tuleb lahendada pärandi avanemise ajal kehtinud

BES -i sätete kohaselt.

Hageja H. Hoolmaa nõuab ENSV TsK § 24 lg. 2 alusel Kaarel Otsingult vara tagastamist.

Nendevaheline vaieldav õigussuhe kestis 1. septembril 1994. a. Seega TsS ÜS § -de 170 lg. 2 ja 173

kohaselt tuleb vara väljanõudmise nõue pärast 01.09.1994. a. lahendada TsS ÜS § 34 alusel. See

paragrahv on erinormiks surnuks tunnistatud isiku taasilmumisel vara tagastamise nõude osas ja

seega pole siin kohaldatavad AÕS § -d 80 ja 95. TsS ÜS § 34 ja ka varemkehtinud TsK § 24 lg. 2

alusel nõude rahuldamine või rahuldamata jätmine ei olene sellest, kas eelnevad pärimisõiguse

tunnistused ja kinkeleping on kehtetuks tunnistatud või mitte. TsS ÜS § 34 lg. 4 kohaselt oleneb

kingisaajalt vara tagastamise nõude lahendamine sellest, kas kingisaaja vara omandades teadis või

pidi teadma, et surnukstunnistatud isik on elus. Kuna 1987. a. sündinud K. Otsing oli kingi saamisel

teovõimetu oma ea tõttu, siis on vajalik välja selgitada, kas tema seaduslik esindaja teadis või pidi

teadma, et H. Hoolmaa on elus.

Kohus on leidnud, et H. Hoolmaa hagi majavalduse tagasitaotlemiseks AÕS § 80 alusel on aegunud,

TsK § 24 lg. 2 alusel aga mitte. Selles osas peab kolleegium vajalikuks selgitada järgmist:

tagasinõutav majavaldus on A. Hoolmaa pärandvara, mille tema järel päris väidetavalt H. Hoolmaa ja

pärast viimase surnukstunnistamist päris selle väidetavalt H. Hoolmaa järelt L. Rauts. Olenemata

sellest, millal sai H. Hoolmaa teada enda surnuks tunnistamisest, ei saanud ta oma väidetavat

pärandvara tagasi nõuda enne surnuks kuulutamise otsuse tühistamist. Surnuks kuulutamise otsuse

tühistamise avaldusele aegumist ei kohaldata. Vaieldavas õigussuhtes taastus H. Hoolmaa

õigussubjektsus tema surnuks kuulutamise otsuse tühistamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisega.

Sellest ajast tuleb arvata ka hagi aegumise tähtaja kulgemise algust.

Kui kohus leiab, et V. Hoolmaa võttis pärandvara vastu, siis tema nõue K. Otsingu vastu omandi

kaitseks kuulub lahendamisele AÕS omandi kaitset reguleerivate sätete alusel. V. Hoolmaa hagi

aegumise küsimus kuulub lahendamisele üldises korras.

Asja läbivaatamisel tuleb selgitada, kas H. Hoolmaa ja V. Hoolmaa nõuavad midagi ka S. Väärilt, kes

21.12.1991. a. pärimisõiguse tunnistuse järgi 1/3 majavalduse omanikuna on protsessis kolmandaks

isikuks kostja poolel. Kolmanda isiku suhtes nõude rahuldamine ei ole võimalik.

Põhjendatud on ka kassatsioonkaebuse väide, et kohtuotsuses tuleb tõendite tagasilükkamist

motiveerida.

Juhindudes TsKS § -st 346 p. 2 kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.11.1994. a. otsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule teises koosseisus.

Tagastada Vello Luigele 02.02.1995. a. Põhja - Eesti Panga Tartu filiaali tasutud

kassatsioonikautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed J. Luik, H. Jõks